Ilmselt keegi ei lähe rajale mõttega, et täna ma vist katkestan. Ei lähe minagi. Katkestamine on ootamatu ja ette kavatsemata sündmus, milleni jõuad ikka seepärast, et olukord muutub talumatuks. Täpselt nii läks ka laupäevasel Maardu triatlonil, mille protokolli minu nime taha kolmetäheline lühend „DNF“ kirjutati. Teine triatlon sel aastal ja teine DNF. Olen ma siis tõesti nii hale või on lihtsalt tähtede seis selline? DFF, mitte DNF!

Ah, mis ma siin ikka vannun, räägin ära nii nagu oli.

Maardu triatlon (1,5 km ujumist, 40 km ratast, 10 km jooksu) oli selline hea kodulähedane sündmus, millele regasin juba veebruaris. Polnud elu sees Maardus käinud, seega oli triatlon ka hea võimalus Eestit avastada, äkki leian mõne uue taimeliigi või kena kirikugi.

Eelmine triatlon, juuli alguse Viljandi oma, algas vesiselt. Minut stardist ning suu oli vett koos mulgi mikroflooraga täis. Esimest korda elus võtsin distantsi keskel (õigemini juba alguses) ujuvpoist kinni. Puhkasin ja mõtlesin elu püsiväärtuste üle järgi. Ühtegi head mõtet ei tulnud, halba ka mitte, lihtsalt paanika paljunes kõrvade vahel. Ent pidin ujuma edasi, kuna tagasi enam ju ei saanud. Jõudsin kaldale ja poolteist tundi hiljem ka finišisse, kuid kuna olin ajavõtukiibi jätnud peale järvest väljumist tossu sisse oli tulemuseks DNF. Loomulikult.

Elu püsiväärtuste üle hakkasin mõtlema ka enne Maardu triatloni. Niitsin ära muru. Viisin komposti prügimäele. Koristasin laua sodist. Mõtlesin üles otsida spordikaplani või -psühholoogi, kes hüpnoosi all kõik hirmud endale võtaks. Ilmaprognoos lihtsalt oli nii sitt. Kogu aeg oli nii vaikne olnud, et isegi tatt jäi sülitades õhku rippuma ja nüüd, järsku, ennustati kümne meetriseid tuulepuhanguid. Suur tuul, suured lained, see oli mul Viljandist vähesena veel meeles. Päev enne starti käisin Maardu järve uudistamas. Nägi täiesti OK välja. Guugeldasin. Sain teada, et Maardu järve keskmine sügavus on 1,5 meetrit. Ehk siis rinnuni. Sügavamad kohad küll enam kui kolme meetrised, kuid äkki ujumisrada läheb neist kohtadest lihtsalt mööda. Umbes nagu süstaslaalom.

Kuna vikipeedia andis julgust, otsustasin starti minna ja lõpliku otsuse teha lainetuttide pealt. Tegin ära soojendusujumise, soe küll ei hakanud, kuid lained tundusid täiesti mõistlikku Maardu mõõtu olevat. Esimesel 600 meetril pidi tuul  puhuma kõrvalt, teisel 300 meetril tagant ning viimasel 600 meetril kohati külje pealt ja kohati otse suhu, ninna ja silma.

Surfilipud ei ole kaldu mitte selle pärast, et nii pildi peal ilusam oleks.Tuule puhangud olid Tallinnas ilmateenistuse andmetel 12,6 meetrised, keskmine tuule kiirus 6,5 m/s, mis oli ju tegelikult palju väiksem kui Pirital fikseeritud 16,5 m/s ja 11,5 m/s.

Kaldale starti ootama kogunes meid umbes 250. Lasin siis esimesed 240 osavõtjat vette ja hakkasin seejärel isegi sumpama. Strateegia panin juba varakult paika: ujun konna, krooli jätan mõneks teiseks korraks. Umbes 10 sekundit peale starti, kui olime väikesest abajast-lahesopist välja saanud otsustas teise korruse mees järsku fööni käima panna. Mõni ime, et Norras elektrit jälle kottide kaupa üle jäi. Tuul tuli kusagilt Tallinna poolt ja läks edasi Narva suunas. Kuna vahepeale jäi Maardu järv, siis jäime kuidagi ebameeldivalt sinna vahele.

