Kõik kordub taas – kõik kordub taas..

See pole ainult jooks, vaid midagi enamat – see on mõnus ajaviide koos sõpradega, see on uute paikade avastamine, see on kultuur ja see on puhkus.

Seekordse reisi planeerimine algas juba peale eelmise suve jooksureisi ja nagu ikka, proovime valida selliseid sihtkohti, kus enne pole käinud või kus enne pole jooksnud. Sloveenia tundus sihtkohana olevat väga sobilik valik.

Viimased pusletükid nii tiimi kui lennupiletite osas said paika märtsis.

Neljapäev 27. juuni varahommik – #tiimvoka kohtumispaik on endine, Lennutaadi kuju ees:

Vasakult: Sandra, Sander-Mel, Kristi, Marko, Mirjam, Priit, Ringo

Lend toimus marsruudil Tallinn-Zürich-Veneetsia (Zürichis kiire 30 minutiline ümberistumine).

Veneetsia lennujaamast saime kätte oma 9-kohalise rendibussi, millega vurasime Sloveenia väikelinna Tolminisse (vahemaa ca 175 km). Tolminis asus meie Soca Outdoor Festivali võistluskeskus. Loomulikult tegime tüdrukute soovil vahepeatuse Itaalias ühes outlet-linnakus.

Tolminisse jõudsime õhtul kella 18 ajal, peale hotelli sisseregistreerimist otsisime kõhutäidet ja panime järgmiseks päevaks plaani paika (jooks on alles ülejärgmisel päeval).

Uut päeva alustasime kerge hommikujooksu ja võimlemisega..

..misjärel hommikusöök ja väike tiir linna peal.

Peale lõunat oli kavas ratastega mõned mäetipud vallutada. Tolmin on üldse populaarne sihtkoht mitmesuguste sportlike tegevuste jaoks, lisaks rattasõidule käiakse seal palju matkamas, lennatakse paraplaaniga, sõidetakse Soča jõe peal raftingut, süstaga, kanuudega ning harrastatakse mägironimist.

Meie rentisime seekord omale E-maastikurattad, et homseks jooksupäevaks jalgu mitte liiga ära väsitada.

Pildil Tolmini linnake.

Kui rattasõit seljataga, siis ongi paras aeg suunduda stardimaterjalide järele.

Peale rinnanumbri oli igale jooksjale spordijook, Red Bull (?) ja Soča Outdoor Festival kirjadega Adidase spordisärk.

Kahjuks polnud Expolt võimalik järgmiseks päevaks energiageele, magneesiumi vms osta, neid lihtsalt ei müüdud, aga õnneks oli meie hotelli lähedal Intersport, kus vajaminev kraam olemas oli.

Laupäev, 29 juuni – jooksupäev

Tegelikult oli valikus palju erinevaid distantse: 5 km, 10 km, 15 km, 23 km, 35 km, 50 km ja Vertikal Run (5 km, 1000 tõusumeetrit), lisaks oli valida rattasõidudistantside vahel 7 km või 22 km.

Meie naised valisid sobivaks distantsiks Triglav 25 km (stardi aeg kell 7:30) ja mehed I feel Slovenia 50 km (start kell 6:30).

Ega hommikusöögi isu eriti ei olnud, keha teadis ette, et see mis teda ees ootab, ei ole lihtne ja tavaline. Kuidagi sai taldrikul olevad ampsud sisse aetud.

Kõik on keskendunud, kes on mõtetega taldrikus, kes juba jooksurajal.

Paar minutit enne stardipauku jõuame ka stardikoridori ja siis see algab!

Kilomeetri jagu asfalti, siis natuke põlluteed ning kolmandast kilomeetrist olime off-roadil, aga ei midagi hullu, ainult kerge sutsakas, peale mida juba oligi esimene teeninduspunkt vee ja spordijoogiga.

