Riia maraton, 20. mai 2012, Janek Oblikas

Miks minna Riiga, kui sul on samal ajal võimalik maratoni joosta ka Luxemburgis, Kopenhaagenis, mitmes huvitava nimega Saksamaa linnas või kasvõi Hiina müüril? Ent kui sa oled kuu aega varem käinud jooksmas Viinis ning märtsis Soulis, siis võiks mõelda ka sellise pisiasja peale nagu . . . raha. Sama tempoga (mitte ajada segi maratonitempoga, mis võikski iga-aastaselt kiireneda) jätkates haigutaks peatselt rahakotis suur auk nagu oleks sinna üks hiiglama suur koi pesa teinud. Kui aga rahakotis on auk, siis mille eest naine omale uusi ilusaid riideid ostab? Või lapsed Legosid? Ehk seega – maratoni valiku tingis eeskätt praktiline vajadus. Samas - Riia maraton on täiesti heal tasemel korraldatud jooks, sinna autoga sõitmisel ei pea oma geele läbipaistvasse kilekotti pakkima ehk pole mingeid lennujaama jamasid ning puudub võimalus, et sa eelmisel õhtul kohalikke vaatamisväärsusi vaadates oma jalad rakku kõnnid.

Nordea Riia maraton on erinevalt SEB Tallinna maratonist kaasa võtnud kogu Riia maratoni varasema ajaloo ning nii nimetati seekordset maratoni juba 23-ndaks. Kahju kohe, et sel aastal toimub SEB Tallinna maraton alles kolmandat korda, kuigi esimene Tallinna maraton toimus juba 1989.aastal ehk kaks aastat ENNE esimest Riia maratoni. Samamoodi nagu Tallinnas sai ka Riias (maratoni)jooksmine korraliku hoo sisse alles mõni aasta tagasi (mil maratoni nimesse lisati maagiline sõna „Nordea“) ning nii nad siis konkureerivad Baltikumi suurima rahvajooksu tiitli nimel. Mullu mais osales Riias 16350 jooksjat, millega saadi see tiitel neljaks kuuks endale, misjärel SEB Tallinna maraton võttis septembris oma 17890 jooksjaga tiitli tagasi. Sel aastal registreeris Riia maratoni erinevatele distantsidele (42, 21, 10 ja 5km) kokku 18180 jooksjat, sealhulgas 1092 maratonile . . .

Riia maratoni rada on 95% ulatuses igavalt sile ent on mõned korrad pandud ületama ka kuulsat Daugava jõge. Esmalt tuleb Daugava jõge ületavast sillast üle joosta kolmandal kilomeetril. Seejärel, olles jõudnud teisele poole jõge, sunnitakse sind tegema kannapööret ja jooksma tagasi mööda sedasama silda Daugava paremale kaldale. Tekib küsimus, et kas oli vaja mööda seda silda üle jõe joosta, vaid selleks, et siis uuesti sama teed mööda tagasi tulla ent kolmandal-neljandal-viiendal kilomeetril ei hakka sa väga selle küsimuse peale mõtlema. Sama küsimuse ees oled sa uuesti 34-ndal kilomeetril, mil sind ootab taaskohtumine tollesama sillaga ning sel hetkel saad sa aru, et rajameister lihtsalt kiusab sind. Ehk seega pead sa ühtesama kuradi silda ületama ei rohkem ega vähem kui neli korda. Maratonirada ise kulgeb mõned kilomeetrid vanalinnas (munakivid!), üsna suure koguse kilomeetreid Daugava äärsel magistraalil (kus ilusal päeval ei ole erilist võimalust päikese eest varjuda) ning natuke ka sellistes kohtades, kuhu sa muidu ilmselt Riias ei läheks.

