Teadupärast omavad lapsepõlveaastad inimese tuleviku kujundamises väga suurt rolli. Mälestusi lapsepõlvest kannab inimene kaasas ju kogu elu. On need siis ilusad või vähem ilusad. Loodetavasti on suurimal jaol meist need ikka ilusad ja ainult ilusad. Minul vähemalt on, mul oli tõesti õnnelik lapsepõlv. Suured tänud teile ema ja isa! 

Oma lapsepõlvest mäletan lemmiklektüürina ENEKEse noorte entsüklopeedia köiteid. Küll sai neid ikka lapatud – nii eest taha, kui tagant ette. Nutitelefonidest ei osanud me tollal isegi unistada, kogu info ja teadmised tulid meile sisuliselt teatmeteostest. ENEKE oli tipp ning selle soetamise lugudest võib omakorda kirjutada palju lugusid – kelle vanemad seisid öö läbi raamatupoe järjekorras, kelle vanaema või vanaisa ostis selle kümnekordse hinna eest mustalt turult. Ja see oli aeg, kui entsüklopeediad seisid alati kodudes aukohal – ikka selles klassikalises Võru Mööblivabrikus toodetud sektsioonkapis kineskoopteleri kohal.

Nooremad lugejad ei saa nüüd enam mütsigi aru, mis ENEKE, mis sektsioon, mis kineskoopteler. Mis kiviajast siin räägitakse. Aga õnneks on tänapäeval Google, see tüüp teab ja mäletab kõike, isegi seda mis oli enne tema aega. Ja selle ENEKEse ühes köites oli visuaalne list maailma kõrgematest ehitistest. Troonis seda kõike Torontos asuv teletorn.

See Kanada kaunitar oli tollal oma 553 meetriga maailma kõrgeim ja seda üsna pikalt kuni siis araabia šeikide naftaraha hakkas suurtes kogudes kinnisvarasse liikuma ja 2010ndaks aastaks kerkis Dubaisse Burj Khalifa.  Piidlesin ja unistasin, aga reaalsusele vastu ikka ei saanud, välismaale minna sai ainult unenägudes ja füüsiliselt tuli tollal leppida Tallinna teletorni vaatlemisega ja sedagi siis kui sai Viljandimaalt Tallinna tuldud. Tõsi, teoreetiliselt oli võimalik oma silmaga vaadelda Moskvas asuvat Ostankino teletorni, mis oli pea sama kõrge kui Toronto oma, kuid sinna ma ka tollal ei jõudnud. Palju aastaid hiljem sai siiski ka see ära nähtud ja isegi sinna otsa ronitud. Aga Toronto teletorn oli oma ihusilmaga mul ikka nägemata. Aga soovid on teadupärast täitumiseks ja täitmiseks. Ega siis midagi, tuleb kohale sõita ja üle vaadata. Pealegi täitub see aasta ka Toronto teletorni valmimisest pool sajandit. Jubileum!

Ja nüüd te küsite, mis sellel kõigil on üldse jooksmisega pistmist. Vastus on, et seos on olemas. Lihtsalt kaudne. Minu selleaastase maratoni valikul oli sellel teletornil oma roll ja mõju. Mõtlesin, et kuna olen kõik oma maratonid seni jooksnud Euroopas (kui välja arvata Istanbuli maraton, kus törts algust sai ka Aasias läbitud), siis võiks seekord joosta väljaspool Euroopat. Esimese hooga mõtlesin New Yorgi, Tokyo, Mount Fuji, Chicago ja Kaplinna peale. Kukutasin siiski koheselt välja New Yorgi ja Tokyo. Mõlemad on nn loosiratta maratonid ja seega võimalus peale saada on üliväike. Olen küll saanud kunagi loosiga Berliini peale aga jah tõenäosus, et ka seekord veab tundus mulle suht olematu.

