Sünnipärase mustamäelasena on mul keeruline, kui mitte võimatu mitte osaleda sellel jooksul. Samas sõita risti üle viirusest laastatud maa pelga 30 kilomeetri pärast tundus ka liig. Niisiis otsustasin ühendada meeldiva ja kasuliku ning läbida need kilomeetrid oma viimase aja lemmik-jooksupaigas – Vooremäel.

Laupäeva hommikul lõingi autoukse tühjas Vooreka parklas kinni ja asusin pikka tõusu mööda ülesmäge rühkima – samal ajal meenutades Mustamäe rada. Niisiis alustangi sealt – sest just sellel tegin umbes viie aasta vältel oma pikki jookse ja siin valmistusin oma esimeseks maratoniks. Ja paariks järgnevakski.

Kust küll peaks algama Mustamäe-mistahes-jooks? Loomulikult Mustamäe väravatest! Nii hüütakse rahvasuus Eduard Vilde tee ja Mustamäe tee ristmikule ehitatud 14-kordseid kortermaju. Sellest kohast, kuhu osutab pildid Google-mapsi nooleke võikski alata Mustamäe maastike avastamisretk. Jääb ju siia üks Mustamäe kuulsatest männikutest – Kadaka mets. Nimi on sügavalt ekslik, sest kadakaid siin ei kasva. Selle keskel asub ka minu lapsepõlve lasteaed (nuuks!). Õismäe piiri mööda lippame Kadaka tee ja Akadeemia tee ristini. Siin asub kuulus Leiburi leivatehas. Nüüd on nad oma aknad-uksed tihendanud aga vanadel headel aegadel tuprus sellest suurest hoonest mõnusat leivalõhna üle terve linnaosa. Tehase väravas asuvast putkast sai ka otse ahjust tulnud leiba-saia, mida meid lastena sageli ostma saadeti. Raha pidi andma topelt koguses, sest üks päts sai enne koju jõudmist nahka pistetud.

Jätkame mööda Kadaka teed kuni Kadaka puiesteeni ja sealt mäest üles Kadaka paemurdu. Vaat siin kasvavad kadakad ja küllap neist linnaosa oma nime saanud ongi. Siin paemurrus käisime jõnglastena „asju otsimas“. Nimelt vedasid nõuka-ajal tehased neisse paeaukudesse salamahti tööstusjäätmeid ja poisikluttidele pole midagi põnevamat metall- ja elektroonikajäätmetes tuhlamisest. Mida me selle tränaga tegime ei suuda ma enam isegi meenutada. Aga meil olid kindlasti Head Kavatsused. Nüüdseks on kõik koristatud ja haljastatud, vanadest paeaukudest on kujundatud kena reljeef ja majugi hulgakaupa ehitatud. Kadaka puiesteed mööda – nüüd mööda kõvakattega kõnniteed, omal ajal aga niru kruusateed – tõusen otsejoones liiva alla mattunud pankranniku nõlvast üles Vana-Mustamäe männikutesse, mis sujuvalt Nõmme männikuteks üle lähevad. Siin saab täis 5 kilomeetrit.

Viis kilomeetrit saab Voorekal täis siis, kui karjääri juurde jõudma hakkan. Nimelt ei kulge ma siin mööda laiu suusaradasid, vaid pööran kõrgemast tipust paremale, üksikrajale. Minule tutvustati seda rada kui „suusaimika rada“, mille tallasid siia juba aastaid tagasi sügisel talvehooajaks valmistuvad suusahullud. Et siin keppidega rühkides suusatamist imiteerida. Ühest jalgrattafoorumist avastasin, et seda peavad oma tehtuks ka maastikuratturid, keda siin kohata võib. Igatahes on rada kenasti värviga puudele markeeritud ja mul on sellel kaheksakilomeetrine tiir valitud – iga tiiruga umbes 300 tõusumeetrit!

Aga siit Nõmme nõlvadelt avanevad kõige kaunimad vaated nii Vanale kui Uuele Mustamäele – samuti on need kauneimad metsa-alad Tallinnas, paksult jooksuradu täis. Nõlva mööda liigun otsejoones Rahumäele, tiir ümber kuulsa kalmistu. Kas panite juba tähele – Mustamäe kandis on ainult kuulsad kohad? Ja allamäge Järve linnaossa, sealt risti läbi Tondile. Ületan omal ajal pikisilmi oodatud „Tammsaare tee läbimurde“, mis pidi kõik ummikud linnas likvideerima, kuid nihutas need vaid mõned kilomeetrid edasi, Tartu maantee algusesse. Ja muidugi ei vaevunud keegi tol ajal mõtlema jalakäijate tunnelitele. Niisiis hingan nostalgiliselt sisse heitgaase ja ootan rohelist tuld.