Kulgesime koos Marko ja Sandriga, Priit pani stardipaugu kõlades nagu püssikuul minema, kuigi eelmisel õhtul andis veel lubaduse koos meiega tiksuda. Ega me tema lubadust liiga tõsiselt võtnudki 😊

Tund aega joostud olime esimese nuki otsas, pilved, mis polnud liiga kõrgel, jäid meist allapoole.

Üleüldse oli distantsi esimene pool päris talutav. Ühes teeninduspunktis avastasin end mõttelt, et seal pakutav kraam sobiks sama hästi ka õlle kõrvale, kuna valikus olid nii soolapähklid, soolakõrsikud, kartulikrõpsud, suitsuvorstiviilud, juustukuubikud ning lisaks veel apelsini, rosinaid, banaani, magneesiumipulbrit, Coca Colat, magneesiumijooki, spordijooki, vett ja olekski peaaegu unustanud, Nutella šokolaadikreemiga saia oli ka 😊

Maalilisi vaateid rajale jagus. Kuna telefon kuulus kohustusliku varustuse hulka, nagu ka vile, joogitops, mõned esmaabitarbed jne, siis sai rajal päris palju pilte tehtud.. et saaks oma lugu ka teistega jagada 😊

Selles piirkonnas on palju erinevaid koopaid, ühest jooksime me läbi.

Ühel hetkel märkasin, et minu ees jookseb naisterahvas, kelle stardinumbrile on märgitud 25 km.. peas lõi tuluke põlema, et no shit, meie rajad ristuvad 25 km rajaga ja äkki õnnestub oma naistepunti ka näha. No see lootus oli õhkõrn, sest esiteks ei olnud meile teada kas #tiimvoka naised on juba kuskil eespool või on valinud natuke tagasihoidlikuma tempo ja kulgevad tagapool. Ja teiseks ei teadnud me ka seda, kui pikalt need rajad koos looklevad. Igatahes kerge erksuse lõi kehasse sisse ja pilk ettepoole püüdis tuvastada tuttvaid seljataguseid, aga mida polnud, seda polnud, meie naised meie ees ei jooksnud.

Ühe kohapeal, kus oli järjekordne teeninduspunkt, ristus jooksurada – ehk kui meie olime teeninduspunktist läbi jooksnud, siis oli paari kilomeetrilne paun ja me möödusime sama teeninduspunkti kõrvalt uuesti, ainult et teistkordselt möödudes oli seal radasid eraldav lint vahel ja meie juua/süüa ei saanud. Kuid siis.. lähenedes sellele samale punktile teist korda, hakkasid kõlama tuttavad hääled. Uskumatu, aga meie naised olid just sinna punkti jõudnud ning täiendasid oma energiavarusid, kui nad järsku märkasid meid ja hõiskasid meie nimesid (mina ja Sander jooksime sellel hetkel koos, Marko oli paar minutit eespool). Tegi meele rõõmsaks küll ja andis positiivset energiat, et saatus sellise meeldiva vingerpussi meie teele mängis 😊 ..ja üle “aia” saime naistelt veel teeninduspunkti kraami ka. Lisaks musid ja kallid ning naerulnäoga võis jooks jätkuda 😊

Ilmast ma vist ei olegi rääkinud.. see oli palav, varjus oli sellel päeval ca +35 C, päikese käes tunduvalt rohkem. Kui päikese kätte sattusid, siis oli tunne nagu jookseks saunas, kuid õnneks kulges enamus rajast puude varjus.

Jooksu kõige “põnevamad” momendid hakkasid pihta 23ndal kilomeetril, sest sellest hetkest algas 13 kilomeetri pikkune tõus mõne üksiku järsema lohuga (näiteks kui oli vaja mõnest orust läbi joosta), kuid selle kerge languse “kompenseeris” hilisem järsem tõusunukk, mis kohati oli kuni 28%-line. Selle kolmeteist kilomeetriga tõusime täpselt 1000 meetrit (ehk piltlikult öeldes 1 km vertikaalselt üles).