Siis mõtlesin, et kui juba kodust kaugel joosta, siis võiks mingi vürts asjal sees olla. Ja välja nuputasin - ajavahe. Oleks huvitav vaadata, kuidas keha käitub, kui suure ajavahega riigis joosta. Seega Kaplinn kukkus välja. Tagantjärgi tark olles, siis õnneks, sest tänavune Kaplinna maraton jäeti ära tugeva tuule tõttu ära, seega jooksususse poleks saanudki stardijoonele panna. Teeme siis Chicago. Kodukat avades vaatas mulle vastu SOLD OUT. Nii sellega ka siis korras. Samas ma ei olnud eriti pettunud ka, Chicagos olen varem käinud ja kuigi tegemist on ilusa linnaga, siis ikkagi tahaks uusi kohti kogeda. Jaapanlastele püha  Fuji mäe maraton on harilikult novembris aga see aasta suts enne jõule. Ka ei sobi. Siis olen ma juba suusalainel. Saidki kõik kohad otsa. Muideks see väljamüüdud spordiürituste teema on tänasel päeval üha rohkem teema, millega tuleb kokku puutuda - aastaid tagasi oli see pigem harv nähtus, nüüd on üsna massiline nii maratonide kui ka Ironmani ürituste puhul, et need müüakse kiiresti välja. Etteruttavalt, et ka loo põhitegelaseks oleva maraton müüdi välja. Õnneks siiski hiljem, kui toimus minu regamine.

Nii aga nüüd taas maratoni leidmisest. Maailm on ikkagi suur ja lai – ja jätkasin otsingutega. Lugesin netist erinevad arvustusi ja lugusid ning silma jäi, et väga kiidetakse Toronto maratoni. Kanada suurim jooksusündmus. Toimub oktoobris. Kanadas ma varem käinud polnud ka. Ja siis lõi lambi roheliseks - miks mitte. Seal on ju mu ENEKE-se torn, seal lähedal on ka kuldaväärt vaatamisväärsus – Niagara juga. See on ju ka jäähoki sünnimaa ja sellest üdini läbi imbunud. Ka Hall on Fame ehk siis jäähoki kuulsuste hall on Torontos. Otsus tehtud – Toronto. Regasin ära. Osavõtutasu oli ca 150 eurot. Lend sinna siis hangitud KLM-lt ja seda siis läbi Amsterdami.

Aeg läks ja kätte jõudis oktoobri keskpaik. Panin tööl arvutikaane kinni ja puhkus algas ning varahommikul siis lennukisse ja Torontosse. Teel koju tuli telefoni sõnum, et vabandused aga teie homne lend Amsterdam–Toronto on tehniliste probleemide tõttu tühistatud. See oli nüüd küll uudis, mida ei tahaks lugeda reisi eelõhtul. Lõi ilusti vererõhu ülesse. Kuna Tallinn-Amsterdam jäi jõusse, siis oli ka ebaselge, mis sellest saab. Aga lennufirma lubas järgmise sõnumiga leida asjale lahenduse. Ja lahendus saabus juba tunni pärast. Lendan Tallinnast Kopenhaageni ja sealt edasi Air Canada abiga Torontosse.

Seljakott selga ja teele. Kuna Kopenhaagenis olid mõned tunnid aega, siis sõitsin linna. Lihtsalt nautisin kaunist ilma ja kuna olin aastaid tagasi teinud seal täispika triatloni debüüdi, siis oli päris nostalgiline jalutada tollast jooksurada. Ja seda siis higi- ja pingutusvabalt. Kõik oli ilus nagu tollal. Inimesed nautisid päikest ja Väike Merineitsi istus ikka kivi peal ja tema ümber olid pildistavad turistid. Midagi vähemalt siin maailmas ei ole muutunud. Lend üle suure lombi läks kenasti. Läände lennata on alati tore, lendad ajas tagasi. Ka Kanada võttis vastu mind ilusa ilmaga ja kuigi üldine arvamus, et Kanada = (võrdub) külm ja vajalikud on karupüksid ning läki-läki (nooremad guugeldavad), siis tegelikult asub Toronto ühel laiuskraadil Itaaliaga.

