29. juunil ehk täpselt kuus nädalat tagasi pani Ironman Estonia FB seinale välja foto 2021.a. medalitest. Järgmise kolme päeva jooksul tutvustati 2022-2024.a. medaleid, mis kõik nägid välja nagu burgerid kiirtoidurestorani aknal: suured ja ihaldusväärsed.

Ei saa alahinnata ilusa medali väärtust.

Medali pilt salvestus kuhugi alateadvusse ning jäi sinna kinni.

Jutt on siis nendest medalitest.

Olin varem arvanud, et Ironmaniks peab valmistuma terve aasta, et siis olla eeskujuks teistele, kes on valmis samuti terve aasta ühe eesmärgi nimel pingutama. Ma ei viitsi. Ujuda üle kolme nädala jutti ei jõua. Kael jääb kangeks. Ka rattasõit võtab kole palju aega. Kõik need telesarjades nähtud tegelased, kes lähevad peale tööd kolmetunnisele rattasõidule, et siis pimedas ja vihmas naasta, on kõike muud kui inspireerivad. Hirmutavad.

Ma olen ju tavaline rahvasportlane.

Ent mis oleks, kui prooviks poolpikka Ironmani. Pool on parem kui mitte midagi ning medal on täpselt samasugune. 1,9 km ujumist, 90 km ratast, 21,1 km jooksu. Täiesti tehtav. Võib olla mitte see esimene osa. Ujumine.

Lastele õpetatakse ujumine selgeks koolis. Mina pääsesin ujumistundidest. Tervislikel põhjustel. Olin puudustega. Ujuma õppisin kahekümneselt teiste liigutusi vees matkides. Kuna liigutuste matkimiseks pidin teisi ujujaid nägema, olin sunnitud pea vee peal hoidma. Ujudes hoian pead siiani vee peal. Vee all on ju täiesti teine maailm. Kalad ja vetikad. Hirmu faktor. Pea vette panek on umbes sama jube nagu prussakate söömine.

Seetõttu pidin enne Ironmanile registreerimist veenduma, et suudan 2 km vee peal püsida. Juuli esimesel nädalal sõelusin iga päev järvevees paralleelselt kaldaga nagu võrdusmärk. 100 meetrit ühele poole, pööre ning 100 meetrit tagasi. Kallas pidi kogu aeg vahetus läheduses olema.

9. juulil ujusin esimest korda järves 2 km. Aega läks 58 minutit kopikatega. Olin triatloniks valmis.

Vaid kolm päeva hiljem tabas mind ootamatu tagasilöök. Arusaamatu valu. Guugeldatud diagnoosiks oli ishias. Täpselt nagu Tootsil. Valu lõi sisse kohas, kus jalg kohtub tagumikuga. Tund aega autosõitu oli talumatu. Kuna autos püsti seista ei saa, panin padja tooli peale. Ja seda kõike nädalal, mil pidin keskenduma rattatreeningutele! Istuma rattasadulas.

Ainuke ala, mida sain teha, oli ujumine. 18. juulil suutsin teist korda järves 2 km ujuda. Pärastlõunal läksin jalgratast proovima. Suutsin 40 kilomeetrise ringi istuda rattasadulal. Ilma padjata.

Järgmisel päeval oli Ironmanile registreerimise tähtaeg ehk viimane võimalus otsustamiseks. Otsustasin kompenseerida väheseid ujumisoskusi ja olematuid rattakilomeetreid enesekindlusega.

Panin end kirja ka kaks nädalat enne Ironmani toimuvale Otepää triatlonile, kus oli kavas ligilähedase ujumisdistantsi pikkusega võistlusmaa (1,5 km ujumist, 40 km rattasõitu, 10 km jooksu). Kuna tegemist oli Eesti karikavõistluste etapiga, pidi seal olema korralik vetelpääste.

Peatumata pikemalt Otepää triatlonil (võid sellest lugeda siit), olin ma ausalt öeldes järgmisel päeval üllatunud, et minu võistlusest ei kirjutanud ei Postimees, ei Delfi ega isegi Maaleht mitte. Suudan läbida triatloni kordagi uppumata ning ükski meediaväljaanne ei tee sellest väljagi?  

Ometigi sain mitme kogemuse võrra targemaks. Rohkem juua kaasa. Rohkem süüa kaasa.

Vaatamata oma mõõtkavas hästi läinud triatlonidebüüdile, veetsin järgmised päevad mõeldes, kas ma ikka mahun Ironman Tallinna ujumisdistantsil ajalimiiti. Küsisin isegi Ain-Alarilt, et kui karmid ajalimiidi suhtes ollakse. Aini vastus pani mind veelgi rohkem muretsema.