Tõusu alguses olime koos Marko ja Sandriga, kuid mul oli vist energiageel just mõjuma hakanud, mistõttu oli mu tempo väheke kiirem kui sõpradel. Samas ei olnud meil tegemist omavahelise võistlusega, vaid me jagasime rajal oma tugevused ja nõrkused vastavates kohtades ära. Ma teadsin ette, et laskumistel olen ma täielik luuser ja võibolla õnnestub lõpufaasis jälle kõik koos edasi liikuda.

Sander-Meli emotsioon tõusul oli aus, täpselt nii aus nagu see tõus ise! Nimelt käis tal peast vähemalt kaks korda läbi katkestamise mõte, kuid nähes, et kaasvõitlejal on samuti raske, siis andis see lisamotivatsiooni teekonna jätkamiseks.  

Sellest tõusust võikski rääkima jääda, sest see oli LÕPUTU, aga kuidagi me selle ületasime ja siis hakkas vastupidi pihta – LASKUMINE – kõik see 13 km tõusu tuli 5 kilomeetriga alla tulla. Talvel kelguga või mäesuusaga oleks see üsna nauditav, aga kui 35 mitte kõige lihtsamat kilomeetrit jalgades, siis isiklikus plaanis mina seda ei nautinud :D See polnud lihtne asfalti laskumine, vaid kändude, kivide ja juurikate vahel, kus märkamatult valesti astudes võid jala murda. Kohalikud ja muud tegelased, kes mägedemaal elavad, nendel loomulikult pole probleem sealt alla tuhiseda (nagu mägikitsed), aga minu jaoks oli küll iga samm ette valmistatud, nagu ma ennist juba ütlesin, siis laskumisted pole minu teema.

Tõusuga olin ma Markost ja Sandrist päris korralikult eest saanud, et neil läks ikka tükk aega, et laskumisel mulle järele jõuda, aga laskumise viimases faasis tuhises Sander-Mel minust mööda, samal hetkel (vist tähelepanu hajudes) väänas ta korra hüpekat, mille järel ahelrektsioonina tõmbas sääre krampi, korraks puu vastu toetades ja jalga pinge all hoides sai ta krambist lahti, vahetasime veel paar sõna ja ta tuhises edasi. Kuna ma olin viimased paarkümmend kilomeetrit jooksnud kivike tossu sees, siis mõtlesin ka sellel hetkel kui Sander ennast sirutas, see kivi sealt välja võtta – aga niipea kui tossu jalast võtsin ja keha natuke ebaloomulikumas asendis oli, siis tõmbas ka nii sääremari kui reiepealne krampi, kuid ennast stabiliseerides sain sellest kiiresti üle. Mõne hetke pärast oli ka Marko mul kannul.

Ma ütleks, et laskumine oli natuke rõvedam kui tõus, esiteks tahavad nii järsul laskumisel (minu tehnikaga) varbad tossu seest välja tulla ja teiseks on reiepelse lihased nii pingul kogu selle aja, et vähe jäi puudu, et need vedruna läbi naha jala seest välja hüpaksid.

Igaljuhul tundub, et suuremad tõusud ja laskumised on jäänud selja taha ning easy 10 km on veel lõpuni sörkida.

Teeninduspunkte oli üldiselt iga 4-5 kilomeetri tagant, lõpupoole isegi tihedamini. Küsides ühest neist, palju lõpuni jäänud on, saime vastuseks 7 km veel. Okei, kella järgi ei tohiks nii palju olla, aga juu siis sellise pika maa peale gps valetab veidi. Olles 4 km edasi jooksnud, küsisime uuesti palju võiks lõpuni olla, saime vastuseks, et 5 km veel – misasja, tegelt ka v? Ja siis tuli pauk! Ikka korralik pauk!! Nimelt viis kilomeetrit enne lõppu, pärast Põrgu silla läbimist oli rajale “boonusena” lisatud järjekordne, seekord mitte tavaline, vaid mägironijate kategooriasse kuuluv tõusunurk. Tõusime ühe kilomeetriga 150 m ülespoole, see tundus ikka täiesti püstloodis ülesminek. Kui sellele tõusunurgale oleks paigaldatud diktofon, siis nii mõnigi üllatuks teada saades, milliseid sõnu me mugavustsoonist väljas kasutada võime :D

Okei, kella järgi peaks kohe-kohe lõpp olema, aga reaalsuses ei paista seda veel kuskil. 50 kilomeetrit on läbitud, saatsin Kristile sõnumi:

Priit naeris selle peale, sest ta teadis täpselt mida me tunneme.

