Kolm kuud treeninguid on nüüd selja taga, pool teekonnast veel ees. Maikuu algas paljutõotavalt – treenisin plaanipäraselt ja kõik sujus. Samal ajal kirjutasin ka oma bakalaureusetööd. Pärast 11-tunniseid kirjutamise maratone oli eriti mõnus tõmmata jalga jooksutossud ja end füüsiliselt liigutada. Usun, et just see vaheldus oligi võti, mis aitas mul lõputööle keskenduda intensiivselt ja nauditavalt. 

Maikuus toimus taas ühistreening kõigile projektis osalejatele. Enne trenni algust, oli meil võimalus läbi käia Pringstore spordipoest, kus saime endale valida meelepärased CEP sokid ja säärised ning kohe oligi meil võimalus uued sokid proovile panna. Jooksime treener Kaupo juhendamisel maastikul, kus ei puudunud ei tõusud ega langused – ega ka legendaarne Pirita liivatõus. Mis seal salata, see trenn oli paras väljakutse, aga samas tõeliselt äge kogemus. Fookus pidi kogu aeg olema rajal, et mitte eksida puujuurte vahele ega jalga valesti maha panna. Sain taas kinnitust, kui suur võlu on koos treenimisel. Kui hakkab raskeks minema, vaatad kõrvale – näed, et ka sõbral on raske. Ja just see jagatud emotsioon annabki jõudu edasi pingutada. Ning tundub, et uued sokid andsid ka lisa jõudu. Kes otsib mõnusat ja hingavat sokki, siis CEP on kindla peale hea valik. 

Mai oli poole peal ning siis hakkas asju juhtuma. Sain oma bakalaureusetöö kaitsmisele esitatud, tunne oli suurepärane. Lõpuks oli käes aeg, kus sain segamatult keskenduda treenimisele ning sellest 101% maksimumi võtta. Olin seda aega kaua oodanud ning rõõmus, et nüüd ei ole ühtegi muud takistust. Aga nagu öeldakse, inimene teeb plaane ja jumal naerab nende üle. Nii siis juhtuski, jäin täiesti haigeks, kohe nii haigeks, et mul käis isegi kiirabi, et mind üles turgutada. Olin väga õnnetu sellepärast ning treeningud läksid pausile nädalaks ajaks. Tegelikult siiamaani taastun haigus pisikust ning proovin taas ree peale saada. Kõige raskem oli sellel perioodil vaadata teisi, kes teevad oma plaanipäraseid trenne ja tunnevad sellest naudingut. Justkui selline tunne oli, et ma “jään rongist maha”.

Aga nagu ka varem olen oma postitustes kirjutanud, siis targem on ravida ennast täiesti terveks ning siis edasi minna. Samuti jõudsin oma mõtetega sinnamaale, et ma ei tohi ennast võrrelda teistega. Igal ühel on oma eesmärk ning see on okei, kui vahepeal tuleb ette ootamatusi ning peab trennist eemal olema. Oluline on, et sa tuled tagasi, võtad uuesti suuna edasi ega lase pead norgu – seda ütlen eelkõige iseendale, et see kindlasti meeles püsiks. :)

Ei teagi, kas pinge langus oli nii suur – sest nagu treener Kaupo ütles, siis pärast tugevat vaimset pinget võib füüsis kurnatud saada. Nooh, kui nii võtta siis ega see lõputöö kirjutamine ongi üks suur stress. Samas olen väga õnnelik, sest kaitsesin oma töö tulemusele “A” ning lõpetan Tartu Ülikooli cum laudega. See näitab, et kui võtad endale mingi eesmärgi ning selle nimel vaeva näed, siis lõpuks saab ka oma pingutuse “vilju” nautida. Selle mõtteviisiga liigun ma oma maratoni eesmärgi nimel ka edasi. Loodan, et juuni kohtleb mind hästi :)

Avafoto: Elis Kaurson

Kristiina valmistub Swedbanki Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel