Täpselt aasta tagasi, 1. augustil otsustasin muuta oma toitumisharjumusi jättes menüüst välja nii liha, piima, kui muna ehk lihtsustatult: proovida veganlust. Paljudele üllatuseks olen ma jätkuvalt alles. Vaatamata sellele, et ma ei söö liha või joo piima.

Kui ütled „vegan“, siis paljud kuulevad hoopis „veidrik“. Või siis „lollakas“, „segane“, „mürkroheline“, jne.  Järgmise sammuna tuntakse sulle kaasa. „Issand, sust ei jää ju sedasi midagi järgi!“ Sageli küsitakse: „Kust sa oma raua (valgu, vitamiinid, …) kätte saad?“

Õnneks on mnemoturniiri küsimused mulle tuttavad juba sellest ajast, kui ma (maratoni)jooksmisega tegelema hakkasin. „Kas sul igav (tüütu, vastik) ei ole kogu aeg joosta?“ Tead, ei ole!

Aeg-ajalt oodatakse ka, et veganid on sallimatud pannes ennast ketti lihakombinaadi väravasse või hakates Õllesummeril ruuporiga oma tõde kuulutama otsekui Jehoova tunnistajad. Ent ma ei ole kuri ega äärmuslik vegan. Kui mõni tahab süüa nagu koopainimene või panna oma pannkoogi peale searasva, las ta siis teeb mis tahab. Oma keha. Varsti antakse uus nagunii.

Miks ma veganlust proovida tahtsin? Suurima inspiratsiooni selleks sain Rich Rolli raamatust „Finding ultra“ mis räägib sellest, kuidas alkohoolikust ülekaalulisest mehest sai vintske ultrasportlane. Teise tõuke andsid kolesteroolinäidud, mis vaatamata aktiivsele liikumisele rohelisest punasesse olid liikunud. Mõistsin, et regulaarselt liikuva inimesena ei saa tegelikult suhu kõiksugu kraami toppida, vaid vastupidi – peaks oma kehasse natuke suurema lugupidamisega suhtuma ja vahetama maitsetugevdajad, säilitus- ja värvained päris toidu vastu. Rohkem päris toitu. See, et sellega kaasnes ka veganlus, oli otsekui säästumarketi sooduspakkumine. „Osta 1, saad teise tasuta.“  

Mis siis aastaga muutunud on?

Olen endiselt alles.

Aasta tagasi kaalusin 72 kg (pikkust on mul 188 cm). Praegu kaalun 71 kg. Esimestel nädalatel kukkus kehakaal 69 kilole, kuid seejärel õppisin tasapisi ära, et grillvorstiga võrreldes peavad taimse toidu kogused olemagi suuremad. Ühel hetkel ostsin nutikaalu, mis ütles, et keha koostis on igati normis, ainult naha-alust rasva on liiga vähe. Ahah, hea teada. Ilmselt ütleks minu kaal paljude jooksjate kohta sama.

Külla minnes söön kõhu täis.

Kui ma ise oskan mõnda toitvat taimset rooga valmistada, siis ma ei eelda, et need, kes mind külla kutsuvad sama oskusega hiilgavad. Samuti ma ei oota, et iga külalise toitumisalaste eripäradega arvestama peaks. Ent kui ainus taimne toit laual on kurgi-tomati-rohelise salati kauss, siis vabandust, veganid ei ole jänesed. Sellest lihtsalt ei saa kõhtu täis. Seetõttu teen enne külla minekut väiksema või suurema eine ja kõik on chill!

Olen pidanud uuesti kokkama õppima

50ndaks eluaastaks on enamus meist omandanud elementaarse söögitegemise oskuse. Omlett, kotletid, pannkoogid, lasagne ja pastatoidud, pikkpoiss. Kõik need traditsioonilised toidud sisaldavad kas piima, liha või muna või heal juhul kõike seda. Olen viimase aasta jooksul pidanud ära õppima uued retseptid, kokaraamat on pidevalt laual lahti. Nüüdseks võin öelda, et ilma munata omlett on väga hea ja ilma munata pannkoogid näevad välja täiesti OK, kuid maitsevad enam-vähem. Ent söögi tegemine võtab kindlasti rohkem aega, kui varem. Kuid kui sa tahad süüa rohkem päris toitu, siis nii ongi.

Mõnest vegan-tootest kõnnin suure ringiga mööda

Taimne vorst on vastik. Korra proovisin. Võeh! Taimne sink samamoodi. Taimne hallitusjuust läks külmkapis hallitama. Samas, kaerapiim (vabandust, kaerajook) on väga hea, taimne juust päris OK, hummus samuti väga hea. Beyond meat’i burksi pihvid on imehead, ostan neid kümne kaupa sügavkülma. Vegan kohukesed ei jää oma vanemale vennale millegi poolest alla, isegi hind on kõrgem. Loomulikult, Eesti poodides on vegan tooteid minimaalselt. Riia maratonil käies ostsin sealsest Rimist kaasa 10 pakki vegan krõbuleiba. Kui otsa said, tahtsin veebist tellida, kuid ei saanud enam. Hakkasin seetõttu ise krõbuleiba tegema, seemnete ja täistera rukkijahuga. Nämma! Hea küpsiste asemel krõbistada. Sama hea on ise tehtud müsli ning ma tean täpselt, mida see sisaldab.

