20.juulil toimus Põhja-Itaalias Stelvio Trail Run. Tegemist Trailrunning Cup jooksusarja ühe raskema jooksuga, kus tuleb läbida 21,1km 2100 tõusumeetriga.

Kuna plaanisin seda jooksu juba ammu, siis 2023 aasta lõpus otsustasin eesmärgipäraselt selleks ka treenima hakata. Olen juba aastaid treeninud WellRun treeneri Taivo Püi all nii Tallinna maratoniks, kui ka muudeks jooksu-rattavõistlusteks. Seekord mõistsin, et ainult jooksutrennidega sinna mäkke üles ei roni, vaja ka lihast kasvatada. Nii siirdusingi jõusaali ja rääkisin eesmärgist oma treenerile Liis Arulale, kellega koos hakkasime liigeseid ja lihaseid tugevaks treenima.

Aga nagu ikka juhtub treenides tagasilööke. Detsembris sain diagnoosiks meniski rebendi ja jooks põhimõtteliselt keelati ära. Leidsin hea füsioterapeudi, kes lisaks harjutuste tegemisele julgustas treeningutega jätkama. Jooksu ma muidugi ei teinud 4 kuud, aga jõusaali treeningud jätkusid, nõrgad kohad tuli tugevaks saada. Samuti käisin hästi palju ujumas.

Talvel, kui wellrunikad tegid õues jooksutrenni, mina kõndisin, ühiselt tegime üket. Klubikaaslaste toetus oli sel hetkel oluline. Põlv paranes ja kevadel sain taas vaikselt jooksma hakata.

Kuna ma soovisin ajavõtuga jooksu teha, oli korraldajate poolt nõue, et pean olema läbinud arstliku kontrolli, mis hõlmas põhjalikku koormustesti spordiarsti juures, spirograafiat, EKG-d ja isegi uriiniproovi. Kõik korraldajate poolt ettenähtud paberid tuli spordiarstil täita ja kinnitada oma allkirja ja pitsatiga. Sain arstilt rohelise tule.

Peab ütlema, et Eestis ikka sellisteks mägedeks lõpuni ei treeni. Isegi kui elad Munamäel. 5 päeva enne starti tegin proovi jooks-matka näol Saksamaal Eagle Nest’i, mis oli kolmandik vaid eest ootavast katsumusest.

Stardipäeva hommik oli ärev. Kõrgus on 915 meetrit, kui antakse start kell 7 matkajatele. Põhidistantsi start oli tund hiljem. Juhuse tahtel sain stardinumbriks 13.

Juba stardis teisi jooksjaid vaadates hakkas hirm. Kõik olid nagu hambuni relvastatud. Enamikel olid kõnnikepid kaasas või juba peos valmis, mul vaid joogikott seljas. Kõnnikeppide vajadusest sain aru kohe pärast esimest 300 meetrit, kui tasane pind kadus ja hakkas põhimõtteliselt seinast ülesronimine. Jooksusammu sinna vahele oli raske ette kujutada. See oli päris suur ehmatus. Ma olin valmis, et on raske, aga ma polnud valmis, et KOHE on nii raske. Kui ma esimesed 2-3 km olin pulss punases ära punnitanud, tegin enda jaoks otsuse, et lihtsalt pressin oma tugevate jalgadega üles ja kui veidigi tasane koht (mida väga polnudki), siis üritan ka joosta.

Jooks kulges läbi küla otse mäkke, karjamaade vahel, metsas, võsas, veel korra ühes külast läbi, kus ees ootamas meeletu melu. Toitlustuspunktid olid mega head: vesi, coca, spordijoogid, puuviljad, soolakausid ja isegi ploomikook! Neid punkte jagus rajale lausa neljal korral, isegi kõige kõrgemale kaljude vahele suudeti üks üles lüüa.

Meeletult palju oli kalju serval jooksmist, mõnes kohas pidi lausa kätega kividest haarama, et end üles tõmmata. Lumiseid lõikegi jagus rajale, mõnda kohta oli ka julgestusköis pandud. Rada oli väga hästi tähistatud: nooled maas, lindid puuokstel või kivide ümber. Hästi palju oli rajal ka meditsiinitöötajaid, kes jooksid kaljude vahel vajadusel appi. Väänatuid jalgu sai näha küll.

Vaated olid imelised, neid oleks võinudki jääda nautima. Mega võimas ja lausa hirmutav oli moment, kui kaljunuki tagant ilmus hästi madalalt mu kohale kaljukotkas. Ilmselt mõni minut ajast sinna vaadete peale ka kadus, sest joostes seda teha ei saanud, üks vääratus ja oleks parimal juhul väänanud jala või halvimal juhul mäe servalt alla kukkunud.

Esimese eestlasena lõpetasin selle jooksu ajaga 5:01:15 kõrgel Passo Stelvio mäetipul 2900 meetri kõrgusel. Saksa keeles tehti veel minuga juttu, aga ainuke mis ma oskan öelda on „Alles gut!“.

Tagasiteeks alla külla valisin korraldajate poolt pakutud oma ratta transpordi. Seega, sain veel 25 km serpentiinidest alla laskuda, aga selle eest medalit ei antud 😊