Nädalavahetus tõi Tallinnasse kaks suurt nähtust, mis ei jäänud märkamatuks ühelegi spordisõbrale. Esiteks üle mõistuse tugevad tormituuled ning teiseks Ironmani triatlonivõistluse. Et sel aastal on triatlonivõistluse ja Tallinna maratoni vahel vaid kaks nädalat, sain treener Toomas Tarmilt soovituse loobuda Ironmanist ja keskenduda jooksumaratonile. Ilmselgelt ongi tal õigus, sest 5-6 tunnine pingutus triatlonirajal oleks jätnud jälje jooksusooritusele. Keeruliseks minu jaoks muutis aga see, mis minu peas viimased nädalad toimuma hakkas, sest loobumine Ironmani võistlusest osutus minu suurimaks treeninguks. Ühel päeval tegin sellega rahu, ent juba järgmisel päeval hakkasid mäslema minu peas tormilained, kui mõtlesin, et see läheb vastuollu minu mentaliteediga minnes kergema vastupanu teed.

Meenutasin mõtetes, kuidas eelneva ettevalmistuseta läbisin solona Võhandu100 kajakisõidu, kus pilkases pikeduses läbi lörtsi ja külmakraadide sai kõige kiuste läbitud 100km aerutamisdistants või üle-eelmine Tartu suusamaraton, kui reede õhtu mul polnud veel klassikasõidu suuski, ent õnnestus 63km sõit sooritada või vahva seik ema kartulipõllult Viljandimaal, kui saak sai üles korjatud ning pähe tuli mõte minna Tartu maastikuratta maratonile, et läbida 89km Lõuna-Eesti kuplitel. Põnevust lisas asjaolu, et maastikurattale polnud aastaid saanud ning nii leidsingi end järgmisel varahommikul stardist laenatud ratta ja valgete tennistega.

Seda kõike arvesse võttes, tundus mulle arusaamatu, kuidas nüüd lähen kergema vastupanu teed. Suhtlesin sellel perioodil palju oma spordisõpradega ja küsisin neilt nõu, mida nad mulle soovitaksid. Arvamused läksid kaheks. Viimase lihvi tormi vaigistamiseks andis Marathon100 ninamees, keda ma juba poolhellitavalt kutsun oma spordipsühholoogiks. Tema nõu mulle oli teadvustada, et mu peas on emotsioon ning mitte alluda sellele. Pool naljatades jõudsime järeldusele, et see väljakutse jääda eemale Ironmanist on minu raskeim treening.

Naljakas, mõtisklesin endamisi. Kui tavaliselt peab inimesi julgustama ja tagant tõukama tegudele, siis minu puhul peab mind tagasi hoidma.

Kuidas mul siis läinud on ja mis mõtetega lähen vastu Tallinna maratonile? Ennekõike soovin, et mind ei tembeldaks profisportlaseks, kes suu vahutamas ja kapsast ninast väljas pulss punases uute aegade poole püüdleb. Pean end ise suureks spordisõbraks, kes naudib aktiivset elustiili ega pelga vastu võtta uusi väljakutseid. Mulle meeldib väisata spordivõistlusi, mida pean omamoodi pidupäevadeks. Ma olen ammu loobunud öölokaalidest ja hommikutundideni pokaali taga istumisest. Kõik emotsioonid ja rõõmuhetked saan kätte läbi spordi ja uskuge, sellega kaasneb nii palju parem elukvaliteet.

Kui inimesed küsivad, kus ma oma energia, positiivsuse ja sära saan, siis vastus tuleb kiiresti. Need väärtused toob mulle sport, mida pean enesearengu tööriistaks. Kõik rajalt saadud õppetunnid, kogemused ja eduemotsioonid kannan üle teistesse valdkondadesse. Kinnitan, see toimib!

Viimane kuu on läinud jooksulainel kenasti. On õnnestunud hoiduda vigastustest ning treeneri antud kavast enamasti kinni pidada. Viimase nädala treeningute sisse mahtus: Ülemiste järve jooks, taastav jooks, fartlek ja rahulik pikem 20km ring. Juba vähem, kui kahe nädala pärast stardin ma oma elu esimesel täispikal maratonil. Siiani veel ei kujuta ette, kuidas, ent joosta tuleb 42km mööda Tallinna teid. Eesmärgiks Tallinna maratonil sai pandud sihiks joosta distants nelja tunniga. Seda ma kavatsen teha, sest ka 4:59 algab ju numbriga 4.

Nali naljaks, ent tõele au andes kinnitan, et kavatsen seda jooksu nautida ja naeratada-lehvitada kaasaelajatele. Minu mentaliteet ei ole vaht ning kapsad vaid nautida aktiivset eluviisi ja tunda rõõmu spordist. Kui ma seda tehes saan kasvõi üht inimest inspireerida valima tervislikum eluviis ja rõõm elust, siis sõbrad, ma olen õnnelik! Kohtume Tallinna maratonil!

Avafoto autor Mallor Malmre.