Kuna kohale jõudsin päeval, siis esmase linnaga tutvumise järel avastasin, et olen olnud 24 tundi järjest üleval ning uni tuli kiiresti. Aga kahjuks sama kiiresti kui ta tuli, läks ta ka ära. Sõber „ajavahe“ alustas oma tööd. Kolm tundi und ja kell 3 öösel olid silmad lahti nagu tõllarattad. Mul küll ENEKEsi kaasas polnud aga oli nutiseade telefoni näol. Ja varsti oligi hommik käes.

Jalutasin pilvelõhkujate vahele. Avastamisrõõmu jagus. Leidsin puht juhuslikult maailma ägedama purskkaevu. Purskkaevu otsas oli kont ja purskkaevu ümber oli hunnik koeri, kõigil koonud kondi poole ja kui tavaelus oleks sealt tulnud ila, siis nüüd tuli sealt uhkelt vett. Kuna Toronto asub Ontario järve ääres, siis saab sealt sõita väikese paadisõiduga nn Toronto saartele, kus tekib päris huvitav kontrast, kiviviske kaugusel on pilvelõhkujate meri aga saartel on loodus ja rahu. Igati soovitan. Pealegi saate boonusena kauni linna silueti.

Õhtul läksin korvpalli vaatama. Toronto Raptors madistab ju NBA-s ja loll oleks mitte seda külastada, kui mäng koju kätte tuleb. Eelmine aasta käisin enne jooksu Istanbuli Fenerbahce mängul. Ehk toob koss õnne ka nüüd.

Järgmine päev läksin maratoni Expo-le, see toimus tohutus suures näituste kompleksis. Expo oli selline keskmise suurusega, suure osas sellest oli vallutanud maratoni ühe sponsori ASICSi ala. Korraldaja poolt oli lisaks numbrile ka lõpetaja särk. Enamikel juhtudel antakse siis see printsiibil, et enne tegu, siis palk. Siin siis vastupidi. Numbri tagaküljel oli ka kaasaegne kiip. Selles osas on osa Euroopat ikka kiviajas. Berliinis oli paar aastat tagasi ikka see vanakooli kiip, mille sidusid tossule. Kanada ongi väga kaasaegne  maa – kõik maksmised metroos ja ka muus ühistranspordid on viipega ja vana kooli asjadest on Kanadas alles vaid jäähoki. Kanada ja jäähoki on nagu sukk ja saabas. Kõik tiirleb ümber selle. Jäähoki sai ka nähtud. Ja erilise elamuse jättis mulle üks jäähoki pood, selle suurust on raske kirjeldada, seda peab kogema. Sinna oleks võimalik end unustada. Otsid lõpmatust kepimerest endale lemmikud välja, siis lähed poes asuvale väljakule ja vaatad, kuidas need sobivad ja siis sammud lemmikuga kassase. Sai ka jäähoki kuulsuste halli külastatud, mis on hoki pühamu ja kus pesitseb ka NHL Stanley karikas. On ikka elajas!

Nüüd siis jooksupäevast ka. Start oli kell 8 hommikul. Kõik oli muidu kaasaegne aga pühapäevane ühistranspordi graafik oli üsna konservatiivne. Ka kõige esimese metrooga ei jõua pühapäeval starti. Seepärast sai hommikul ette võetud pooletunnine jalutuskäik ja kõmpisin esimesele lennujaamast Toronto kesklinna suunduvale rongile. Rong oli jooksjaid paksult täis. Toronto maratoni raames on kolm distantsi, maratonile eelneval päeval on 5 kilomeetri jooks. Maratonipäeval siis 21 ja 42 kilomeetrit. Nende jooksude start on koos ja see rahvasumm on päris suur. See aasta ca 22 000 jooksjat, millest siis ca 9000 olid pika jooksjad. Lisaks siis ka posu 5 kilomeetri jooksjaid eelneval päeval. Jooksjate koosseis oli väga kirju. Tõeline rahvaste paabel. Me ei ole küll kindel aga eestlasi vist ei olnud. Vähemalt maratonis mul ei õnnestunud tuvastada. Starditi sigri-migri pooliku omadega segamini aga siiski lainetena. Lipud lehvisid. Punaste vahtralehtede meri.