Mul oli ju plaan läbida poolpikk triatlon rahvasportlasena. Mõnuledes ja nautides.

Võistlusnädala esmaspäeval jõudis minuni teadmine, et ma mitte ainult ei pea ujuma 1,9 km meeletute lainetega Harku järves, vaid ma pean seda tegema kalipsos, mida mul ei ole. Kiire appikarje Facebooki ja Loonalt oligi kalipso saadud. Täiesti minu mõõtu.

Kui olin kalipso esimest korda selga tõmmanud, sain Loonalt messengeris sõnumi: „Ja lukk käib ikka selja peale.“ Pidid sa seda alles nüüd ütlema! Kalipso seljast ja õiget pidi selga tagasi. Kuidas sellega üldse hingatakse?

Enne starti, kalipso seljas, sel korral isegi õiget pidi.

Võistlusnädala teisipäeval otsustasin kalipsot Harku järve proovima minna. Päikest ei paistnud. Taevas olid musta värvi tuumapilved ja lained vähemalt meetrised. Tahtsin ujumist proovida stardialal, et võimalikult lähedalt imiteerida võistluspäeva tingimusi, kuid miskipärast olin eksinud kaardi lugemisega. Arvasin, et start antakse Sõudebaasis, mistõttu olin maailmalõpu ilmaga Harku järve ääres ihuüksi. Koos oma hirmudega. Suutsin ujuda 200 meetrit. Kui võistluspäeval on samasugune ilm, siis on mul suu vett täis.

Päev hiljem olin uuesti kalipsoga Harku järves. Leidsin, et proovin ühte uut asja korraga ehk ujun küll kaks kilomeetrit kalipsos, kuid teen seda harjumuspäraselt kaldaga paralleelselt. Olin otsekui aprillikuine konn autoteel. Mina sõelusin paremale-vasakule, kuid kogu ülejäänud liiklus käis kaldast eemale ja tagasi. Suutsin vältida kokkupõrkeid suuremate triatleetidega ning tõdesin treeningu lõppedes, et kalipsos on tegelikult kergem ujuda. Külm ei hakka ning liikumine kiirem. Olin enesekindlust täis.

Järgmisel päeval oli kavas viimane proov. Ujusin kaldast eemale. 400 meetrit. Nii mõnus oli ujuda. Seni, kuni pöörasin näo uuesti kalda poole. „Issand, kas kallas on tõesti nii kaugel!!“ Paanika oli võimu haaramas, oli ju minu all vaid määramatus koguses vett. Ilmselt umbes poolteist meetrit.

Sulgesin silmad ning üritasin keskenduda ujumisele. Iga kord, kui silmad lahti tegin, olin päästvale liivaribale lähemal.

Viimastel võistluseelsetel päevadel keskendusin trenni asemel ilmateate uurimisele. Kui soomlaste ilmaprognoos lubas liiga suurt tuult, heitsin pilgu Eesti ilmateenistuse äppi. Neli korda päevas. Otsustasin, et kui laine on suur, ujun konna ning kui tuul on väiksem, ujun krooli.

Nüüd kui ujumisplaanid olid paigas, tuli mõelda ka rattasõidule. Ma pole kunagi sõitnud 90 km ühte jutti. Mul on cyclocrossi ratas ehk nn. hübriid. Rattakingi ei ole. Otsustasin vähemalt ratta hooldusse viia. Vahetasin mustriga kummid siledamate vastu. Guugeldasin ratta asendit ja otsustasin, et mida vähem ma tean, seda parem.

Viimasel hetkel jõudis minuni mõte, et pehme tallaga jooksutossuga väntamisel läheb palju jõudu tühja. Otsisin üles kõige jäigemad jooksutossud ja otsustasin nendega rattarajale minna. Rattakingade ostmine kolm päeva enne võistlust tundus liig. Nagunii ära ei harju.

Võistlus, milleks olin kolm nädalat valmistunud, pidi päev enne stardipauku kurva lõpu saama. Läksin ratast ja vahetusriiete kotte stardipaika viima. Kuna autot ei olnud, otsustasin starti sõita rattaga, vahetusriiete kotid mõlema käe otsas tilpnemas. Ei olnud hea mõte. Tee oli märg ja libe ning ühest madalast teeäärest üles sõites avastasin, et gravitatsioon toimib endiselt. Olin külili. Põlv oli verine otsekui bussipeatuses kukkunud joodikul. Sõrmenukid marraskil. Küünarnukk katki. Esimese pilgu heitsin loomulikult rattale. Kett oli maas, kuid õnneks polnud ratas isegi verine mitte.