Põigiti läbi Siili linnaosa, kus möödun „vaprate eesliinitöötajate pesast“ ehk Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist. Siirast lugupidamisest kergitan nokamütsi, sest ega siis kaabuga joosta. Vaid kahe kvartali kaugusele jääb põline „poiste-pesa“ Tallinna Tööstushariduskeskus. Sellest möödun linnutiivul – mööda Linnu teed, mis on piiriks Sääse ja Kristiine asumitele. Paremat kätt jääb Pioneeride Palee ühes oma pargiga. Käisin siin minagi – rahvatantsus, fotoringis, skulptuuriringis ja vist oli veel midagi. Äkki mudellennukid? Muidugi mitte kõigis korraga – ikka uuel kooliaastal uue õhinaga, et jõuludeks ohata – pole minu teema. Pargile on nad nüüd uue ägeda nime pannud – Löwenruh’ aga Palee asemel on Kullo. Kõlab nagu Pullo. Mullo. Sulla-pulla.

Pisut Mustamäe teed mööda tagasi ja sisenen taas Kadaka linnaossa mööda sedasama Kadaka teed, mille tagumise otsa ma juba avastasin. Nüüd siis ka esimene ots. Sellest on saanud üsna tööstuslik linnaosa, ehkki omal ajal, kui Linn veel väike oli asus siin aiand triiphoonetega, kus rahvale köögivilju kasvatati. Muidugi oli see kuulus aiand – mäletan talviti selle rohekat kuma pilvisel taeval peegeldumas. Justkui radioaktiivne helendus. Nüüdseks on jäänud aiandist vaid tänava ja bussipeatuse nimi.

Ja olen taas ringteel, mille teist serva juba väisasin. Nüüd aga pööran Õismäe poole – ehkki sinna ei jõuagi, vaid teen tiiru ümber Veskimetsa. Mis on omakorda kuulus Mati Kaalu nimelise Loomaaia poolest. Vanasti tõid põhjatuuled siit mustamäelastele sõnnikuhaisu aga nüüd kasutavad loomad kenasti vesiklosetti ja hais on vaid kaunis mälestus. Siin täitub pool maad.

Pool maad Voorekal tähendab, et teine ring saab kohe-kohe täis. Jalad on veel mõnusat jooksulusti täis, ehk esimene sahmakas rahet on juba kraesse saadud. Parasjagu paistab päike, mis kaunilt värvilistel diskgolfi ketastelt vastu läigib. Nimelt on karantiinireeglite leevendumisega tagasi lubatud diskgolfarid, kes parkla ümbruse nõlvadele omad rajad on ehitanud. Päiksesepaiste on neid siia hulgakaupa kokku toonud. Jooksurahvast nad ei tülita, oodatakse kenasti, kuni me viskejoone turvaliselt ületanud oleme.

Haabersti ringilt lähen mööda Paldiski maanteed Linna poole tagasi. Nüüd enam merd ei näe, kõik on täis ehitatud. Aga poisipõnnidena käisime Kakumäe pangal ja mererannas hulkumas. Hea õnne korral võis tuhkja välismaa õllepurgigi leida – neid hoiti klaasi taga koos pokaalidega. Nii ilusad olid! Jõuame kohakuti Seewaldi Hullumajaga. Siit möödus ka mu Kopli Kevadjooksu rada. (https://marathon100.com/uudised/vaata/kopli-kevadjooksul-virtuaalselt-minu-esimese-virtuaaljooksu-kogemus)

Aga Hipodroomini ei jõua, sest taaskord ületan Mustamäe tee ja mööda Kristiine linnaosa teed lähenen kuulsale Taksopargile. Mis nüüd tagasihoidlikku Kristiine Keskuse nime kannab.

Astun kuulsa muusikakollektiivi auks nimetatud tänavale  - Sõpruse puiesteele. Kuna muusika on hea ja tänav lai, siis jooksen selle otsast lõpuni läbi. Lugupidamisest väärtmuusikat esitava kollektiivi vastu võiksite siinkohal kuulata üht nende pala, mis nii teist kui minust räägibki „Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head“ https://www.youtube.com/watch?v=1ioVM0W_ips.