Kõlas Kanada hümn ja kell 8.00 läks teele nn Keenia kamp ehk siis eliit. Minu laine startis 8.20. Korralik summ oli algul. Esimesed ca 7-8 kilomeetrit oli pilvelõhkujate vahel, siis jõudsime Ontario järve veerele. Mitte nüüd maastikule nagu ümber Viljandi järve jooks aga ikka sõidutee peal, lihtsalt nn kaldapealsel. Ikkagi asfaldimaraton. Korrektsuse huvides märgiks ära ka, et tegelik maratoni nimi ongi Toronto Waterfront Marathon. Olemas on ka lihtsalt Toronto Marathon, see aga hulga väiksem üritus ja see kevadel. Ilm oli normaalne, kuigi üsna tuuline. Oleks ehk võinud olla jahedam aga palavatele hetkedel mõtlesin kõrvetava juulikuise triatloni peale Hispaanias ja kohe hakkas parem. Kukesupp. Tegelikult muidugi päris kukesupp ei olnud ka, jalad olid juba poole peal natuke makaronid. Ehmatasin isegi, kas oli süüdi tuul (kes ei ole näinud, siis soe soovitus on Tujurikkuja sportlase klipp) või eelmistel päevadel linnaga rohked tutvumissammud või vähene treenitus. Ilmselt kõik natuke. Ja kindlasti oli sellel hetkel valus vaadata seda, et enamik jooksjatest pööras poole peal pilvelõhkujate vahele tagasi ja nende päev oli tehtud. Kuratlikult ebaõiglane on ikka see elu.

Aga vähem vingu, rohkem tegusid. Joogipunkte oli kõvasti. Jõin ainult vett. Geele ei võtnud. Olin Eestist Maurteni geelid kaasa võtnud. Vett valasin ka pähe päris palju. Rada oli üsna mõnus. Suuri tõuse polnud aga sildasid ja müksakaid ikka oli. Kui üldse millegi osas raja üle vinguda, siis päris palju oli trammiteid ja selles massis joostes tuli lihtsalt olla ettevaatlik. Publikut oli väga palju ja häälekad olid nad ka. Ühe suure silla all tahtis lärm kõrvakiled ära lõpetada. See oli tegelikult tõeliselt äge ja mõnus. Ergutuspunkte oli rohkelt ja oli ka kõige rohkem elava muusikaga ansambleid, mida ma kunagi eales spordiraja kõrval olen näinud, lisaks DJ-d. Erilised tervitused 32 kilomeetril olnud bändile, millest sai minu koefiinigeel. 30-ndate esimene pool on maratoni üks võtmekohti, kus keha vahel enam koostööd teha ei taha aga just seal oli ergutuspunkt, kus elav muusika ja mis ma kuulen – kunagine menuhitt „Koolis“. Ingliskeelne algversioon muidugi. Kunagi laulis selle kuulsaks ansambel Hübriid ja nüüd hilisemalt siis juba Shanon. Ja minu esimestel diskodel on koolibändi saatel just selle looga klassiõdedega tantsu vihutud küll ja küll. Jummel kus sain energialaksu. Tänasin pöialt näidates seda bändi ja tormasin finiši poole.

Läks lausa nii, et suutsin joosta negatiivse spliti ehk siis teise poole kiiremini kui esimese. Seda on mul ka varem juhtunud aga kindlasti ei ole see maratonide puhul igakordne asi. Vähemalt minul mitte. Taas pilvelõhkujate vahel. Ja oligi finiš käes. Vahtralehelippude meri. Tehtud. Palju ei jäänud puudu, et oleksin kellasepa täpsusega jooksnud sekundi pealt sama aja, mis kümne aastatagusel oma esimesel välismaratonil Pariisis. Kuus sekundit aeglasem. Kõik mu maratonid on tegelikult suht ühes ajaaugus, see näitab, et arenemisvõime mul puudub aga ei ole ka õnneks taandarenenud. Juubeldamise aeg on käes.

