Jooksuvõistluste valikul on selge, et rohkem joostakse kodus ja mõned korrad aeg-ajalt ka võõrsil. Kes jookseb Järva-, kes Samarkandis, piire on seadmas erinevad võimalused. Kui avastasin, et Marokos Fesis on võimalik täpselt 10 aastat mu viimasest Maroko külastusest ja Marrakechi maratonist hiljem, küllaltki odavate lennupiletite ja majutuse toel maratoni joosta, haarasin võimalusest kinni. Oma reisi alustasingi Marokost, kui soovisin nädal enne Malta maratoni läbida maratoni ka Fesis.

Reedel, 13.veebruaril, kui olin Barcelona ja Rabati kaudu nii lennuki kui ka rongiga juba Fesi jõudnud, saabus maratoni korraldajatelt teade, et Fes Spiritual Marathon on edasi lükatud. Kuna olin kõikvõimalikud otsused majutuse osas juba teinud, siis kirja lühiteade:“Postponed, not cancelled“ mingil määral loomulikult kurvastas, kuid kuna olin Marokosse ka erinevad kultuuriprogrammid valinud ja nädal hiljem olin Malta maratoni toimumise osas mõnevõrra kindlam, siis olin rahulikum ja pead norgu ei lasknud. Maratoni ärajäämise põhjenduses toodud üleujutused koos ilma ja kohalike oludega ei jõudnud ohutajus kuidagi minuni ja tegin samal päeval, 15.veebruaril koos kahe šotlase ja kolumblannaga Fesi linnas ühistreeningu või protestijooksu, ükskõik kuidas seda jooksu nimetada. Oli lihtsalt tore liikumisest Fesi ümbruses ja rahvusvahelisest suhtlusest rõõmu tunda!

Pinnapealse lühikirjelduse järgi on Fes  Maroko põhjaosas asuv, Fes-Meknesi piirkonna keskus, elanike arvult miljonilinn. Linna asutas 789. aastal Idris I oma riigi uue pealinnana, püsides sellena kuni 1912. aastani. Kui kõrvutada meie 1632.aastal asutatud Tartu Ülikooli Fesi al-Qarawiyyini ülikooliga (asutatud 859. aastal), mida peetakse maailma vanimaks, siis hakkame tasapisi ajaloolistest mastaapidest aru saama. Huvitaval kombel püsib UNESCO maailmapärandi nimistusse (aastast 1981) kuuluv Fesi vanalinn ehk medina jätkuvalt puutumatult omas ajastus, kui sealkandis 7 päeva elades, jalutades ja aeg-ajalt totaalselt ära eksides ning kitsastel kaubatänavatel eeslitega kokku põrgates justkui keskaega sattusin. Poisikesed on omas vaesuses agarad käsi pikalt välja sirutades sulle momentaalselt abi pakkuma ja selle eest ka tasu nõudma. Veidi orienteerumisalaseid teadmisi omades võid iseseisvalt sealt tänavarägastikust edukalt rahakukrut kergendamata ka välja tulla, kuid seiklus on igal juhul garanteeritud! Onu Maps Guugli perekonnast aitab seal kitsastel medina tänavatel vaid kohati ja parim võimalus on meeled ja keeled erksad hoida, sekka ka mõne kohaliku „eluülikoolist doktorikraadiga läbikäinud tüübi“ hašišipakkumisele eitavalt vastamine. Loomulikult ei hakanud ma seletama, mis valdkonnas ma töötan, lihtsalt raputasin pead ja suunasin fookuse mujale. Juhtus ka seda, et medina linnamüüridel valvasid isehakanud, kes sind ilmtingimata mingi teenuse osas aidata püüdsid ja raha nurusid. Sain niimoodi hakkama, et raha ma sellistele „turismisektori töötajatele“ ei andnud, isekeskis arutades, et kui mõni abivalmis poisike mulle tõesti väärt infot pakub ja sellest abi on, siis annan talle teenitult mõne mündikese. Püüdsin hoida joont, kus rahanuiamisele ei allunud, sest see võib sellele poisikesele jätta arusaama, et niimoodi lihtsalt ongi võimalik ullikestelt eurooplastelt raha välja nuruda. Ja aastaid hiljem on seesama juba eluülikoolis muudel lainepikkustel kangema kraamiga kauplemas. Aga tõsisemalt rääkides on vaesus ja silmnähtav tööpuudus seal noorte seas suur probleem ja küllap nad proovivad kuidagi hakkama saada. Ohtlikult kallale nad ei kippunud ja tundsin end alati turvaliselt. Poisikesed mängisid jalgpalli ja enamus tundis end vaesuses siiski hästi ja muretult. Sealsamas vanalinna rägastikus on haisvas keskkonnas nahatöötlemine ja erinevad suukid ehk turud näiteks vaipadele, ehetele ja hennale ning siis jälle kõik läbisegi toidu ja riidekaubaga, sekka kinnisvara ja turism.

