Olin veebruaris haige. Kolm-neli päeva. Selline tavapärane talve lõpu tõbi. Esimesel päeval ei saa veel aru, et midagi perses on. Mõtled, et magasid lihtsalt halvasti kuna tööd on palju. Kell annab küll märku, et pulss on liiga kõrge, kuid las ta siis olla. Teisel päeval lamad lihtsalt diivanil. Ei söö. Ei joo. Ei mõtle. Isegi telekat ei jõua vaadata. Telekapult on ka kilomeetri kaugusel. Kolmandal päeval suudad juba pool portsjonit putru ja ühe jogurti ära süüa, tatt niriseb ninast ja tilgub sealt otsekui jääpurikas oleks sulama hakanud. Neljandal päeval tulevad värvid tagasi, suudad Netflixi vaadata ning enamvähem mõistlikke otsuseid teha. Vähemalt enda arvates.

Astud tervenedes kaalu peale ja näed, et 1,5 kilo on kadunud. Kui tavapärase 3500 kilokalori asemel süüa poole vähem, siis kaal ilmselt kukubki sedasi. Energia jäävuse seadus. Õpetati küll füüsika tunnis, kuid kehtib tagantjärgi vaadates ka inimkeha kohta. 

Lendad seejärel Jaapanisse, Tokyo maraton ju vajab jooksmist, lendad tagasi, sest Love Run vajab korraldamist ning kaalu peale astudes näed, et teinegi 1,5 kilo on kuhugi kadunud. Energia jäävuse teine seadus ilmselt.

Ent kõige hullem on see, et suur osa kaalu kaost on seesama lihasmass, mida oled viimased poolteist aastat üritanud kondi peale saada. Kolm nädalat ja naksti, oledki tagasi eelmise aasta augustis. . .

Arvuti taga klaviatuuril tähti ja numbreid taga ajades lihasmassi kadu nagu ei märkagi. Tühikut ja Enterit jõuad endiselt vajutada ja hiir oma kahe klahviga kuuletub ka eeskujulikult.

Reaalsus jõuab kohale jõusaalis. Võtad oma lastehantlid kätte ja need oleks nagu raskemaks läinud. Ähid ja puhid otsekui sportlane, kuid käed kerkivad ainult poolele teele. 12 korduse asemel jõuad teha kaheksa, kuigi kilosid on kangil 10 tükki vähem. Mis juhtus?

Kadusid kilod ja kadus ka jõud.

Kolm nädalat ja kaksteist trenni hiljem oled lõpuks haiguse-eelsete raskusteni naasnud.  Jõuad puhkida ja koleda näoga pingutada ja ei lähegi pooleks.

Ent 50aastase kontorimehe lihasmass kukubki nii 1 kg aastas. Täpsemini öeldes: 0,7% aastas. Nagu oleks iga aasta haige, isegi kui palavikku pole.

Seda muutust ei pane tegelikult tähele. Skrollimisesõrm töötab endiselt, vahet ju pole kas sul on siis kilo lihast rohkem või vähem. Füüsilise töö teevad tänapäeval ära ju kõiksugu seadmed. Lumelabidad on lumepuhuriteks muutunud, muru pügavad robotniidukid ning oma kõhnuva tagumiku liigutamiseks kasutad käimise asemel hoopis istmesoojendusega hübriidi.

Lihasmassi vähenemine 0,7% aastas on nii väikene number, et kui seda ümardama hakata, siis nullist väga palju rohkem järgi ei jäägi. Märkamatu muutus. Märkamatu. Ent kolm korda 0,7 on enam kui kaks ning viis korda 0,7 on pea neli.

Kui sa igapäevaselt füüsilist tööd ei tee, siis lihasmassi kadu ei tajugi. Kuni on liiga hilja.

Ent jääd haigeks ja ongi kilod ja jõud kadunud. Tegelikult, keskiga ongi nagu haigus – kaotad iga aasta nii palju lihast, nagu haigeks jäädes. Nagu olekski kogu aeg haige . . .

Keskeas (äkki ma veel olen keskealine?) jõusaalis käimine pole seega midagi enamat, kui keha hooldus. Et oleks lihaseid, mis lumelabidat liigutavad. Et oleks väike varu, kui haigus maha murrab. Et oleks midagi, mis konti kukkudes kaitseb.

Ent mis on lihasmassi kadumisest hullem? Jõu vähenemine. Jõud väheneb ju lihasmassist kiiremini. Kogesin seda ise jõusaalis omal nahal.

Ent jõudu läheb ju igal pool vaja. Isegi joostes.

Nii et mine jõusaali enne, kui 0,7 protsendist seitse saab.