Tegelikult oligi see mu juubelimaraton. Ikkagi nulliga number. Minu 20-s jooksumaraton. Kümnes välismaal joostud nn puhas jooksumaraton (sinna siis paar Ironmani sees tehtud lisaks). See kakskümmend muidugi kahvatub nende kõrval, kel on joostud sada või kakssada või veel enam. Müts maha nende ees! Segased tüübid. Mina selle järgmise nullini ei jõua ja ega ei unistagi. Igale ikka oma tasemel. Pole ju ka tegelikult tähtis kui palju neid maratone oled jooksnud- on see number siis 2, 20 või 200. Tähtis on see mis sa sellest oled saanud. Ja ma ei mõtle siin särki või medalit. Ikka seda emotsiooni ja mälestusi ja lugusid. Ja ma olen neid saanud ka selle paarikümnega tonnide viisi. Ei ole ühtegi maratoni, mis oleks teisest parem või halvem. Igaüks on omamoodi. Igaüks neist on mulle kallis.

Ja kuigi sport on tähtis, siis eksisteerib peale spordi ju veel palju toredat. Ja pea sama tähtsaks (kui mitte tähtsamaks) pean nende maratonireiside puhul ka linna ja maaga tutvumist. Järgmine päev rongiga Niagara juga vaatama sõites istus minuga samas vagunis veel hulk maratoonareid. Ja nauditav oli vaadata seda rõõmu ja chilli olekut. Ainuke mis natuke reetis nende eelneva päeva tegu oli trepp (tegemist oli kahekordse rongiga). Niagara juga oli võimas ja sealne emotsioon oli nagu selle reisi kirss tordi peal. Looduse ime. Kuna teisel pool jõge on USA, siis mõtlesin, et käin seal ka törtsu ära. Läksin kahte riiki ühendavale Rainbow sillale ja igaks juhuks küsisin Kanada piirivalvurilt, et kas tagasi ka ikka mu lasete. Tüüp ütles, et kui sillamaksu (paar dollarit) ära tasud ja tagasi tulles passi näitad, siis anna tuld - mine. Kuna mul oli olemas Kanada sissepääsu e-luba aga USA oma mitte, siis jalutasin esmalt silla keskele. Tegin riigipiiril pilte, sest sealt avaneb kaunis vaade nii Kanada-poolsele Hobuseraua joale kui USA poolel asuvale joale (tegelikult on seal ka kolmas juga- Pruudiloori juga- aga see on selline väikseke). Siis jalutasin teisele poole jõge kuni USA tollini ja siis taas sillapealne jalutuskäik Kanadasse tagasi. Nagu naksti USA-s käidud.

Üsna kontrastne järgmise päeva õhtul alanud tagasireisiga kodumaale, mis kestis Toronto kesklinnast lennujaama rongi peale astumisega 25 tundi. Seekord siis algne vedaja st KLM ja vahepeatus Amsterdam. Lennusõiduga sai ikka nalja ka. Lennuk ise uhke ja võimas nagu need üle ookeani lendavad lennukid ikka. Istun lennuki tagaosas ja kuigi lennuk on totaalselt välja müüdud, siis enda rõõmuks avastan, et minu kolmese istmerea üks koht on ikkagi vaba. Ühte vaba kohta näen kaugemal veel. Lotovõit. Minu kõrval akna all istub üks tumedanahaline suuremat kasvu tüüp. Mõtlen veel, et küll mul vedas, kuna mu istekoht on keskel, siis nüüd mahume üsna ilusti ära. Kuna enam rahvast peale rohkem ei tule, siis tänan õnne, et saab olema üsna mugav öine lend ning ilmselt saan pärast söömist ka mõnusalt unele jääda. Valmistun juba vahetama kohta.