Oliivisalud

Huvitaval kombel olin paljuski just seda ju otsima tulnudki, et saada justkui kinnitust, kui hästi meil tegelikult Eestis asjalood on! Nägin Fesi medinas nälginud koerade, kanade ja eeslitega kohtudes tõenäoliselt neljandat või viiendat Marokot, paigutades linna seninähtud linnade seas konkurentsitult kõige räpasemate hulgas esikohale, kusjuures arvasin hiljuti, et Napoli räpasust on raske üle trumbata! On küll ja kuhjaga! Tundus, et kõik jätavadki oma sodi sinnasamasse, tassivad ehitusprahi linnaserva ja tõenäoliselt kehitavad õlgu, kui neile „Teeme ära!“ talguteemast rääkida!

Chefchaouenis

Ärajäänud maratonist tegin õiged järeldused ja asutasin end bussiga kohe järgmisel päeval Fesist 180km põhja poole asuvasse Chefchaoueni sinisesse linna. Ma polnud varem sinise esmaspäeva tähendusse süüvinud, kuid Marokos ärajäänud maratonijärgsel esmaspäeval Chefchaoueni linna jõudes sain sellest väga hästi aru – nagu Ellen Niidu raamatus „Suur maalritöö“ – justkui teised värvid oleksid sealkandis otsa saanud ja kõikvõimalikud majad, tänavad, trepid, lillepotid – kõik on siniseks värvitud! Tunnistan, et sinisesse linna sõitmine oli esmaspäevasele päevale juba varem planeeritud, aga ärajäänud maratonijärgselt andis see siniteema palju suurema tähenduse! Sinine esmaspäev sai uue tähenduse! Juhtub üliharva, kui kusagil maraton ära jääb ja järgmisel päeval kõike siniselt näed! Mina nägin ja kogesin seda Marokos Chefchaoueni linnas! Lisan veel juurde, et sinise värvi traditsioon seostub 15.–16. sajandil piirkonda saabunud juudi kogukonnaga (sümboliseerib taevast ja jumalikkust), kuigi tänapäeval on värvimine suuresti ka turismiatraktsioon. Pärast seda sinist esmaspäeva kutsusin kõiki erinevatest rahvustest asjaosalisi Eestisse, kinnitades, et meil ei jäeta midagi tegemata, alustatu viiakse lõpuni ja kõik toimub garanteeritult iga ilmaga!