Numbreid on võimalik kätte saada kas eelmisel õhtul nn. Riia Olümpia hotellist (endine Reval Hotell midagi), mis nüüd küll Radissoni nime kannab, või siis tund-paar enne starti stardialalt. Hotelliüritust nimetavad korraldajad Marathon Expoks, mis sel aastal oli oluliselt rikkalikum kui kaks aastat tagasi ja hõlmas ühte Isostari jooke müüvat boksi, ühte Adidase kauplust, võimalust osta jooksu ametlikku T-särki ning võib olla veel midagi mõttetut, mis esimese hetkega meelde ei jäänud. Tasuta jagatava nänni osas on lätlastel veel üsna suur arenguruum, kuna see koosnes sinu numbrist, suurest ümbrikust kuhu number oli pandud, neljast haaknõelast, maratoni stardiala kaardist (mille teisele poole oli trükitud maratoni trass) ning suurest kotist, kuhu see kraam siis pisteti. Ent maraton expol ei olnud ka ühtegi suurmaratonile muidu nii iseloomulikku saba ega trügimist. Positiivseks võib lugeda ka Riia Maratoni ajavõtusüsteemi, s.t., kasutati numbri taha kleebitud kiipe, mitte selliseid mida sa pead kuidagi oma tossupaelte külge pusima ehk siis üks liigutus nii enne starti kui peale finishit vähem.

Maratoni start anti kell 8.30 koos poolmaratoonaritega (keda oli ca 3000). Kuna ma olin valinud hotelli, mis paiknes 250 meetrit stardialalt, siis jäi mul kahjuks kogemata kogu see stardieelne sagimine alates kotisabas seismisest ja lõpetades WC-sabas seismisega. Kõrvalt vaadates oli muidugi raske mõista kottide äraandmise süsteemi. Nimelt toimus see vastavalt sinu jooksunumbrile – ent kell 8.30 olid stardis vaid kõige väiksema numbriga jooksjad ehk maratoonarid ning poolmaratoonarid. Mistõttu kell 8.00 oli kottide äraandmise kohta tekkinud vaid üks saba, mis oli üsna pikk ning teised kotineiud pidid lihtsalt ootama aega, mil starti tulevad lühemate distantside jooksjad.

Maratoni stardis pidas kõne Riia linnapea, kes aasta varem oli samal jooksul oma pildi korralikult taskusse jooksnud (meditsiiniline termin on vist kooma), mis neile kes läti keelest aru saavad mõjus ilmselt korraliku motivatsioonipurakana. Teised, kes läti keelt ei mõistnud, said selge sõnumi – kui sul pole soovi korrata minu eeskuju, siis vali omale sobiv tempo (ligikaudne tõlge Läti kehakeelest).

Jooksjad olid jagatud erinevatesse stardigruppidesse numbrite põhjal, mis ilmselt olid määratud maratoonari senise parima tulemuse põhjal. Esimesse stardigruppi kuulusid maratonijooksjad numbritega 1-150, keda nimetati ka eliidiks, mind oli sokutatud teise gruppi. Kuigi ega stardipositsioonil suurt väärtust ei olnud, kuna esimesel mõnesajal meetril vuhisesid minust mööda kõik need, kes ei jaksa tervet maratoni joosta (ehk siis poolmaratoni jooksjad). Ka on Riia maratoni rada kogu trassi ulatuses piisavalt lai selleks, et sellise jooksjate arvu puhul (ehk siis ca 4000) trügimist ei tekiks.

Kuna ma olin kuu aega varem Viinis jooksnud 3.35, siis oli mul hea ettekujutus oma hetkevormist ning teadsin, et pole mõtet maratonirajale Riia linnapead tegema minna. Ka ilm oli hea aja jooksmiseks natuke liiga soe – ca 20-22. Plaanisin alustada küll gramm kiiremini kui Viinis ehk siis ca 4:57-5:00 min/km ning esimesed 30 km sai sellest ka sekundipealt kinni peetud. Mis tähendas küll seda, et pulss, mis muidu on maratoni distantsil vähemalt esimesed 15km alla 170 oli juba poolel teel 182 ning soe ilm võttis võhma välja. Misjärel saigi peale 32 km rahulikult lõpuni kruiisida ning lõpetada ajaga 3.36. Keskmine pulss 174 (Viinis 167).