Kõige kasulikum ost oli blender

Aasta tagasi ostsin blenderi. Maksis nii palju, et ei julgenud naisele hinda mainidagi. Ent blender on selline, mis teeb vajadusel kividest jahu. Eks see teeb valmis ka restoranikõlbuliku püreesupi ning loomulikult kõiksugu smuutid. Blenderi ostsin seepärast, et ei soovinud, et näiteks smuutisse pandava lehtkapsa või spinati tükid hammaste vahele kinni jääks. Kõik peab olema ühtlase jogurtilaadse konsistentsiga. Mustsõstra-banaani smuuti. Pähklivõi-banaani smuuti. Maasika-banaani smuuti. Nämma-nämma-nämma. Banaani kulub rohkelt, kuid kõik see on ülihea. Smuuti sisse läheb praktiliselt alati ka mõni rohkelt valku sisaldav looduslik koostisosa näiteks kõrvitsaseemnejahu, mille 100 grammis on 58 grammi valku. Kuna blenderi peal on loendur, siis saan öelda, et aastaga oleme seda kasutanud täpselt 415 korda.

Liha-igatsust ei tekkinud

Kohvist loobumine oleks kordades raskem olnud. Ilmselt oleks käed juba järgmisel päeval värisema hakanud. Ent lihast ja piimast oli kerge loobuda. Kõiksugu jogurteid asendavad smuutid väga hästi. Liha sõin enne muutustki piisavalt vähe, mis ma siis sellest ikka igatsen. Kala ja muna on raskemini asendatavad. Eks ma vahel harva teen kodurahu huvides ka kompromisse. Suvel lühikesel puhkusereisil olles lihtsalt ei jõudnud alati otsida sellist kohta, mis oleks lastele meele järgi ning ka veganile sobilik.

Kodus on parem toit kui hotellis

Välismaratonidel käies ootasin varem võistlusjärgset hommikusöögilauda otsekui isiklikku rekordit. Kõht on vaakumis ning näljased maratoonarid on rootsi laua vaenlased. Eat all you can! Yes I can! Ent taimetoiduvalik on hotellides niru. Kaerapiimaga tehtud pudru saad, kui küsid. Vahel küll küsid ja öeldakse lihtsalt „Ei meil ei ole.“ Ent kodused varud on nüüdseks sellised, et sööd ennast seaks ka peale maratoni. Ka veganina.

Energiat jagub terveks päevaks

Varem oli aeg-ajalt peale lõunasööki tööle väga raske keskenduda. Kõht oli täis ja kogu hapnik marssis ajust paar korrust allapoole, toidu seedimisele appi. Taimse toiduga pole kordagi sellist olukorda tekkinud. Eks taimse toidu seedimine ongi nagu ekspressbussiga sõitmine, peatusi on tükk maad vähem ning lõppjaama jõuad varasemast oluliselt kiiremini.

Kolesterool kukkus.

Kolesterool on keskealise inimese vandesõna. Ummistab veresooned ja on paha-paha. Kuna veresoontes liigub ka lihaste energiaga varustamiseks vajalik hapnik, siis võiks väiksemast kolesteroolinäidust võita iga liikuv inimene. Tundub loogiline ju, kui torud on puhtamad, siis mahub sealt rohkem läbi. Mul oli enne veganlust üldkolesterool kerkinud 5,9 peale (võiks olla alla 5) ning nn. halb kolesterool 3,6-le (võiks jääda alla 3). Aasta hiljem olid samad näidud 4,7 ja 2,6 ehk täiesti rohelises. Põhjus? Toitumine.

Vere rauasisaldus on aastaga tõusnud

Aasta tagasi ehk liha süües oli vere rauanäit (ferritiin) 48,9, nüüdseks on see kerkinud 55,1 peale. Suvel, mil liikumist rohkem, otsustasin eestimaist rauapreparaati võtma hakata, kuid ootamatul kombel kerkis ferritiini näit taimse toiduga juba kaks kuud enne rauatablettide krõbistama hakkamist. Ehk teisisõnu, taimsest toidust sain raua paremini kätte, kui lihast.

Tabletihulluks ei läinud

Alguses natuke hirmutati, et nüüd kukuvad mul hambad välja ning kehas tekib vitamiinidefitsiit. Seetõttu käisin iga kolme kuu tagant vereanalüüsi tegemas. Ei tekkinud defitsiiti. Ent võib olla suuremad muutused võtavadki kauem aega. Enese rahustamiseks tellisin veebipoest kolm tabletipurki: B12 vitamiin, raud ja Omega3. B12 vitamiini tõesti ei saa taimsest toidust kätte, see on samas hädavajalik. Omega rasvhappeid ei saa piisavas koguses kätte ka tavamenüüga inimesed, välja arvatud siis, kui kala kaks korda päevas süüa. Rauapuudust esineb aeg-ajalt ikka ning see mõjutab energiataset. Kolm lihtsat tabletti. Lisaks võtan talveperioodil loomulikult D-vitamiini, kuid seda olen teinud juba aastaid.

Kokkuvõtteks

Eestis on 275 000 sittuvat siga ja 241 000 veist. Lehmad ja sead ei käi vetsus ega tõmba vett peale. Sitt on ikka sitt, vahet ei ole, kuidas sa seda nimetad. Seni, kuni sa seda ei näe, ei ole sellest probleemi. Ent proovi näiteks oma korteris siga kasvatama hakata ning kohe on jama majas. Eks paljude probleemidega on nii, et seni kuni sa seda ei näe, on raske seda tunnistada. Kasvõi kolesterool. Lihtsalt üks number. On ta siis 3, 4 või 5, mis vahet seal on. Ent mingitel tüüpidel ikka arterid ummistuvad. Ka jooksjatel. Võta siis nüüd kinni, millest see kõik on tingitud. Pole minu asi seda öelda. Ma pole ju mingi spetsialist. Igaühel oma tõde.