Oeh, tehtud! Eesmärk sai täidetud. Ma jooksin täispika (42.2 km) maratoni!! Kui ma 11. septembril 2024 ühele heale sõbrale kirjutasin, et minu järgmise aasta plaan on läbida täispikk maraton ja seda teadlikult treenides, ei osanud ma iialgi arvata, et mul avaneb võimalus olla osa nii ägedast jooksuprogrammist, nagu Marathon100 eestvedamisel ellu kutsutud „Eesmärgiks Tallinna Maraton“. Aga täna saan ma öelda, et ma täitsin oma eesmärgi. Ma ei ole kunagi ühegi sportlikku eesmärgi nimel nii järjepidevalt ja kindlat sihti hoidnud ja usun, et see on isegi veel suurem saavutus, et ma selle algusest lõpuni ära tegin. Ja mis peamine, ma ei koormanud ennast üle, vigastusi ei tulnud – kõik tänu sellele treeningplaanile, üksi pusides ei oleks ma ilmselt maratoni stardis olnud!

Nädal enne maratoni kimbutas mind nohu ja köha. Ma üritasin nii palju kui võimalik ennast ravida, aga mõned päevad enne lõppeesmärki käis küll korra mõte peast läbi, et mis siis saab kui ma täitsa haigeks jään. Õnneks seda ei juhtunud! Päev enne maratoni oli mul imeliselt hea uni. Olin eelnevast nädalast lihtsalt nii väsinud, et uinusin kiiresti. Ja siis saabuski suur hommik. Elevus oli laes, pulss kõrgel ja peas keerles üksainus küsimus: “Kuidas ma sellega hakkama saan?” Enne starti tegin hotellitoas kiire selfie ja asusin teele. Ilmaga vedas tõeliselt – alguses tibutas küll veidi vihma, aga ülejäänud aeg oli ideaalne jooksuilm. Kui saabus hetk minna oma stardikoridori, juhtus midagi, mida ma ei osanud ette kujutada – ma hakkasin lihtsalt nutma. Silme eest käis läbi kogu see pikk ja järjekindel treeninguteekond. Olin nii uskumatult uhke, et olin jõudnud just sinna – stardijoonele. Pisarad voolasid, ja ma ei tahtnudki neid tagasi hoida. See oli puhas rõõm, kergendus ja tänutunne üheskoos.

Siis see algas – stardipauk kõlas ja koos sadade teiste jooksjatega liikusin rajale. Kuna minu stardikoridor oli D, võtsin alguses teadlikult rahulikult. Olin endale seadnud eesmärgi: kui jõuan finišisse 4.30–5 tunni vahel, olen endaga igal juhul rahul. Nii hakkasingi samm-sammult 4.30 tempomeistri grupile lähemale liikuma. Ühel hetkel avastasin end nende keskelt ja sain aru – nüüd on vaja ainult tempot hoida, ja küll me koos lõpuni jõuame. Kuni 25. kilomeetrini tundus kõik imeline – samm oli kerge ja kilomeetrid lendasid mööda. Aga siis muutus raskeks. Ma teadsin, et ei tohi kõndima hakata – kui teen ühe kõnnusammu, võib kogu jooks laguneda, sest jalad oli juba kanged. 30. kilomeetri järel oli mu peas ainult üks mõte: oota, millal järgmine kilomeeter täitub. See oli tõeline tahtejõu proov.

Kui finišini jäi vaid 200 meetrit, teadsin – eesmärk on täidetud. Pingutasin viimase tõusu ja siis see juhtuski – ületasin finišijoone. Uhkus enda üle oli kirjeldamatu. Olin täitnud seatud eesmärgi ja kellale jäi 4:27:27 – lausa maagiline numbrikombinatsioon. Ja siis, nagu stardikoridoriski, voolasid taas pisarad. Praegu tagasi vaadates olen tohutult tänulik. Tänulik selle eest, et mu ümber on inimesed, kes päriselt soovivad, et mul hästi läheks, ja elavad mu teekonnale kogu hingest kaasa. Mu elukaaslane Kristjan disainis ja lasi trükkida minu jaoks täiesti ainulaadse särgi ning sõitis raja ääres tõukerattaga punktist punkti, et mind toetada ja kaasa elada. See kõik tähendas mulle meeletult palju. Aitäh kõigile, kes mulle sellel teekonnal on kaasa elanud!

Soovin eraldi tänada oma treenerit Kaupot ning kogu FB jooksuklubi, kellega koostöö kulges nii ladusalt ja toetavalt. Samuti suur kummardus Janekile, kes veab seda ägedat programmi eest – ilma teie kõigita poleks see teekond olnud pooltki nii eriline. Ma siiralt julgustan kõiki, kel vähegi huvi jooksmise vastu on, end sellesse programmi kandideerima. Sa ei tea kunagi, kuhu see sind võib viia – võib-olla just see on sinu tee oma elu unistuste täitmiseni! Ma kindlasti ei lõpeta jooksmist. Praegu on keha veel väsinud – puhkan, taastun ja kogun jõudu. Ja siis vaatame juba edasi, millised saavad olema minu järgmised eesmärgid. Nagu mu uus jooksusõber Jegor mulle ütles: „Potentsiaal on olemas, joosta alla 4 tunni maraton.“ Nooooh, eks näis! 😉 Aitäh kõigile, kes minu blogipostitusi lugenud ja mulle kaasa elanud on. Mina tõmban siin joone alla!

Unistage suurelt ja mine tea, mis võib juhtuda!

Kristiina