Kuskuss ja apelsinimahl olid Marokos suurepärased

Kui nüüd 7 ööd ja 7 päeva Maroko taeva all ülihäid apelsine pugides ja kuskussi süües läbi said, suundusin Barcelona kaudu Maltale. Varasemast teadsin, et ka seal on eestlased ärajäänud maratoni tõttu kurbust tundnud, kuid ilmaprognoos oli 16 soojakraadi juures paljutõotav. Korraldajad ise suunasid nii maratonisärgil kui ka medalil tähelepanu Malta Ordule, mille ajaloolised  juured ulatuvad aastasse 1048, mil Amalfi hertsogkonna kaupmehed rajasid Jeruusalemma palverändurite eest hoolitsemiseks haigla. Kui uskuda Malta maratonikorraldajate infot, siis Paavst Paschalis II tunnustas Malta ordut ametlikult 1113. aastal Jeruusalemma Johannese orduna. Algselt tervishoiule keskendunud ordu arendas järk-järgult välja sõjalise aspekti, saades ristisõdades oluliseks jõuks. Neist arenes välja võimas sõjaline jõud, mis sai lõpuks tuntuks kristluse ja Euroopa kaitsmise poolest. Pärast seda, kui türklased nad Rhodoselt välja ajasid, andis keiser Charles V rüütlitele 1530. aastal Malta saare. Nad rajasid sinna kindluse, kasutades seda baasina kaitseks Osmanite sissetungide ja piraatluse vastu. Rüütlid valitsesid Maltat umbes 250 aastat, jättes püsiva pärandi Malta kultuurile ja arhitektuurile. Napoleon Bonaparte sundis nad lõpuks 1798. aastal Maltalt lahkuma. Malta rüütlid on üks vanim säilinud rüütliordu, kes on tänapäevalgi aktiivne, ordu peakorter asub nüüd Roomas, keskendudes humanitaartööle, sotsiaalabile ja diplomaatilistele pingutustele. Nende pärand Maltal hõlmab lisaks sõjalistele saavutustele ka ulatuslikku haiglate, heategevusasutuste, muljetavaldavate kindlustuste, paleede, tornide, muude sõjaliste ehitiste ja tsiviilprojektide võrgustikku, mis on täielikult või osaliselt säilinud tänaseni.

Malta maratoni vaated

Maratonist endast rääkides meenub Veneetsia maraton, kui jooksjad bussiga 25km peasaarest eemale Stra külla starti sõidutati, seekordki sõidutati meid Sliemast bussidega Mdinasse. Kell oli 5:30 varahommikul, oli väga jahe ja kohale jõudsime õige varakult umbes kella 6 paiku, teades, et maratoni start antakse alles 6:45. Oli pime, külm ja tuuline ning ainuke võimalus oli ajalooliste hoonete vahel uudistades ja liikudes sooja saada. Kui stardieelses saginas ülikogenud maratonijooksjate Ergo Meieri, Erkki Etverki ja Kristo Kokaga kohtusin, oli väga meeldiv niivõrd kogenud seltskonnaga kaugel maanurgas spordijuttu puhuda. Seda enam, et Marokos mul emakeeles rääkida ei õnnestunud. Oli start, kiiremad punusid minema, kasutades veidi langevat rajaprofiili hea vormi tõttu enda kasuks ära ja kehvemas vormis tüübid jäid väikeseid tõusupõndakuid märgates ka muud ümbritsevat vaatama. Laias laastus tiirutasime mõnda aega Mdina ümbruses, misjärel kusagil 26.kilomeetri kandis hakkasime Sliema poole jooksma.

Malta maratoni vaated

Muusika mängis, kaasa arvatud Survivori „Eye of the Tiger“, teeninduspunktis pakuti vett joogipudelis, mõned korrad oli väikeses pudelikeses ka jõujooki ning lõpu eel killuke apelsini. Asfaldile joonistatud „SLOW“ tuletas meelde, kui aeglane ma olen, seejärel lendas madallennul mitmeid kordi üle mu pea lennuk ja seejärel ilmus see asfalditekst kordi ja kordi veelkord mu silme ette. Küllap heas vormis olles ei paneks seda tähelegi ja küllap kõik saavad aru, et see on liikluses hoopis teistel eesmärkidel sinna valge värviga kirjutatud, kuid kui jooksjate jaoks on liiklus mõneks tunniks kinni pandud, siis tahes või tahtmata märkad seda teksti. Või siis tugevamad ja kiiremad fokusseerivad oma mõtted mujale.

Loo autor maratoni finishis

Ühesõnaga, ühtäkki olime liikudes juba Sliema tänavatele jõudnud ja 5-tunnise ajalimiidiga finišisse jõudnutele tagati orduteemaline suur medal! Kas ka nii suur, kui Janeki maratonil, ei oska hetkel öeldagi. Laias laastus on Malta maraton kiiduväärt, finišis jagas Dr. Juice smuutit, sain päikesepaistes peesitada ja juba õhtuse lennuga taas Barcelona kaudu Eestisse lennata! Uskuge, rännata on vahva, aga veel vahvam on emakeelsesse isamaale tagasi jõuda!

Fotod: Meelis Koskaru, erakogu