Hetk hiljem peatasid minu kõrval auto kaks stardikeskusse sõitvat triatleeti ning küsisid: „Kas kõik on korras?“ Kaasvõistlejate abivalmidus oli südant soendav. Andsin oma vahetusriiete kotid neile ja sõitsin ise jalgrattaga järele.

Esimesel korral on keeruline isegi see, mida millisesse vahetusasjade kotti panna.

Kukkumine päev enne võistlust võttis mõnevõrra pingeid maha. Valutav käsi ja põlv ei lubanud keskenduda paanikale. Ostsin plaastreid ja mõtlesin, kas Ironmani reeglid lubavad verise põlvega joosta.

Võtsin magama minnes unerohu sisse. See miskipärast ei töötanud. Ilmselt praak. Ikka juhtub. Hommikul kell viis otsustasin voodist tõusta ja olümpiamängude maratoni vaatama hakata.

Stardipaika jõudsin järjekordselt abivalmis kaasvõistlejate autos, kes märkasid mind hommikul Ironmani kotiga bussipeatusse kõndimas ja küsisid: „Lähed Ironmanile?“

Väga paljudel võistlejatel olid oma rattapumbad kaasas, ma küll ei mõistnud miks, kuid astusin minagi oma ratta juurde, katsusin pöidlaga rehvi ja tõdesin, et peale eilset kukkumist on rehvid õnneks jätkuvalt õhku täis.

Stardijärjekorras ootamine on alati võistluse kõige ägedam hetk. Üks kahest. Kui kõlaritest tümpsub Village People’i YMCA, siis kisub vägisi tuju heaks. John Lennoni Yesterday õnneks sel korral DJ valikus ei olnud. . .

Viimased sekundid ja kõlaski „Go“! Osad võistlejad jooksid vette, nagu Baywatchis, kuid härrasmees ei jookse! Kõndisin põlvini vees, kuni piinlik hakkas ning proovisin kroolilaadseid liigutusi. Kuna ma tõmban krooli peaasjalikult parema käega ning hoian pea vasakule, suutsin krooli ujuda 10 m. Tuul ja laine oli vasakult. Inimene ei saa looduse vastu. Hakkasin konna ujudes edasi liikuma. Kuna olin üks viimaseid startijaid, nautisin vetelpääste emalikku hoolitsust. Küsiti, kas kõik on OK, kuid siis nähti, et ma pole uppumas, vaid ujungi sedasi.

Olin joonlauaga ujumiskaarti mõõtes paika pannud eesmärgi: jõuda esimesse pöördepunkti ehk nn. pika sirge lõppu 30 minutiga. Esimene pööre oli ca 1 km peal ehk enamvähem poole peal, mistõttu oleks ajalimiiti mahtunud ilmselt ka mõni minut hiljem sinna jõudes. Infoks: ajalimiit on 1,9 km ujumises 1 tund ja 10 minutit.

Jõudsin 27 minutiga. Kolm minutit varem. Enesekindlus kasvas.

Minust paremal ujus üks võistleja koera.

Minust vasakul oli üks välismaise väljanägemisega naine, kes kordas: „I can do it! I can do it!“.

Peale esimest pöördepunkti, mil olin eelnimetatud võistlejad uhkelt selja taha jätnud, sain lõpuks hakata krooli ujuma. Proovisin lehvitada sõber Vovale, kes oli Ironmanil vabatahtlik, kuid peatselt loobusin sellest. Äkki saadakse minust valesti aru ja tõmmatakse paati?

Kui stardist oli kulunud 55 minutit väljusin uhkelt veest. Pool Harku järve oli minu sees, kuid õnneks olid vahetusalal WCd. Kopsumaht oli nii suur, et kahtlesin, kas M-mõõdus rattasärk mulle ikka selga läheb.

Proovisin läbimärga kalipsot seljast ära saada.  Tuli ootamatult kergelt. Kahe minutiga. Seejärel keskendusin söömisele. Kell oli parasjagu kaksteist saamas ehk täiesti lõuna aeg. Mul oli kahjuks ainult üks tühine energiabatoon. Kohvi oleks tahtnud. Ja midagi soolast.

Kui hakkasin jalga tõmbama sääriseid, nägin, et olen naiivne. Jalad olid küll rätikuga kuivaks nühitud, kuid ükski sääris jalga ei läinud. Loobusin sääristest. Panin jalavõlvi toetamiseks teibi peale. Särgi selga. Tossud jalga. Kiivri pähe. Numbri selga. WC. Üheksa minutit ja 43 sekundit hiljem olingi rattarajal.

