Sellel aastal suvi Eestis on üsna soe, kohati isegi kuum, ja ilmselt on iga jooksja saanud tunda, mis tähendab joosta kuumuses. Mõnele sobib, aga teised ei talu üldse sellist jooksu.

Me jooksime kuuma ilmaga Riias ja Narvas ning mõistsime, et tuleb midagi ette võtta. Kuumus halvendab oluliselt jooksmise kvaliteeti. Tuleb harjutada sellistes tingimustes jooksmist, seega suundusime Lõuna-Hispaaniasse... juulis...!

Tegelikult läheme igal aastal sinna, kus on palav. Eelmisel aastal käisime Usbekistanis, kuid seal oli võimalik joosta ainult öösel. Jooksime ka Itaalias, Prantsusmaal, kuid see oli pigem laisk jooksmine, et puhkuse ajal vormi mitte kaotada.

Loomulikult Hispaaniasse läksime eelkõige puhkama, kuid sel aastal valmistume Tallinna maratoniks ja projekti raames peame järgima treeningplaani.

Niisiis, kuidas see oli: 

Esiteks sul on ainult kaks väikest akent, et jooksu teha:

Hommikul päikesetõusuga (muidu on pime) ja kuni kuumuse saabumiseni, vahemikus 6:30–9:00. Ja õhtul, kui päike hakkab loojuma, kuni pimedani, vahemikus 20:00–22:00. Võib nendest piiridest väljuda, kuid see tekitab teatavat ebamugavust. Nimetame seda higivooluks, kui kõrvaklapid kukuvad välja, sest kõrvad on vett täis ja riideid peale jooksu võib lausa mitu korda puserdada.  

Kuid isegi nendel ajavahemikel ei ole sa kuumuse või palavuse eest kaitstud, seega peab (ja see on teiseks) kaasas olema vesi, kui jooksed kauem kui 40 minutit. See armutu päike puserdab sind ikka korralikult. Sa ei pruugi seda märgata, kuid mingil hetkel tunned äkki organismis tugevat puudust millestki ja ei suuda tempot hoida. 

Kolmandaks, tuleb leida teed, kus joosta. Meil vedas ja lähedal oli suur park, ja vähemalt mõned selle osad olid palmide varjus.

Boonusena aga iga kuuma jooksu lõpus sai kiiresti merre hüpata ja end jahutada. Vesi on küll soe, kuid piisavalt värskendav ning virgutav, eriti hommikuti.

Niisiis, kuidas me terve kuu sellistes tingimustes treenisime? Treener oli muidugi järeleandmatu ja andis koormust, justkui jooksesime Eestis külmas. Oli fartlekke, kiiruselõike ja kurnavaid pikki distantse. Katrinile meeldis väga rannas liival joosta, kuid Jegoril tuli nende lühikeste „külmade“ ajavahemike jooksul joosta kuni 30 km.

Jooksmine on suurepärane viis ümbrust avastada. Ilma jooksmiseta oleks meie marsruut auväärses Guardamar del Segura linnas piiratud ranna, restoranide ja shoppingu-ga. Kuid tänu jooksmisele sattusime linna sellistesse varjatud nurkadesse, kuhu ei jõua iga turist mööda linna jalutades. Nimelt ronisime lähedal asuvatele mägedele, leidsime kassikoloonia, nägime sidruniistandust ja metsikult kasvavaid granaatõunu. Sellised vaated viivad mõtteid mujale ja jooks muutub nauditavaks tegevuseks, mitte kurnavaks kohustuseks.

Tagasi Eestisse tulles, ja siin isegi päikese käes joostes, oli kohe tunda, kui palju lihtsam on meie „kuumust“ taluda, mis pole sugugi kuum võrreldes Hispaania omaga.

Me ei kutsu jooksuhuvilisi kõike maha jätma ja kuumadesse riikidesse treenima minema, kuid kui armastate jooksmist ja lähete puhkusele, siis ärge unustage treeninguid! Tavaliselt soovitatakse joosta iga ilmaga, otseloomulikult pidades silmas just halba ehk külma, vihmast vms ilma. Meie reisi&jookse kogemus ütleb, et tasub joosta igal juhul :) Sellised jooksud teevad meid ainult tugevamaks, mitmekesistavad puhkust ning peale jooksu tunnete end, rannatoolis lamades, hästi ja uhkelt.

PS. Puhkuse lõpus vigastas Jegor veidi oma kanda ja pidi hoopis jooksmisest puhkust võtma. Vigastus ei ole tõsine, võib öelda, et Hispaanias oli nii kuum, et põletas kanda.

Teie Katrin Männimets ja Jegor Sevastjanov.