Miks Londoni maraton?
Nagu te kõik minu kalli kaasa facebook’i lehelt (Team Kata @facebook) lugeda võite on tema oma eesmärgiks võtnud maailma kuue suurima maratoni läbimise, kuna London on üks neist, siis valiku langetamine eriti keeruline ei olnud. Pealegi saab ju Londonisse otselennuga ja kuna tegemist on World Marathon Majors jooksuga, ei tohiks ka korraldus kuskilt longata ning ilm aprilli lõpu Londonis peaks hea aja jooksmiseks igati suurepärane olema.  Vähe tähtis ei olnud ka fakt, et olenemata sellest, et üritusel osaleb iga aasta tohutu arv jooksjaid, eestlasi sinna miskipärast väga tihti ei satu.

Registreerimine ja maksumus
Olles eelmine aasta kohe peale Pariisi jooksu ennast Londoni registreerimisprotseduuridega kurssi viinud, sai suhteliselt ruttu ka eestlaste vähesuse põhjus selgeks. Nimelt jagatakse stardikohti loosi teel ning loos on väga tugevalt brittide poole kreenis, jämedalt võiks öelda, et üle 90% kohtadest saavad inglased. Tõenäosus, et üks eestlane koha loterii kaudu saab, on imeväike ning kuna meile meeldib Kataga koos joosta oli tõenäosus, et me koos rajale saame imeväike ruudus.

Kuna ka erinevad charity variandid tundusid ülemõistuse kallid, võtsime lahti nimekirja Londoni maratonile reisiteenust pakkuvatest välismaistest reisifirmadest ning kirjutasime vähem kui nädal peale 2011. aasta Londoni üritust kõigile büroodele, kes asusid kas Euroopas või Ameerikas. Kuna aga 2012. aasta maratoniga samal aastal toimuvad Londonis ka olümpiamängud, muutis see fakt miskipärast tänavu aastase maratoni välismaalastele hirmus ihaldusväärseks. Enamus büroosid vastasid, et neil on kohad juba täis, mõned andsid teada ka, et neil pole lubatud välismaalasi Londonisse sebida. Lõpuks saime kokkuleppele ühe rootslaste teenusepakkujaga ning 1. mai 2011 kandsin nende arvele 4000SEKi deposiiti.

Kogu ürituse maksumus inimese kohta: 3 ööd hotellis 2800SEK, osavõtt maratonist 2800SEK, Estonian Air TLL-LON-TLL 109EUR, Southern Railway Gatwick-London-Gatwick 8,25 GBP.

Stardieelne sagimine
Kui selliselt teenus sisse osta, siis jääb endal sagimist vähemaks. Expole viidi tellitud bussiga hotelli eest, õhtul enne jooksu toimus briifing, kahjuks küll rootsi keeles, ning kui muidu sai hommikusööki alles kella 7mest, siis maratoni hommikuks rivistasid rootslased hotelli kokad ülesse juba kella kuueks. Samuti viidi bussiga hotelli eest starti, sõit kestis üle 40 minuti ning kohati tundus, et linnas muud liiklust peale maratoonareid starti vedavate busside polnudki, lõpuks oli meid kolonnis vähemalt kümme. Samas starti kohale jõudsime juba kaks tundi enne pauku ning väheke närvi ajas see tühja passimine seal külmal, tuulisel põllul.

Paari sõnaga ka Expost, mis toimus näituste- ja konverentsikeskuses ExCel London. Reede õhtul kohale jõudes järjekorrad puudusid. Lisaks numbrite ja kiipide jagamisele toimus samas ka Pasta Party ning loomulikult kohustuslik väljapanek erinevate tootjate, erinevast varustusest. Kuna päev oli olnud juba piisavalt pikk, kihutasime kohe peale numbri ja kiibi kätte saamist pastat sööma. 6GBP eest sai penned ja bolognese parmesaniga, 1 kukkel, 1 õun, 1 pudel mullideta vett ja salat. Pasta ports oli rammus ja laadis hästi. Samal ajal, kui sõime, toimus laval ka nn. party, mis meie söömise ajal seisnes selles, et üks kohalik Kiivikas rääkis, kuidas enne maratoni õigesti toituda ning mis värvi uriin peab olema, et saaksid aru, kas oled ikka piisavalt vedelikke tarbinud. Nämm-nämm. Peale pastaga lõpetamist oli igale osavõtjale ettenähtud veel üks kott nänni, mis sisaldas endas: Kellogg´s morning fuel, Wilkinson raseerija (naised saavad ka nüüd habet heade relvadega ajada), täistera riis, deodorant, Nivea for men kreem ning London Pride õlu ja loomulikult hunnik flaiereid.

