Teine kuu Tallinna (pool)maratoniks valmistumist selja taga

Praeguseks hetkeks on üle kahe kuu jagu treeninguid selja taga ja tunnetuslikult on see teine tulnud pigem keerulisemalt. Eks esimene kuu oligi sisseelamine ja treeningharjumuse kujundamine - edasi lähevadki plaanid järjest spetsiifilisemaks ja nõudlikumaks - väljakutseid jagub, aga siht ja eesmärk on endiselt aukohal. Töö käib ikkagi vastavalt plaanile ja võtmetreeningud on igal juhul jooksunädalas kõige olulisemad.

Foto: Martin Ahven

Aga milles siis see tunnetuslik keerulisus tuleb? Minu põhiline raskus ei ole mitte treeningus endas, vaid see, kuidas pärast tööd kogunenud vaimse väsimusega toime tulla. Ma olen tänaseks saanud aru, et kui mul on emotsionaalne kurnatus, siis 90% juhtudest ma ei suuda/taha minna trenni pingutama. Minu jaoks on väga oluline, et treeningul oleks ka emotsionaalne kvaliteet, ma tahan tunda rõõmu, mitte kohustust. Siin muidugi tuleb teha vahet laiskusel ja päriselt sellel, mida keha ja vaim vajavad.

Tuleb välja, et mu vaim on oodanud taaskohtumist fartlekiga, sest see pakub krossijooksude kõrvale vaheldust ja põnevust. Mulle ta sobib, sest ta nõuab teatavat planeerimist, taju ja oskust, et jõuda etteantud tingimustega treeningu lõpuni. Fartlek on selline intelligentne ja tõhus jooksuvorm. Eks need on aidanud ka üldist krossi keskmist kilomeetri aega ka alla tuua. Kui 1 kuul oli ta seal 5:45 juures, siis nüüd suudan headel päevadel 5:15 – 5:30 vahemikku hoida.

Foto: Martin Ahven

Sain see kuu ka projekti koostöö raames omale uuel tossud valitud – Nike Vaporfly 6. Ma olen üsna konservatiivne ja traditsiooniline olnud oma jooksutossude valikus, aga nüüd tundsin, et proovin ka need paksema tallaga jooksukingad ära. Olen praeguseks paar korda nendega jooksmas käinud ja jalas istuvad nad väga hästi ja selle „kõrgemal“ olekuga harjus ka kiiresti. Numbrivaliku puhul pidin võtma tavapärasest pool numbrit suurema, kui muidu Nike tossude valikul ja see on õigustatud. Pean veel nendega jooksma, et täit pilti saada, kuidas nad 15 ja enam kilomeetri järgselt toimivad. Mul on väike hüpotees, et nad võivad olla liiga pehmed minu jala vajadustele, aga elame ja näeme, liiga vara öelda J

Foto: Martin Ahven

Teise kuu treeningplaani mahub ka Viljandi järve jooks, mida (tuleb tunnistada) ma alles esimest korda elus läbisin. Lõuna-Eesti maastik oma tõusude ja laskumistega on mulle alati meeldinud ja ka pärast seda jooksu ei vähenenud see armastus, vaid ikka suurenes. Kuna pole ammu „võistelnud“, siis võtsin mõõdukalt ja pigem naudinguga. Mul läks ikkagi natuke üle 1 tunni aega enne kui finišisse jõudsin (5:04 AVG), aga kuna jooksin viimase kilomeetri 4:11ga, siis sain aru, et olin ikka varuga jooksnud.

Siin perioodis toimus meil maratoni projekti inimestega ühistrenn Pirita Terviseradadel, mille põhifookus oli maastikul ja mägedes treenimine. Kui peaks valima, kas joosta metsas juurikate vahel või maanteel, siis pole küsimustki – need käänulised üles-alla metsarajad võidavad alati. Jah, raske on ka muidugi, aga selle peale ei jõua joostes eriti mõelda, sest fookus on suunatud raja tehnilisusele – kuhu ja kuidas astuda. Trenni maasikaks oli liivamägi – lõpukordadel rahvas ikka motiveeris üksteist ja keegi meist mäe alla ei jäänud – ikka üles ja üles me saime.

Foto: Elis Kaurson

Oma 1 kuu kokkuvõttes panin kirja ka tolle hetke spordikella ennustatavad ajad ja lubasin vaadata, mis seisud uuel kuul on. Nüüd saangi numbrid juba tabeli kujul esitada ja lisan juurde teise kuu treeningute tagajärjed. Ega ma nendes numbrites liiga kinni ei ole, lihtsalt hea etappide kaupa jälgida, mida tehnika ennustab ja kui hästi see lõpuks paika peab.