Kölnis on katedraal, Pariisis sarvesaiad ja Eiffel, Londonis Big Ben ning fish&chips, Stockholmis kaneelisaiad ja fika, kuid mis on Samarkandis? On seal üldse midagi? Uudishimu on inimlik, ilma selleta ei tunneks me ju mingit huvi selle vastu, millisel suunamudijal liiga lühike seelik üll või mitu miljonit Filipiinidel sajandi taifuuni eest põgenes. Ilma uudishimuta jääks vilkad ajakirjanikud nagu minagi nälga ning igal õhtul Tolstoid või „Sõda ja rahu“ ka ei viitsiks lugeda ju.

Uudishimu hakkas mindki pinnuna tagumikus torkima, kui Jüri Sporttravelist kevadel mainis, et ta läheb Jaak Kilmiga novembris Samarkandi maratonile. Samarkanti? Mis riik see selline üldse on?

Selgus, et Samarkand asub Kesk-Aasias, riigis nimega Usbekistan ja on tolle riigi kunagine pealinn. Ega seegi väga palju ilmselt ütle. Kuid see, et Samarkand oli iidse siiditee üks sõlmpunkte ütles juba enam: midagi teistusugust, põnevat ja meeldejäävat seal kindlasti on.

Oligi.

Lendasime siis kohale. Läbi Istanbuli. Turkishiga. 14 tundi peale Tallinnast startimist olimegi supsti Samarkandis, mis paistis täiesti inimtühi olevat. Laiad magistraalid ja bulvarid, kuid ainuke samarkantlane istus meie auto roolis. Eks oli ka öösel kell neli. Ju nad siis magavad. Hea märk ilmselt, kui inimesed öösel magavad, mitte ei luusi mööda autopoodidega palistatud Taškendi maanteed ega lehvita Samarkandi maratoni väisavale Eesti delegatsioonile.

Ent autoteed olid laiad ja ütlesid, et kuigi inimesed on vaesed on vähemalt riik rikas ja nafta tuleb kraanist. Meie spaahotellis, kus oli üks soe saun ja üks külm saun, tuli kraanist küll vesi, kuid see-eest oli hotell kullakarva kaunistustega kaetud. Kuldsed kaunistused ustel, mis avanesid loomulikult kuldse ukselingiga, kuldne kristall-lühter laest rippumas ja valgustamas kuldseid seinavigurdusi. Seetõttu polnud ka üllatav, et haaknõelad maratoni rinnanumbri kinnitamiseks olid kuldsed. Tagasihoidlikkus on ju nii üheksakümnendad.

Samarkandis on isegi jäätis kuldne, Gold Ice Cream

Põhjamaise minimalismiga harjunud hallide ja nohisevate eestlaste jaoks oli sära ja sädelust võib olla tsipa palju, kuid vähemalt polnud maratoni osavõtutasu kuldne: vaid 20 eurot. Selle eest sai nii jooksuelamuse, erakordselt täidlase medali ja ka korraliku jooksusärgigi. Ent ega riigis, kus keskmine palk jääb 400-500 euro kanti kuus saagi maraton rohkem maksta. Muidu keegi ei osaleks ju. Ega maratoni 548 osavõtjat 37 miljoni elanikuga riigis muidugi teab kui suur number ole, kuid eks neile lisandusid veel teistel distantsidel startinud.

Medalid olid kõikidel distantsidel samasugused, paelad küll erinevat värvi.

Kohalik hinnatase oli samuti harjumatu. Samsa-nimelised täidisega pirukad, mille eest Balti jaama turul tuleb välja käia kolmekas, olid Samarkandis nii neli-viis korda odavamad. 10 euroga sai kaks inimest söönuks-joonuks, pooleliitrine õlu (väikse õlle kontseptsioon oli sealkandis tundmatu) maksis restoranis nii 1,5 eurot mitte 5-7 ja muuseumi saamiseks pidid väljamaalased maksma viieka (ja kohalikud 50 senti).

See lagi ei ole kahjuks meie hotellist, vaid Registanist.

Usbekistan on hindadele vaatamata hindamatu kultuurpärandiga paik. Siiditee tõi rikkuse majja ning kohalikke vaatamisväärsusi külastades sai peagi aru, et 1400ndatel oli Usbekistan üks maailma suuremaid riike. Tollane suurmees Timur proovis riigi piire üha kaugemale nihutada napsates vallutusretkedel suuremaid ja väiksemaid tükke naaberriikidest: Iraan, Iraak, Afganistan, kõik praegused stanid, tükike Indiat ja palju muudki. Seinakaartidel ulatusid Timuri impeeriumi piirid kaardi servani välja ning vasallriikide alla kuulusid nii Moskva, Aleksandria kui Rooma.

Seetõttu hakkasid keskaegsesse Samarkanti kerkima ka hiiglama suured ehitised – madrasah’id  (islami koolid, ülal fotol), mošeed ja mausoleumid, mis vahepeal küll lagunema hakkasid, kuid eelmisel sajandil täies hiilguses taastati.

Ühe sellise suure kompleksi, Registani, kõrvalt anti ka pühapäeva hommikul kell 7 maratoni start. Varahommikuse stardi põhjuseks on ilmselt kohalik kliima, nimelt oli mullu maratoni ajal olnud koguni 28 soojakraadi. Tänavu oli ilm küll teistsugune, päikese tõustes oli sooja lõdisema panevad kaks kraadi, kuid keskpäevaks kerkis soojanäit 15ni.

Võlvikaared ja laed võtsid igatahes hingetuks.

Muidu valitses kohapeal ilmateadustajad nälga jätvalt stabiilne kõrgrõhkkond. Suvel ei sadanud kuue kuu jooksul tilkagi, mis on tegelikult isegi Usbekistani kohta erandlik, õhk oli kuiv, pilvi polnud kusagil ning tuul oli olematu. Ideaalne jooksuilm seega.