Maratoni rada
Londoni rada on punktist-punkti jooks ehk algus on cityst väljas ning siis sealt tuleb joosta kuninganna kodu ette tagasi. Reaalselt start antakse korraga kolmest erinevast kohast: numbrite värvuse järgi on jooksjad jaotatud punasesse, rohelisse ja sinisesse starti ning iga start veel eeldatava lõpuaja järgi tsoonideks. Igal stardil on oma põld, kus kõik enne starti vajalik olemas ning seda suurtes mastaapides, pole vist kunagi näinud nii suurt kogust välikäimlaid.

Meie alustasime sinise stardi 6. grupist. Stardijoone ületasime juba 5 minutit peale pauku, samas tekkisid kohe ka esimesed seisakud, kuna juba 300 meetrit peale starti, olid paigutatud välikäimlad ning esimese kuni viienda stardigrupi pisikese põiega maratoonarid seisid seal järjekorras, millest siis ka väike ummik. Järgmine kord läks väga kitsaks kuskil 3 miili kandis, kui punane ja sinine start said kokku ning trass jätkus ühel rajal. Profiili poolest on tegemist väga lihtsa rajaga, kohati tundus isegi, et mäest alla lõike oli rohkem kui ülesse. Rada oli markeeritud miilide kaupa, kilomeetri fännid pidid leppima 5 km vahedega. Palgatud tempotegijad puudusid ehk igaüks oli ise oma õnne sepp.

Toitlustuspunktides jagati alguses ainult vett, 330 ml pudelites, hiljem ka energiajooke, samuti pudelis, ning kuskilt maalt tekkisid lettidele ka energiageelid ning banaanid. Kohati tundus, et ka suvalised pealtvaatajad jagasid jooksjatele komme, õuna, vett ja muud kraami. Üritusele kaasaelajaid oli kohati tänavatel rohkesti, samas oli ka lõike, kust pealtvaatajad puudusid pea täielikult. Samuti oli väga vähe täheldada erinevaid artiste, trummi tagujaid, tümpsu tegijaid ja niisama kisakõrisid. Eelnevat võib muidugi seletada ka sellega, et sai väga tõsiselt kontsentreerutud enda jooksule ning äkki lihtsalt polnud mahti jälgida, mis tee ääres toimub.

Finišis eemaldati kiip, pandi medal kaela ja saime ka järjekordse pakikese, mis sisaldas endas: Adidase finiśer t-särki, õuna, pudel vett, ühte energiajoooki, Adidase duššigeeli, fooliumkile, soola, massaaži ja valuvastast geeli, kohvi, kaks energiabatooni, pakk pistaatsiapähkleid ning hunnik flaiereid. Siis veel pakihoiust asjad, võimalus ennast pesta ning vahetada riideid ja kui vaja, sai ka välikäimlat külastada. Kõik asjad käe-jala juures, et vaene lõpetaja veel rohkem ennast ja oma jalgu piinama ei peals.

Kuidas jooks läks?
Jooksust lähemalt saate lugeda: Team Kata @facebook. Aga eesmärgi täitsime 100% ning isiklikud rekordid paranesid meil mõlemal korralikult. Ainukeseks probleemiks olid Londoni kitsad tänavad ning minule isiklikult tundub küll, et väidetavad 37 500 startijat on Londoni tänavatele juba natukene liiast.

Kokkuvõtteks.
Kui lisaks jooksmisele pakub pinget ka enda maratonile „sebimine“ ning jalus olevad, enda võimeid vähekene ülehinnanud, aeglasemad kaasvõistlejad närvi ei aja, siis soovitan kindlasti Londonis kätt proovida. Kui soovite aga elamust maratonist, kus on palju osavõtjaid, sama hea korraldus ning pole totakat loteriid, soovitan Pariisi, Berliini või Chicagot, kuna ennustan, et kaugel pole ajad, kui loteriiratas ka nendel üritustel pöörlema tõmmatakse. Kui teid huvitab aga ainult hea aeg, soovitan mõnda väiksemat üritust. Hea mugav variant tundub Tallinna Maraton.