Nii tagasisidestas mulle minu Sparta Spordiklubi jooksutreener Toomas Tarm, kui arutasime minu treeningplaane. Tõepoolest nendin, et juunikuu on olnud mulle suvepöörikuu ka spordialaselt. Kaasuvad südasuvised temperaaturid nii õhus kui vees, on meelitanud mind ka teistele aladele.

Kui eelnevad kuud olen treeninud peamiselt ainult jooksualal, siis see kontekst on nüüdseks muutunud. Olles kolmandat aastat paralleelselt triatlonikarusellis, siis seda kirge ei saa maha suruda. Tunnen suurt kutsumust arendada end lisaks jooksule ka rattasõidus ning ujumises. Et triatloni üks aladest on jooksmine, klapib kõik väga hästi. Olen asendanud mõned taastavad treeningud rattasõidu ja ujumisega. Katsun järgida nelja reeglit – neli jooksutrenni nädalas ja muu „pudi-padi“.

Kui tõele au anda, siis treeningute mitmekesistamine ei ole olnud seotud pelgalt kirega tri-alade vastu. Tegelikult on mind mitmel korral kummitanud ka põlvemure, mis on mind taas viinud Innomedicasse füsioterapeut Sander Jürsi juurde.

Esimesel korral jätsin kiirendusjärgselt pidurdusmaaks liiga vähe meetreid, millega tegin endale karuteene. Kui harrastajana kerid tippkiiruseks 24,9km/h, pead arvestama, et keharaskus põlvele on ca 150-160kg. Seda koormust pehmo-põlv välja ei kannatanud.

Teisel korral viis mind taas taastusravisse Käsmu-Võsu pikk avamere ujumisvõistlus, kus jääkülmas vees tuli üle lahe ujuda 3,5km. Järgneval päeval taastavat jooksu tegema minnes tuli peale 1km koju tagasi kõmpsida, sest suurest tahtejõust alati ei piisa. Eriti kui põlves on valu 10/10-st. Taas sain head nõu eksperdilt ja saan tõdeda, et olen nendest kahest ehmatusest taastunud ja jooksen taas ka pisut pikemaid otsi. Marathon100 eestvedaja Janek Oblikas on öelnud, et kõik vigastuses teevad lõpuks tugevaks. Mees teab, mis mees räägib, sest jooksufanaatik on läbinud üle 100 maratoni. Aamen.

Õnneks olen ma oma olemuselt paadunud optimist ja rõõmsameelsuse kehastus. Vähemalt ma ise usun nii. Muretsemine ja ülemõtlemine pole kunagi mu tugevaimad küljed olnud. Vaimselt ma end muserdama ei hakanud. Selle asemel lisasin oma „menüüsse“ teistlaadi elamusi, mis hoidsid mu eneseusu kõrgena. Nii sai ettevõetud jaanipühadel rattasõit Rae vallast Järvekülast Hiiumaale Kaigutsisse. Vaatamata sellele, et rehv lõhkes juba 25km-l Keilas, jõudsin sama päeva õhtuks rõõmsalt sihtpunkti oma pere ning sõprade juurde seljatades päevadistantsina 150 rattakilomeetrit. Sellised teistmoodi väljakutsed on minu jaoks ägedad ja nendest saadud emotsioonid pakkuvad suurt rõõmu.

Juunikuusse jäi ka minu selle hooaja esimene triatlonivõistlus, mis sedapuhku toimus Järva-Jaanis. Jooksutreeningud on andnud hoogu juurde ning nii head jooksuaega kolmanda alana võistlustel, ei ole ma varem näinud.

Ent loomulikult jõudsin ka jooksuvõistlustele. Minu kodukandis toimus Peetri jooks, millel on eriline tähendus. Nimelt oli minu tütar Brita eelmisel aastal jooksuprintsess, kellele Tartu Lastefondi toel patroon Roald Johannsoniga koguti vahendeid füsioteraapiate rahastamiseks. Sel aastal andis tütar emale teatepulga üle ning tõdesin finishis suure rõõmuga, et esmakordselt õnnestus joosta rekordaeg – keskmine kiirus kilomeetri kohta algas numbriga 4.

Aeg ei oota ja nii ka mina. Kalendris päevad liiguvad tempokalt SUURPÄEVANI, mil toimub Tallinna Maraton. Juba on korraldajatelt avalikustatud ka rajakaardid ja hakkan oma mõtteid seadistama selles suunas. Kindlasti võtan siin-seal mõnest vahvast spordisündmusest osa. Millisest täpselt, seda näitab aeg. Ma olen üks neist vähestest, kes ei taha pileteid spordipeole osta liiga vara. Olen taibanud, et need hakkavad mind ahistama ja kahandavad spordirõõmu. Go with the flow! Las elumerelained kannavad mind sinna, kus on minu koht!

Spordirõõmu ja ilusat jätkuvat suve, liikumise sõbrad!

Fotod erakogu ja Mallor Malmre