Teine põhjus maratoni varajaseks stardiks võis muidugi olla soov autojuhte vähem kiusata. Nimelt toimus maraton kaheringilisena linna kõige laiematel autostradadel, mille mõlemad suunad olid liikluseks suletud. Ristmikele olid ennast sättinud suured kallurid või bussiussid ning väiksemates täisnurkades olid politseid, sõjaväelased ja muud püssiga ja püssita mundris mehed.

Publik? Kogu maratoni publik mahtus tegelikult alloleva foto peale.

Samarkandis võib loata kohaliku pildistamise eest trahvi saada, nendeltki modellidelt sai enne luba küsitud.

Aeg-ajalt tekkis midagi häbilaadset, kuna mõte, et kõik need liivalaia tänavad olid vaid meie jaoks kinni pandud, tundus autoga samarkantlaste suhtes ülekohtune. Kuid eks nad magasid ja sõid alles ja kui kell hakkas kümme saama seati sammud kuhugi poole. Mitte küll maratoni vaatama, see pole väga praktiline tegevus ju, ilmselt mindi poodi, jutlusele, parki või surnuaeda.

Meeleolupunktid? Teate küll sellised, kus mängitakse trummi või DJ vahetab kõlari taga mälupulki. Ei näinud.

Ent muu korraldus oli esmaklassiline. Joogipunktid olid iga 3 km järel ja seal pakuti nii pepsit, vett, spordijooki, kui banaani, apelsine ja kurti. Kui keegi veel ei tea, mis kurt on, siis lihtsustatult – see on kuivatatud soolane keefir. Midagi popkorni ja kõva juustu vahepealset, mis sobib väga hästi õlle kõrvale, kuid loomulikult ka maratonirajale. Ainult kahte korraga ei soovitaks suhu panna.

Kuigi meeleolupunktid puudusid olid joogipunktid meeleolukad. Ikka hüüti molodtsõ, davai või udatši ehk eesti keeli siis „Tubli oled Janek“, „Jõuad liidrile kohe järgi, Janek“ või „Sa oled uskumatult hea jooksja, Janek.“

Maratoni eelõhtu oli samas väga meeleolukas. Registani kõrvale oli ehitatud suur lava, kus DJ mängis mõnusat mussi, mida saatis lasershow ja valgusmäng. Tavapärane pasta party küll puudus, kuid see eest pakuti plovi (all fotol), mis teadupärast on kohaliku kulinaaria kuulsaim toode.

Eks esimeste eestlastena Samarkandi maratoni joosta oli natuke selline christophercolumbuslik tunne. Sai ju jälle uus riik avastatud. Usbekistan. Muuseas, Usbekistan on üks kahest riigist maailmas, millel ja mille vahetutel naabritel puudub ligipääs merele. Teine selline pidavat Liechtenstein olema.

Ent columbusena Kesk-Aasiat avastada oli tore. Samarkandis on asju, mida Eestis pole. Mošeed, mausoleumid ja nekropolid, mis on tänapäeva jõudnud märgid keskaegsest hiilgusest. Maailma üks esimesi observatooriume, kus pandi näiteks vaid 58 sekundilise veaga paika aasta pikkus ja mille kvadrant oli nii suur, et selle üks serv ulatus kümmekonna meetri jagu maa alla. Turud, mis on suuremad kui Ülemiste keskus ja kus leiad nii kohalikku keraamikat, siidisalle, pähkleid-maiustusi ja maitseaineid, kui ka selliseid asju, mille kohta ÕS-is puudub eestikeelne vaste.

Kõiksugu kohalikku keraamikat oli turgudel omajagu, muidugi, lõpuks on tegemist tasside, taldrikute ja kaussidega.

Lisaks, Samarkand on turvaline, odav, sõbralik. Saad seal hakkama nii inglise kui vene keelega ehk põhjuseid selle rikka minevikuga koha külastamiseks ühe jooksureisi raames on küll.

Samarkandi vanalinnast, kus erinevalt Tallinna omast elavad päris inimesed, leidsime ka vanima elus oleva vene Zhiguli.

Allakirjutanu tahaks sinna kanti igatahes millalgi tagasi minna. Samarkandi maratoni expol nimelt selgus, et on loodud Turgi (Turkic) piirkonna pikamaajooksude sari, umbes nagu Marathon Majors, kuhu kuulub neli maratoni ja üks poolik. Üks neist neljast on ka Samarkandi maraton. Sarja läbijaid ootab üks hiiglama suur ja ilus medal, umbes nagu Janeki maratonil, ning kahtlemata kaasneb sellega ka kaasjooksjate kadedus ja võimalus teha üks Insta postitus.

Turgi maratonide sarja medal

Ehk lõpetuseks. Kui maailma üks tuntumaid jooksjaid Forrest Gump väitis, et elu on otsekui karp šokolaadikomme, siis mulle hakkab järjest enam tunduma, et pigem on tegemist üksteisele järgnevate püstiste doominoklotside reaga. Sul tuleb vaid esimesele klotsile väike tõuge anda ja juba näed, milline järgmine klots on ja mis selle taga peitub. Kuhu poole sa klotsi lükkad, eks see on juba sinu enda otsus, kuid seni kuni püsti on vähemalt üks klots jätkub ka avastamist.

Ja selleks me maratone jooksemegi ju.

Ah jaa, lihtsalt mainin, et Sporttraveli järgmise aasta reisikalendris istub Samarkandi jooksureis juba kenasti oma toolil.

Fotod: loo autor ja Samarkandi maratoni Facebooki leht.