Nii me siis Markoga läksime, tema kellal oli juba 53 kilomeetrit ees. Õnneks saab iga tee ükskord otsa ja seda ka Soca Outdoor Festivalil. Kiitusena võib öelda, et viimased 100 meetrit olid VÄGEVAD! Kui jalad eelnevast 53st kilomeetrist väsinud ja tulised olid, siis enne lõppu läbi jõe jooksmine (vee temperatuur ca 7-8 C) tõi jalgadesse uue värskuse. Siit oleks võinud veel panna.. jaa-jaa 😊

Hiljem saime teada, et korraldajad said viimasel hetkel loa läbida Triglav rahvusparki (need viimased 5 km, kus see meeletu tõusunurk sees oli) ja nii nad siis kiiruga selle trassi sinna rajasid.

Meil kõigil oli rinnanumbri peal rajaprofiili kaart, aga see lõpp oligi sealt puudu, mistõttu meie arvates pidi rada olema ammu lõppenud, kui me tegelikult veel tõuse võtma hakkasime 😊 Ja kokkuvõttes sai 50st kilomeetrist 53. Ja kui kedagi #tiimvoka järjestus huvitab, siis Priit on võistleja, tema võitis (8:12:59) – vabanduseks, miks ta meiega koos ei jooksnud, ütles, et käsipiduriga pole võimalik mäest üles ja alla joosta, Sander-Mel oli teine (8:56:34), meie Markoga tulime lõpuni koos (9:18:29 ja 9:18:38).

Päris rajaprofiil nägi välja selline:

Rajal oli tegelikult ilusaid kohti ja vaateid. Mägedel ja voolaval veel oleks nagu võluvõime – neid vaadates võid ennast korraks unustada.

Väga napilt sai mainitud, et meil naised ka jooksid ja väga hästi jooksid. Ka nende rajal oli see sama lõpp sees, mis meid üllatas. Kuidas nemad sealt ülesse said ja mis vägevaid sõnu nemad seal kasutasid, see jääb vaid nende kolme teada 😊 Nad tulid jooksma 23 km, aga lõpuks kujunes rada peaaegu 27 km pikkuseks. Aga neile meeldis! Nemad olid kogu distantsi vältel koos ning jõe takistus pani lõppjärjestuse paika, Mirjam tuli sealt kõige pikemate sammudega läbi, ajaks 4:51:56, siis Sandra ja Kristi, vastavalt 4:51:58 ja 4:52:01. Kiitus tublidele 😊

Ülemisel pildil naised stardis ja alumisel pildil finišis.

Kõikidele lõpetajatele oli medal (puust) ning pasta ja alkovaba õlle.

Aga seda päeva ei teinud eriliseks ainult jooksuüritus, vaid see kõik oli eelmäng Priidu sünnipäevapeoks 😊 Priit oli kenasti pitsarestoranis kohad broneerinud, kus me siis õhtul head ja paremat nautisime. Aitäh!

Järgmisel päeval jätsime Tolmini seljataha ja suundusime mõneks päevaks Itaalia puhkusekuurordisse Lido di Jesolosse. Sealne 15 km pikkune liivarand on üks pikimaid ja populaarsemaid Aadria mere rannikul.

Seal lähedal asub ka Veneetsia. Kuna me polnud Veneetsias varem käinud, siis ühe päeva veetsime seal ja nautisime kultuuri.

Ja siis tuli koduigatsus peale 😊 Meie kuuepäevane reis hakkab lõppema, teisipäeva õhtul kell 19:30 lendame Veneetsiast läbi Zürich tagasi koju ja valmistume järgmise aasta reisi planeerima!

#tiimvoka #investeerimemälestustesse