Miks just Souli maraton?
Olles 100% aus tuleb tõdeda, et taas kord oli maratoni valikul mängus saatuse sõrm (ehk siis minu abikaasa). Novembri lõpus selgus, et tal tuleb ette võtta väike tööalane reis Lõuna-Koreasse. Kuna ma teadsin, et korealased on maratonihullud (2010.a. korraldati Koreas 168 maratoni ehk nädalas keskmiselt 3 tk), siis tekkiski idee (või siis kinnisidee) kontrollida ega just tollel ajal Soulis mõnda jooksu ei toimu.  Sest kui on valida, kas olla nelja lapsega üksi kodus või joosta maratoni, siis ma arvan, et enamus mehi valiks maratoni.  Peale mõningast uurimist selgus, et samal nädalavahetusel, mil abikaasa end Koreasse komandeeris, toimub järjekorras 83. Dong-A ehk Souli maraton. Sobib!


Registreerimine ja lend
Souli maraton toimus sel aastal 18. märtsil, pühapäeval.  Registreerimine avati üllatuslikult hilja ehk alles 6. detsembril.  Kuna puudus igasugune eelinfo Souli maratoni täituvuse kohta leidsin, et pean ennast kirja panema samal päeval, mil registreerimine avatakse.  Ainukeseks probleemiks oli, et Finnairi kampaania, mis võimaldas Souli lennata tavapärase ca 850 euro asemel 600 euroga, lõppes 5. detsembril ehk päev varem.  Kuigi Pythagoras tõestas, et maakera on ümmargune juba 2500 aastat tagasi, jõudis Finnairi juhtkond sama avastuseni alles 21. sajandil, mil gloobusele vaadates selgus üllatav tõsiasi, et Helsinkist on Aasia servale märksa lühem tee, kui mujalt Euroopast.  Peale seda on Finnairi itta lendamisel suhteliselt keeruline (ehk siis kallis) ignoreerida. Ei tahtnud minagi ilmaasjata raha tuulde loopida ja ostsin lennupileti Souli enne kui avanes võimalus end sealsele maratonile kirja panna.


Proovisin siis 6. detsembril ennast maratonile kirja panna, mille järel arvuti ütles 아래 리스트중 주소의 앞부분에 해당하는 것을 선택해 주세요. Teine katse päev hiljem lõppes sama tulemusega.  Kuigi mina ei saanud korea keelest aru, siis õnneks mõistis seda minu sõber Google Translate, kes soovitas mul registreerimiseks kasutada Linuxi asemel Windowsit ja kõik läkski nagu õlitatult.  Registreerimiseks pidi tegema ka 40 dollarise ülekande maratoni korraldajatele, saatma seejärel ülekande kviitungi ja tõendi isikliku rekordi kohta faxiga Koreasse ja oligi kõik.  Pidi valima ka särgi suuruse (90, 95, 100, 105, 110) – eeldades, et korealased näevad maailma minust mõnikümmend sentimeetrit madalamalt valisin särgi suuruseks midagi keskmist ehk 100, mis hiljem osutus päris sobivaks valikuks.  Ette rutates olgu öeldud, et särk oli peale medali ka ainuke meene, mis korraldajate poolt jooksjatele jagati – ei ühtegi purki liigesetablettidega ega muud sarnast.


Nädalapäevad enne maratoni saadeti korraldajate poolt e-mail, kus kirjas täpsed juhendid stardimaterjalide kättesaamise, stardi ja finishikorralduse kohta.  Kuna ma olin üks 287-st välismaalasest (kohalikke maratoonareid oli jooksmas 20 000), siis olid ka instruktsioonid väga täpsed, õigem oleks isegi öelda piltlikud – juhendil oli kolm pilti majadest mille järgi ma stardimaterjalide järgi minnes orienteeruma pidin, ilusti punased nooled liikumissuunaga peal.

Maraton expo
Maraton expo? Mis maraton expo? Stardimaterjalid jagati kätte korraldajate kontoris (vt. foto).  Kuidas kõikse 20000 jooksjat oma numbritele pisikesse kontorisse järgi läks ilma seda lõhki litsumata, jäi mulle täielikuks mõistatuseks, kuna tol hetkel olin ma kontoris ainukeseks jooksjaks.


Lend Helsinkist Souli startis 17.00 Soome aja järgi, kohale jõudsime Korea aja järgi laupäeva hommikul kell 9.00 (Eesti aja järgi kell 1 öösel) ehk nagu nätsti oli ajavahe minult röövinud seitse tundi (une)aega.  Kuna ka järgmisel ööl oli uni raske saabuma, siis sai kahel eelmisel ööl enne maratoni magatud kokku vast 8-9 tundi.  Samas -  kuigi maratoni start oli kohaliku aja järgi kell 8.00 (ehk Eesti aja järgi tund peale keskööd) ei vaevanud vähene uni või ajavahe jooksmist.
 

Enne starti.
Maratoni korralduse kohta võib öelda kaks sõna – Korea ordnung.  Stardimaterjalid soovitasid (või siis käskisid) stardipaika kohale tulla kaks tundi enne starti.  Kui ma olin poole seitsmeks stardiväljakule jõudnud, siis oli see sisuliselt inimtühi, metroopeatuses istus ca 30 aega parajaks tegevat maratoonarit ja see oli ka kõik.  Tund enne starti hakkasid kohalikud stardiväljakule tasapisi imbuma, kuid ühtegi märkimisväärset saba ei tekkinud.  Kotte, mis finishisse transporditi sai ära anda koguni 7.45-ni.