Oli raske ja vastik. Ilmselt märjal pesul on nööri peal täpselt samasugune tunne. Laine viskas kord vasakule ja seejärel uuesti paremale. Läksin tavakonnalt üle rannakonnale hingates vaheldumisi vette ja veest välja.

Ühel hetkel hakati selja taga paaniliselt karjuma. Mitte üks inimene, ega kaks, vaid vähemalt viis. Kõva häälega. Tunne oli täpselt nagu õudusfilmis, mil viiulid kääksuma hakkavad. Midagi näha ei ole, kuid tead juba helist, et kohe hakkab juhtuma. Ei noh, supilauamees pööras otsa ringi ja mõni hetk hiljem hüppas vette vaatama, et mis need seal vees karjuvad.

Supilaua mehi oli tegelikult kogu aeg piisavalt palju piisavalt lähedal, et mitte tunda ennast üksi jäetuna.

Ei lasknud ennast supilaua külge klammerdunud triatloniharrastajatest segada ja jätkasin ujumist. Ulpisin vaikselt esimese poi suunas, oli raske, sest rannakonna on ju palju raskem ujuda, kui krooli või neid teisi stiile. Vesi loksutas jätkuvalt nagu tsentrifuugis.

Ühel hetkel nägin, et osa triatloniharrastajaid ujub mulle vastu. Kalda poole. Ja olgem ausad, neid ei olnud üks, ikka vähemalt kaks oli. Esimese poini jõudes sain aru, et võib olla tuleks nendega liituda. Mõtlesin kaks pikka sekundit ning kuna ei tundnud ennast vees mugavalt, pöörasingi ümber ja ujusin tagasi starti. Ega seal vees loksudes erilist maatriksanalüüsi küll teinud, kuid sain aru, et selline laine pole minu sõber. Peab see siis nii raske olema! Ei pea.

Kaldale jõudes võeti kiip jala ümbert ja pidu oligi läbi. Vahetasin kaks lauset tuttava ujumistreeneriga, kes kutsus trenni samal ajal kui mina tuule käes lõdisesin ja värisesin. Tuulekülm oli ilmselt miinus viis. Kaldal nägin õnneks mitmeid sõpru-tuttavaid, kes olid sama otsuseni jõudnud. Tulid rajalt maha. Kokku oli meid seal 19.

Vahetasin riided ära ja läksin ujumisetapi lõppu vaatama. Esimese otsa triatleedid tulid järvest naeratavate nägudega, kuid mida aeg edasi seda rohkem tuli järvest raputavate peadega võistlejaid. Mõni julges vees püsti tõusta alles kahe meetri kaugusel rannajoonest. Tõusid püsti ja nägid, et vesi oli vaid poolde põlve. Ma ju tean miks nii tehakse. Olen isegi teinud. Lihtsalt kardad, et kui nüüd ujumise jätad, vajud vee alla ja kaod kuhugi kõrkjatesse kummipartide ja õllepurkide vahele. Mis sest, et vesi on pool meetrit sügav.

Siiamaani kriibib katkestamine hinge. Ega ma siis nii sitt ujuja ole. Ujuma õppisin juba 25selt. Vette hingama juba 50selt. Olen teinud kahetunniseid ujumistrenne Harku järves ning läbinud kaks poolpikka Ironmanigi. Mis siis nüüd juhtus!

Lihtsustatult, junni võttis jahedaks. Kui poleks kääksuvaid viiuleid või starti tagasi pöörduvaid võistlejaid olnud, oleks võib olla edasigi ujunud. Paanika ja hirm ei ole mõistuspärased. Nüüd, kuival maal seda juttu kirjutades mõtlen ikka, et äkki ma oleks ikka pidanud lõpuni tegema. Ent sel hetkel lainetes loksudes muidugi nii ei tundunud. Ise ma läksin sinna vette ja ise tulin ka välja.

Laupäeva õhtul koju jõudes oli pulss ebatavaliselt kõrge veel mitu tundi. Kuigi olin ujunud vaid 300 meetrit, oli jätkuvalt tunne selline nagu oleks jooksnud maratoni. Tunne läks paremaks alles peale pühapäevast pikka rattatrenni. Aga eks me selleks liigumegi, et jama kõrvade vahelt välja saada. Vahel tuleb seda jama muidugi kõrvade vahele juurde. . .