Aga nagu Eesti rahvatarkus ütleb, et ära hõiska enne õhtut. Kindlasti on 99% eestlastest näinud filmi „Mehed ei nuta“ Ervin Abeliga peaosas. Kindlasti mäletate ka sealset ooperilauljat Kalju Karaski isikus ja kindlasti meenub teile ka see, kui kogu see reisiseltskond on paadis ning valmis asuma saare poole teele ja siis läheneb mööda silda ja astub paati härra ooperilaulja. Pooled kohvrid on vees ja paat peaaegu uppumas. Ja järsku märkan, et astub mööda lennuki vahekäiku tumedanahaline tüüp. Aga täpselt kaks korda suurem kui minu kõrval olev suur tüüp. Jõuan korra veel mõelda ja palun mõttes, et ehk läheb kõik ilusti ja see tüüp maandub sinna teisele lennukis olevale vabale kohale. Ja mõne sekundi pärast rantsatab ta minu kõrvale. Kuidas ta küll tooli ära mahtus? Kaheksas maailmaime. Tuleb karm lennukisõit. Tüüp küll kutsub enda juurde kahel korral lennukiteenindajad ja palub leida endale lennukis istumine, kus ta saab istuda kahel kohal, et ta ära mahuks. Kuna ma lennuki ettepoole eriti ei näe ja stjuardess ütleb, et ta uurib võimalusi, siis käib läbi lootuskiir, et härra soov rahuldatakse ja saan ikkagi selle loodetud vabama õhkkonna. Aga mu lootused purunevad. Selgub, et olen tänase öö ikkagi nende kahe selli vahel. Arvasin, et sellised asjad juhtuvad ainult komöödiafilmides aga……. samas raskused kasvatavad ja mille üle ma ikka vingun, hommikul olen juba ju Euroopas. Saan hakkama. Ja saingi, isegi tunnikeseks sain silma kinni. Amsterdamis oli mul jälle päris mitu tundi vaba aega ja sai ka linna peal väike jalutuskäik tehtud. Taas päike.

Aga tuleme Vikerkaare silla peale tagasi. Jalutan siis rõõmsalt sama onu juurde, kellelt hetk tagasi küsisin, kas ma Kanadasse tagasi ikka saan. Näitan oma passi, tüüp kontrollib ja uurib hoolsalt andmebaasi. Pikk vaikus. Klahvide klõbin. Lõpuks siiski tundub, et sobib. Samas ametnik hoiab oma taset. Ta küsib ilusti, mis on minu riiki sisenemise põhjus. Vastan ausalt, et eile ära joostud Toronto maraton. Natuke Kreisiraadio tunne on. Aga sellega asi veel läbi ei saa. Piirikas küsib täistõsise näoga, ega ma ei too endaga riiki relvi ega narkootikume. Seda hoolimata sellest, et olin tema juures vaid hetk tagasi ja mul ei olnud üle silla minnes ega tagasi tulles kaasas ühtegi kotti ega kandamit ja silla pealt pole ma ära käinud, mida ta ka väga hästi teab ja näeb (sest kõik kubiseb kaameratest). Aga ega siis tühjad käed vabasta kahtlustustest. Jopel ja pükstel on ju ka teadupärast taskud. Lõpus siiski võidan piirivalvuri usalduse ja saan ilusti Kanadasse tagasi. Per aspera ad astra. Pulli peab ka ikka saama.

Aga nüüd te küsite, mis siis loo alguses olevast teletornist sai. Kui Niagara juga oli kirss tordil, siis CN Toweri jätsin maasikaks. Külastasin torni reisi viimasel päeval. Ilm oli kaunis, vaated veelgi kaunimad. Igati külastamist väärt. Ei pidanud pettuma. Igatahes väga äge emotsioon! Enne maa peale tulekut viskasin veel tornist pilgu maratonirajale ja tõdesin, et elu on lill.