Sattusin mõned päevad tagasi kohvikus töötajate omavahelist lobisemist kuulama ja leidsin ilusasti kõlava sõna - haloveen. Hääldada nagu pohlatee või jalaseen. Tore sõna. Kui me juba uudset tähtpäeva tahame tähistada, siis on paslik teda ka suupäraselt kutsuda.

Igas jooksuürituses on peidus mitmeid  lugusid. Mõne neist annab ette korraldaja aga teised on peidus igas jooksjas eneses. Ilmselt tuli enamik haloveenlasi sellele jooksule sümboolselt "pomm-või-komm" jooksma. Kostüümi ja grimmiga, et parasjagu mõnusa pingutusega lödises ja jäises sügispühapäevas hetk põnevust nautida.  No see plaan läks küll korda - ilm oli just parasjagu kehv ja seltskond kirev. Aga nende kõrval oli ka punt teistsuguseid, kes ennast varakult kohale sättisid ja olid valmis pikemalt kulgema kehvast ilmast hoolimata. Mõnel ka kostüüm manu, teistel jälle mitte. Igaühel oma lugu varuks. Minu lugu on sedapuhku hoopis teekonnast siia.

Olen kauaaegne maratonide armastaja - aastates mõõtes 26 aastat tagasi jooksin esimese ja kordades saab varsti 100 täis. Kuus aastat tagasi opereeriti mu paremat põlve - pöidlasuurune kõhrelaik on igaveseks läinud ja asendunud õhukese armikilega. Kaks aasta tagasi läks nii ka vasakuga. Mõlemal puhul oli taastumine sama - alguses aeglased jalutuskäigud, siis kiired, siis kõnd vaheldumisi jooksuga ja lõpuks jooks. Mõnus, aeglane, rahulik sörk. Pärast parema põlve operatsiooni olin 8 kuud hiljem Viini maratoni stardis. Kõik sujus, tore elamus. Tegin veel ühe pikema maastiku-ultra (174 km), mõned maratonid, lühemaid maastikujookse ja siis põmaki. Vasak põlv valus ja paistes... Kõik tuttav rada. Aga pärast operatsiooni sain aru, et miski on jäädavalt muutunud - mul pole enam "tugevamat jalga". Taastumine läks aeglasemalt ja paljude tagasilöökidega. Jooksusamm tegi ikka ja jälle valu, küll ühes ja siis jälle teises põlves. Ja tekkis uus häda - jooksuvorm haihtus. Pulss läks väga kiiresti üles ja ei tulnud enam alla. Siis ma tegin Plaani: hakkan jooksu kõnni sisse tooma minuthaaval (mu spordikell annab vastava piiksu). Alustasi 5+1 rütmis. Arvasin, et saan nädala-kahega 4+2-le minna aga ei. Ikka läks kas emb-kumb põlv valusaks või pulss liiga üles. Nädalatest sai kuud. Augustis - pea kaks aastat peale operatsiooni - sain esimest korda hommikused sörgid otsast lõpuni jooksusammul. Nädalavahetusel hakkasin pikka jooksu ainult jooksusammudega läbima ja ega needki kõik probleemideta sujunud. Ja nüüd ma siis hindasin end valmis olemaks tervet maratoni otsast lõpuni läbi sörkima. Igaks juhuks lisan, et vahepealse kahe aasta vältel olen terve hulga neid läbinud küll reipa kõnni või kõndjookusga ning saanud hea elamuse. Aga unistustes ma ju jooksen. Nüüd siis oli aeg unistusi ellu viia.

Maitsev hommikusöök ja kohv pruugitud, istusin autorooli - Tallinna starti jõudmiseks tuleb mul tubli 200 km sõita. Imekaunis päikesetõus asendub tiheda pilvevaibaga, siis üha tiheneva vihmasaju ja Tallinna jõudes juba laia lörtsiga. Noh, eks see olnud ju ette teada. Arvasin end õige varustuse valinud olevat ning reipa sammuga jõudsingi starti. Korraldajad kohmitsesid alles varustuse ülespanemisega, kuid olid kohal ka kaasjooksjad. Üksteise järel vupsasime rajale.

Õigupoolest nautisin ma kõike. Mõnus sörgirütm - isegi kiirem kui olin osanud loota - tegi keha meeldivalt soojaks.  Lörts ja vihm suurt ei seganud. Rajal edasi-tagasi kulgedes said kõik kaasosalejad kiiresti tuttavaks ja sõpradeks, sest loomulikult me lehvitasime üksteisele ja naeratsime. Aga juba esimese ringi lõpus oli selge, et ühe möödapaneku varustuses olin siiski  teinud. Kindad ligunesid läbimärjaks, sest lakkamatult voolas mööda varrukaid neile jäist vett peale. Muidugi on mul kodus piisavalt varukindaid, või isegi veekindlaid kindaid just selliseks puhuks. Aga ma ei mõelnud sellele ja nüüd hakkasid käed üha rohkem külmetama. Teise ringi lõpus olid ka jalad läbimärjad ja tasapisi muutus kogu kere ebamugavaks. Otsustasin poole maratoniga piirduda.

Finiš oli hästi südamlik. Nimelt just siis kogunesid haloveenlased oma keskpäevasesse starti ja melu oli hästi südamlik. Riiete vahetamise telgis oli kaks teist poolmaratoonarit pärast lõpetamist ja mõned rajale minejad. Mõnus oli mõtteid ja muljeid vahetada. Ikkagi vahva, kahjutunnet "ainult poole ülesande lahendamise" pärast ei tundnud. Jõuan edaspidi. Kähku veel tiir nüüd juba tühjaks jäänud stardikoridori - topsike jooki ja natuke ampsata, et teeleminek sujuvam oleks. Külmavärinad ongi platsis. Ja juba olengi taas autos, itsitan "Rahva oma kaitsjate" Juure ja Kivirähu lõõpimise peale  ja teen teel olles väikese söögipeatuse. Õhtul ootab veel saun ja järve hüppamine. Kokkuvõttes jääb toredast päevast ilus mälestus. Ja on taas on üks sammuke unistuse täitumisele lähemale astutud.  

Fotod: Tõnis Tõnström, Särivus