Mäletate mind? Eelmisel aastal osalesin projektis «Eesmärgiks Tallinna maraton» ja rõõmustasin Marathon100 lugejaid lugudega jooksmisest. Siis võrdlesin ma jooksmist tihti kinoga ja mu viimane artikkel kandis isegi pealkirja Hasta La Vista, Baby! I’ll be back!

Tahate jälle rääkida kinost ja jooksmisest?

Prequel:

Eelmisel aastal oli mu eesmärk läbida maraton alla 3 tunni. Kahjuks lõpetasin ajaga 3:01 (sellest kirjutas ka Marathon100). Novembris tegin veel ühe katse Palermos — 3:05. Jaanuaris käisin Tiidreku juures Keenias treeninglaagris. Märtsis Küprosel – lõpuks 2:59. Mission Completed, kardin ette, lugu justkui läbi.

Aga ma lubasin Tallinna maratonile tagasi tulla – ja siin me nüüd oleme. Tallinn korraldas taas selle imelise ürituse ja mina olin loomulikult stardis.

Pärast finišit istusin pingil ja mõtlesin, et see oli nagu kõige ägedam film, mida ma kunagi näinud olen. Ja mitte lihtsalt vaadanud – ma olin peaosaline, stsenarist ja režissöör.

Maraton on pikk distants, terve film omaenda dramaturgiaga. Alguses kerge proloog – kõik on lõbus ja lihtne. Siis süžee pöörded, katsumused. Lõpu eel pingete tipp.

Ja lõpuks finiš – aplausid ja katarsis. Operaator – kell: salvestab iga detaili, iga sekundi. Sind ümbritsevad justkui taustanäitlejad, ent igaüks neist võib muutuda loo tähtsaks tegelaseks.

Seekord kujunes minu lugu nii: Valisin kohe endale tempokaaslase – Kertu Kula. Tema oli nagu tõeline "Trinity", juhtis mind distantsil, ja meie ümber jooksid pidevalt tema ustavad "sparta­lased". Me läksime uhkelt sihiga 2:53! Esimesed kümme kilomeetrit möödusid märkamatult. Teine kümme – põnevalt. Kolmas – raskelt: mu sääred hakkasid krampima, sihtkiiruse hoidmine muutus katsumuseks. Soovisin Kertule edu ja lasin teda koos oma spartalastega ette minna. Siis ilmus nagu sensei mu ette treeneri vaim (see oli muidugi päris treener, aga minu mälus tundus ta kui vaim) ja ütles: “Soola…” See meenub mulle, et taskus on kuus soolatabletti. Need ja magneesium aitasid tempo tagasi saada.

Oli minu isiklik "Neo" moment – punase või sinise tableti valik. Valisin ma miskipärast kofeiiniga geeli, millest pea hakkas ringi käima. Hetkeks kartsin tõsiselt, et minestan… Sügaval teadvuses mõtlesin, et parem oleks kukkuda kiirabi lähedal, aga kas see on põhjus peatuda, kui liigud isikliku rekordi suunas ja horisondil, justkui miraažina, kerkib silme ette Trinity? 

Kuidas motiveerida end jooksma viimast kümmet kilomeetrit? Jõudu peaaegu pole, jalad krampis, pea käib ringi - need olid tõesti väga pikad 40 minutit. Aga ma olen ju selle filmi kangelane! Hoiaksin tempot, möödusin teistest ja lõpuks, viimastel kilomeetritel, sain ma isegi oma üksiku "Trinity" Kertu taas kätte -  kõik sparta­lased on kuhugi kadunud.

Kertu, justkui end ohverdades, ütles: «Mine lõpuni!»

FOTO autor: Kain-Theodor Merilai

Finiši sirge – tõeline slow-mo. Süda põksub, heli on summutatud, jäävad ainult hingamine ja oma mõtted.

Me tegime selle ära! 2:54 – minu isiklikust rekordist(-5 min!!!).

Ma pööran end ümber ja näen oma kaunist "Trinityt", kogu Eesti meistrivõistluste hõbedasäras!

Aga see on vaid minu film! Kertul on oma lugu, ja see rada ongi täis lugusid! Kujutage ette, kui palju inimesi osales maratonil ja teistel nädalavahetuse jooksudel. Igaüks on kangelane! Kui palju eri süžeesid seal oli! Arvestades tohutut isiklike rekordite hulka, lõppes enamik neist lugudest suurepäraselt.

Seepärast tulebki joosta: Jooksmine ei ole ainult tervis, rõõm ja uued tutvused – see on ka uskumatud isiklikud lood, mida ei paku teile ükski kino!

PS. Tiitrid läinud - korraga tühjus ja õnn. Tahaks vajutada replay, aga tuleb oodata järgmist aastat.

Foto: erakogu

Avafoto autor: Iiris-Simona Rao