Stardigruppe oli viis, mind oli paigutatud teise, mis tähendas seda, et start anti meie rühmale kell 8.10 (iga 10 minuti tagant saadeti rühm jooksjaid teele).  Enne starti laulsid maratoonarid Korea hümni sellise selgusega nagu nad teeks seda iga päev enne tööleminekut. 

Start anti ühe kuningalossi (või palee) eest väljakult mille nimi oli Gwanghwamun Square ning kus mõlemas servas oli kuuerealine tänav.  Kogu maratonitrass kulges autoteedel, millest kõige kitsamal oli vast kolm rida ühes suunas.  Seetõttu ei tekkinud ühegis kohas ka ummikut ega trügimist, erinevalt nt. Stockholmi või Helsinki maratoni esimestest kilomeetritest.  Maraton ise oli kiire aja jooksmiseks väga sobilik, sisuliselt puudusid tõusud, ilm stardis ca +5-6 ja lõpus ca +10.  Joogipunkte iga 5km järel, shvammipunkte ka iga 5km järel.  Peale 30-ndat kilomeetrit hakati joogipunktides ka süüa pakkuma, alguses banaane ja rosinaid ning hiljem ka juba sokolaadiküpsiseid. 


Publik ja rada
Rajaserv oli praktiliselt kogu trassi ääres kohalike kaasaelajatega palistatud, kuigi kõvahäälselt elasid jooksjatele (vähemalt mulle) kaasa vaid mõned üksikud kooliõpilased.  Kohalikud pakkusid jooksjatele raja ääres ka jooke (vett, koolat, teed, jms).  Iga mõne kilomeetri järel pakkusid ennast jooksjatele ka med-õed, kes kes soovi korral lasid jooksjate säärelihastele midagi deodorandisarnast (krampide vastu?) Bändimehi ja tantsutüdrukuid ei olnud, küll tagusid rahvariietes memmed aeg-ajalt tee ääres miskeid kohalikke trumme.  Kõige kõvemat häält tegid jooksjad ise, siis kui nad sisenesid ühte tunnelisse jooksutrassil ja hakkasid kaja efekti ärakasutamiseks kõva häälega “äää” ja “ooo” karjuma.


Olles taas kord lõpuni aus, siis nii igavat ja koledat maratonirada pole tükk aega näinud.  Kuna Korea sõjas hävis suurem osa Soulist, siis moodustab suure osa sellest 15-miljonilisest linnast sõjajärgse elamuprogrammi tõttu Lasnamägi ehk kõrgete paneelmajadega mikrorajoonid. 

Finish oli Souli olümpiastaadionil mis oli samas täitsa tore koht.

Kuidas jooks läks?
Kuna tegemist oli varakevadise ja selle aasta esimese maratoniga, siis oli kavas seda maratoni sisuliselt pika jooksuna ehk ühe trennina võtta. Trenn osutus küll raskemaks, kui eeldasin. Teagi kas põhjuseks mõnevõrra väiksem kilometraazh viimastel kuudel, magamatus või eelnevalt Eestis (praktiliselt) läbi põetud külmetus, mistõttu jooksma pidi nii nohu kui köhaga.  Ent mõnikümmend sekundit enne nelja tundi ma krampides üle finishijoone igatahes taarusin.  Minu plaan joosta stabiilse 5.30/km tempoga sai küll viimastel kilomeetritel väikese hoobi ent kuna ükski eestlane pole mitte kui kunagi Dong-A maratoni minust kiiremini jooksnud siis peab rahule jääma. Õigupoolest pole mitte kui ükski eestlane peale minu Dong-A maratoni küll jooksnudki . . .


Ah jaa maraton expo.  Peale seda kui olin medali kaela ning vahetusriided selga saanud ja koperdasin metroo poole avastasin olümpiastaadioni kõrvalt tee servast ka spordikaupade müüjad – oli nii Asicsi, NB, kui teiste tootjate välibokse ja maratonikorraldajaid, kuid puudus igasugune huvi oma paistes ja kangeid jalgu muus suunas kui metroo poole liigutada.

Kokkuvõtteks.
Kui sul on soov minna jooksma ja sul peale sportlike huvide muud huvid puuduvad, siis on Souli maraton ikkagi IAAFi Golden Race, kus korraldus on väga hea (kuigi ma ei näinud 42 km jooksul ühtegi peldikut, kuid ilmselt ei sobi teisaldatavad vetsud kokku korealaste puhtusestandarditega), rada kiire (selle aasta võitja jooksis 2:05:37 ja teenis selle eest 180 000 dollarit) ja vaatamata suurele jooksjate arvule trügimisvaba ning ilm maratoni jooksmiseks igati sobilik. Ent kui sa tahad jooksu ajal saada ka emotsionaalset elamust vaatamisväärsustest või ilusast loodusest, siis oleks jooksmiseks tulnud valida ametliku raja asemel mõni teine trass.