Maratoni laupäev on möödas, ja nüüd on õige aeg enda vahetud emotsioonid kirja panna. Naljakal kombel mingeid üleolevaid rõõmutundeid ma kaks päeva peale maratoni ei tunne. Pigem valitseb hinges kerge tühjus - suur eesmärk on saavutatud, nüüd tekib küsimus, mis on järgmine eesmärk, kuhu suunata energia ja pühendumus?

Maratoni distants on piisavalt pikk, et kogeda vastandlikke tundeid.

Jõuad mõelda, et jooksmine on privileeg ja kui hea on seda teha, hetk hiljem kirud, et end maratonile kirja panid ja täna rajal pead olema, seejärel jõuad taaskord ümber mõelda, et milline äge kogemus ja teekond on see kõik olnud ja kindlasti tahad seda veel teha.

Enne starti tundsin nagu alati kerget ärevust, sellisel hetkel lohutab mind mõte, et peale stardipauku kaob see tunne täielikult, nii ka seekord. Võtsin eesmärgiks püsida 3:45 tempigrupis. Kuna esialgne tempo oli grupis 5:00 min/km lähedal siis otsustasin peagi grupist maha jääda, et madalamat pulssi säilitada ja ühtlase tempoga algusest peale joosta. Tegelikkuses ma grupis jooksja polegi, vaid pigem eelistan omaette tempot hoida ja enda enesetunde pealt otsuseid teha.

Kilomeeter kilomeetri haaval hakkasin tundma kuidas siit ja sealt midagi valutama ja sikutama hakkab. Juba 10. kilomeetril hakkasin põlevalu tundma, mis omajagu motivatsiooni kõikuma lõi. Kõige rohkem kartsin kuulsaid 30-35 kilomeetreid, kuna kõik hoiatasid, et siis “tõeline maraton” alles algab. Tegelikkuses oli kõige raskem 21. kilomeetri peal, kui saad aru, et alles pool on tehtud ja pool on ees. Kui täitus 32. kilomeeter teadsin, et lõppu ma siit lähen, saagu mis saab. 40. kilomeetril ei tunne enam ühtegi valu ja kiirust saab veel juurdegi panna.

Üks lahutamatu ja äge osa jooksuüritustel käimisel on raja ääres olevad ergutajad. Äge on näha kuidas rajaääres on kella helistamas lapsed kel vanust healjuhul 5  ja ka vanemad pensionieas daamid ja härrad, kes on õue vedanud toolid, plaksutavad käsi, vaatavad sulle silma ja ütlevad “sa oled väga tubli!” Oli ka neid, kes ei pidanud paljuks kortermaja aknalt paar head ergutushüüet kaasa anda, taustal vali muusika mängimas.

Ja no muidugi olid mulle kaugele Tartusse kaasa elama tulnud ka parimad fännid, kes raja ääres olid kõige valjemad ja lustlikumad ning loomulikult ei puudunud ka plakatid:

Äge on, et ma ei pea tegema seda asja üksi, vaid jooksusündmustel käime ikka kambakesi- toetame üksteist, hoiame tuju üleval ja jagame teadmisi. Kogenumad annavad alati head nõu ja see muudab kogu kogemuse veelgi tähendusrikkamaks.

Üks projekti kandideerimise eesmärkidest oli teiste innustamine aktiivsema ja tervislikuma elu suunas. Õhtuseid jooksuringe tehes näen päevpäevalt uusi nägusid ja olen rahul kui vähemalt üks inimene on minust inspiratsiooni ammutanud. Igatahes, kes tahab jooksunõu või neil teemadel juttu ajada, olen igati avatud. 

Lõpetuseks tahaksin esile tuua teisi projektis osalejaid. 

Daisi oled uskumatult siiras ja heatahtlik ning tunne oli, et sinuga samastun kõige rohkem.

Elis sinu lõputu sära ja entusiasm on inspiratsiooniks kõigile.

Katrin ja Jegor olete täiuslik jooksupaar ja on äge, et ka enda tütart jooksma innustate, 

Kristjan sulle jäi ütlemata, et “Pealtnägija” on olnud minu lemmiksaade juba lapsest saadik. Sa teed ägedat asja ja veel lahedam, et lisaks sellele leiad aega ka treeninguteks.