Olin veest väljunud 779. kohal. Jätsin selja taha 10 võistlejat, kes ajalimiiti ei mahtunud ning 36, kes mahtusid. Neist 36st möödus rattarajal minust küll 32.

Ratta vahetusala ehk 3-4 miljoni euro eest varustust.

Ironman Tallinna rattarada on superhea. Selliseid mägesid, millest alla lastes pead silmad kinni panema, sisuliselt ei olegi.

Minu plaan oli hoida kiirust 25 km tunnis. Tasapisi jäin rattarajale üksi. Olin ainult mina ja kaunis Eestimaa loodus. Teate küll, männid, kuused ja kased. Väga tüütu.

Kui nägin ühel ringteel suurt kampa Motohundi mehi, kelle ülesanne oli autosid eskortida, sain aru, et olen üks viimaseid rattureid.  

Rattaraja kõige meeldivamad osad olid toitlustuspunktid. Peatusin igas teeninduspunktis. Sõin ära ühe banaani. Vahetasin tühja joogipudel uue vastu. Oleks ebaviisakas teeninduspunktist ilma inimestega rääkimata lihtsalt läbi kihutada. Käin siis vähemalt WCs. Ilmselt sai järvest vett päris palju kaasa võetud.

Öeldakse, et triatlon on nii emotsionaalne, et ajab nutma. Mul tulid esimest korda pisarad silma rattaraja viimasel kilomeetril. Lõpuks ometi saan oma jalgadel liikuma hakata! Lõpuks ometi saan käsi vabalt liigutada!

Teises vahetusalas läks juba kiiremini, aega kulus 7.44. Võrdluseks, Kevin Vabaorg sai hakkama 2.20ga. Ent temal polnud kõht ilmselt nii tühi ka.

Šokki, mis saabus Otepää triatlonil esimestel jooksumeetritel, Tallinnas ei tulnud. Kas oli rattarada kergem või olin lihtsalt vähem ärevil? Jalad ei vetrunudki all. Tempot küll ei tunnetanud. Soov oli joosta üle oma võimete. Kiiremini kui oli plaanis. Pikapeale sain aru, et äkki peakski kiiremini jooksma. See ju minu ala.

Aeglasematest jooksjatest möödumine on alati tore. Eriti prominentidest.

Ka publik on tore! Ironman Tallinna publik aga on superäge! Juba nende raja ääres karjuvate inimeste pärast võiks ühe korra Ironmanil osaleda. Palju jooksusõpru-tuttavaid. Palju mittetuttavaid. Kõik kaasa elamas.

Ent kahjuks saab ka Ironman lõpuks läbi. 21 km võtsid sel korral aega 1.48. Kui ujumisdistantsil olin 779. kohal ning rattatulemus oli paremuselt 811s (815 võistleja seas), siis jooksurajal oli minu tulemus 227s. Äkki on mõni selline triatlon ka, kus jooksul on suurem osakaal? Jooksutriatlon? Umbes nagu maraton.

Tegelikult tahaks triatloni veel proovida. Sedasama poolpikka. Nii palju jäi varu. Kuigi ega ma rohkem trenni teha küll ei viitsiks.

Päev peale Ironmani saan öelda, et poolpika distantsi läbimine on kergem kui maraton. Erinevate alade kombineerimine tähendab, et lihased jäävad vähem valusaks. Ka triatloniks treenimine on seetõttu mõnusam. Tegin elus esimest korda kaks trenni päevas. Hommikul ujusin. Õhtul sõitsin ratast. Kui ma jookseks kaks korda päevas, oleks ma järgmisel päeval vigane.

Millist ettevalmistust nõuab üks poolpikk triatlon? Eks see on küsimus spetsialistidele. Rahvasportlasena läbisin jalgrattal 113 km (2 x 40 + 1 x 23 km), ujusin 20 km ning jooksin 113 km. Muidugi, need numbrid ei anna objektiivset pilti, kuna olen jooksnud 16 aastat. Ent asja mõte on selles, et triatlon on vastupidavusala, milleks läheb vaja võhma. Võib olla ka natuke oskusi, kuid oskused on alati ülehinnatud. Enesekindlusega kompenseerib paljugi. Isegi kesist ujumisoskust või väheseid rattakilomeetreid.

Juulikuised treeningud. 2. ja 4. juulil ei olnud veel triatloni mõtet. 14. juulil ei lasknud väidetav ishias midagi teha. 29. juulil oli lihtsalt puhkus. Ühesonaga: mõnus kuu.

Loomulikult, kui su eesmärk ei ole mitte lihtsalt nautida seda 113 kilomeetrit vaid läbida see konkreetse ajalise eesmärgiga, siis alati on mõistlik rääkida targematega. Ja neid kuulata.