Ja jälle üksteise järel kuulsad kohad – McDonalds ja Statoil ning Pargitiigi ja Magistrali (nüüd Lepistiku) pargid. Siin sisenen taas Mustamäele. Nood viimased – küll maastikujooksule kohased loodusalad – levitasid omal ajal linnarahva meelehärmiks sääski. Küllap nad seda nüüdki teevad. Ja ongi käes Sõpruse puiestee lõpp – siin suubub ta sujuvalt Ehitajate ja Akadeemia ringteele.

Pisut mööda Akadeemia teed ja siis pööran Raja tänavale – mis on piiriks Vana-Mustamäega. Väike põige mööda Mäealuse tänavat, et Trummi asumisse jõuda Heli tänavat mööda. Sest siin asus kuulus Helikasseti tehas, kuhu nüüd lihtlabane Autoregistri Keskus ehk ARK on majutatud. Omal ajal oli igal selle tehase töötajal suur kari sõpru ja muidu austajaid. Muidu tuli raskema roki salvestamisest suu puhtaks pühkida. Sisenengi kuulsasse Trummi asumisse. Siin oli mul palju sõpru, klassivendi ja nende sõpru. Meie seiklustest saaks paksu kroonika, kuid me eelistame oma saladused hauda kaasa viia. Laste ees on häbi.

Läbi Trummi viib tee Tippi (TPI ehk Tallinna Polütehniline Instituut). Suure kisa ja kära saatel on sellest saanud Taltehh. Mulle jääb ta tipiks, sest sinna ma ju astusin, ehkki lõpetasin juba te-te-üü. Ajad muutusid. Teen auringi tema nüüdseks rohtukasvanud staadionil. Omal ajal läbisin siin ühe tunniga kogu semestri kehalise kasvatuse! Olin sel ajal heas vormis aga paraku ühtegi nõuetekohasesse tundi ei jõudnud. Nii pakkuski õppejõud, kui matrikkel pihus arvestust nõutama tulin, et kui ühe korraga kõik vajaliku ära teen, siis saan. Tema suureks üllatuseks tegin ja allkirja õige koha peale ka sain. Möödun lugupidamisest kantuna kogu õppehoonete korpusest, ületan Ehitajate tee ja põikan korraks veel läbi kuulsa Spordihoone eest. Need liivased künkad siin tõmbasid kogu lapsepõlve ja noorukiea nagu magnet. Siin oli alati midagi teha.

Viimane pingutus, lähen läbi majade vahelt, üle Sõpruse puiestee, läbi Männi pargi ja jõuan oma vana kooli juurde. Nüüd on tal uhke nimi Mustamäe Gümnaasium. Aga omal ajal kandis numbrit 44, mis meie kooli märgil nägi üsna sedamoodi välja, nagu oleks kirjutatud SS. Selle üle sai omal ajal palju nalja vistaud. Veel mõned kuulsad kohad on jäänud üle vaadata. Männi pood, kust saia ja limonnadi sai ostetud. Passilaud, kust me kõik oma esimese passi saime ja ajaloo kurioosumina ka „piiritsooni loa“ et Saaremaad külastada. Olid ajad. Szolnoki pood – siit ostsin esimest korda sigarette, valetades et need isale viin. Nojah. Kõike tuli ju ise proovida. Vanemate juttu ei saanud alati uskuda. Ja ongi otse ette jäänud Mustamäe Väravad. 30,1 km, kui Google Maps ei peta. Aga miks ta peaks?

Voorekale on kah veel poolteist tiiru otsa tehtud. 30 tiksub täis keset laskumisnõlva, auto juures saab täis veel staadioniringi jagu meetreid. Ilus kant see Voorekas. Ja Mustamäe.

Lõpetuseks kuulake veel üht lugu Voldemar Kuslapilt - Mustamäe valss (laulusõnadega/HQ heli) https://www.youtube.com/watch?v=dqUTtaKy_64. Seda on kuulatud üle 100 000 korra! Näiteks Tartu marssi on kuulatud üle kahe korra vähem. Mustamäe ruulib!

Marathon100 poolt korraldatavad asumijooksud jätkuvad mai viimasel nädalal toimuva Lilleküla linnajooksuga. Loe lähemalt Marathon100 veebist siit.