Tundub, et igaveseks sööbib mällu seekordse Riia maratoni finish, mis peaks olema kogu jooksu positiivseks kulminatsiooniks. Olles jooksnud hea mitu tundi selle üheainsa hetke pärast, mil saad lõpuks testosteroon laes käed pea kohale tõsta, astub sulle ligi üks heas toitumuses vähemalt sajakilone tütarlaps ning riputab sulle medali kaela. Kurat, seda küll poleks oodanud! Ehk finishineiude valik oleks võinud arvestada rohkem meesjooksjate macholike ootuste-lootustega. Lisaks medalile said peale lõpetamist ka ühe kotikese spordijoogi, õuna, pähklite ja küpsistega. Tavalist vett pidid ise otsima, s.t., finishialal miskit korda küll ei olnud.

Joogipunkte oli maratonil üllatavalt tihti ehk kui oled juba harjunud sellega, et juua pakutakse tavaliselt iga 5km järel, siis Riias oli joogipunkte kaks korda tihedamini ning juba 10km peal hakati vee kõrvale ka Isostari pakkuma, natuke hiljem lisandusid menüüsse ka apelsinid ja banaanid. Kuna olin eelneval nädalal ennast korralikult süsivesikute, vee ja peedimahlaga tankinud, siis jõin vaid igas teises joogipunktis ehk iga 5km tagant ning vahepealsetes punktides valasin topsi-paar külma vett endale kaela. Ehk konkreetselt minul joogi kättesaamisega probleeme ei tekkinud. Maratonirajal oli ka vähemalt 10 murukastmisvoolikut jooksjate jahutamiseks üles pandud.

Publikut oli vähemalt stardi-finishiala ümbruses ning ka vanalinna lõigul päris palju, kuigi suur osa kohalikust publikust ainult vaatas vaikides jooksjaid ning kaasa elasid vaid turistid. Kuna mul oli seljas särk, mille peale oli kirjutatud Juoksija, siis elasid mulle vähemalt soomlased kaasa. Samas – jooksu korraldajad olid rajaneiudele korraliku instruktsiooni teinud – praktiliselt iga neoonvestis neidis – ja neid ikka oli – hüüdis või plaksutas sulle kaasa.

Tempomeistritest. Lähemalt õnnestus jälgida 3:30 tempotegijaid, kellega minu teed mitu korda ristusid. Kolm õhupallidega varustatud tempomeistrit panid stardis ca 3:15 tempoga minema ning olid peatselt minu silmist kadunud. Kuskil kümnenda kilomeetri peal nad taipasid oma viga ning vähendasid oluliselt tempot, kuid siis oli juba hilja. Kui ma umbes 15km peal neile järele jõudsin, jooksid nad juba uhkes üksinduses, olles kiire algtempoga kõik tavajooksjad kandadelt maha raputanud. Samas poolmaratoni 1:45 tempomeistrid tegid oma tööd väga täpselt ning otsustasid peale 21km läbimist veel teise ringi peale joosta.

Oli ka viiskudega maratoonareid. Üks viisk-jooksjatest oli lausa villased sokid jalga pannud.

Ehk kokkuvõtteks. Riia maraton on hea võimalus lähedalt ja odavalt sellist maratonimelu kätte saada, mida Eestis pakub ainult SEB Tallinna maraton. Ilm on tavaliselt mais Riias küll nobedaks jooksmiseks natuke liiga soe ja need paar silda võiks ka olemata olla. Korralduse mõttes on lätlastel veel päris pikk maa käia – väikesed segadused stardi-finishialal, väidetav joogi otsalõppemine osades joogipunktides, jms, kuid on ka palju meeldivat. Kasvõi see, et sulle saadetakse kümmekond minutit peale lõpetamist SMS sinu tulemusega.