Just sellist nime kannab maailma populaarseim mägimatkarada ja sellel kulgev ultrajooks. Miks ka mitte – tiir ümber Alpide kõrgeimat tippu ümbritseva 46km pika ja 20km laia mäemassiivi läbib kolme riiki ja kulgeb mööda seitsme oru nõlvu. Lakkamatu viibimine keset maalilisi vaateid ja paari tuhande aastast ajalugu ning väärikat öömaja pakkuvad mägihütid ja hotellid teevadki selle raja ihaldusväärseks. Seitse aastat tagasi oli mul õnne esimese eestlasena see ülimainekas mägijooks läbida 40 tunni ja 15 minutiga. Sel aastal otsustasime oma jooksuhimuliste sõpradega, kes sealtkandi mägijooksudega tuttavamad, läbida kuulsa jooksuraja matkates. Järgnev jutt sellest viis ööd ja kuus päeva kestnud retkest pajatabki.

Alguses oli huvilisi rohkemgi, kuid veebruaris (jah – ööbimiskohad tuleb varakult planeerida) hotelli- ja mägihüti kohti broneerides jäi meid järgi viis. Laupäeval, 13.juuli (õnneks mitte reedel) lennule Genfi asus neli seltsilist: Mart ja Ruth ning Harri ja Siiri. Ühe kaaslase kõrvaldas viimasel hetkel äkiline tervisemure ning Harri oli oma jalahädade tõttu valmistunud ühistranspordiga ühest öömajast teise kulgema. Väiksemate sekeldustega olimegi kohal stardipaigas, öises Chamonix’s - olümpialinnas, kus toimusid esimesed taliolümpiamängud täpselt sada aastata tagasi.

1 – Joovastav algus: Chamonix – St-Gervais-les-Bains

(22,4km / 6:41 h / 954m tõuse – 1161m laskumisi)

Esimese päeva kavandasime teadlikult lühema ja kergema. Tarvis ikkagi kohaneda (ehk aklimatiseeruda, kel võõrsõnad meeldivad). Alustuseks teeme UTMB stardipaigas pilti – tundub teine nii tühi, samas kui stardihetkel on väljak puupüsti täis – ning „igaks juhuks“ ostame paberkaardi. Kuna kõik on laadinud oma tarkadesse spordikelladesse UTMB raja, asusime kellanäitude järgi massiivi läänenõlvu ääristava Arve oru ja selle põhjas voolava L’Arve jõekese ääres kulgevale mõnusale üles-alla vonklevale kruusateele. Hommik algas meeleolukalt – kõik peale Siiri olid siin varem olnud ja nii pudenes meenutusi kui lund talvisest taevast. Jutule kätega vehkides jumet juurde andes kippus meespere keset teed astuma ja naised pidid meid järjepanu hõlmast tagasi kõnniteele sikutama. Niiviisi vaid põgusa viivuna tundunud pooleteise tunni järel olime oru suudmes asuvas Les Houches’s.

Ametlik tuuri stardipaik

Siit algab „ametlik“ Mont Blanc’i tuur, samuti ka „lihtsureliku“ tõus Mont Blanc’ile. Niisiis tähtis koht. Teeme pilti ja hakkame tõusma esimesele kurule (ehk siis madalaimale kohale tippude vahel) Col de Voza’le (1653m). See pole kuigi raske – kruusatee ja mõistliku tõusunurgaga serpentiinid. Imelised vaated kogu Arve’i orule ja elevil meeleolu tekitasid joovastava tunde.

Mõnikord kohe peab end hästi tundma

Aastaid tagasi, võistlusoludes, olin siin paksus udus ja astusin saabuvas pimeduses lambivalgel (UTMB start on kell 7 õhtul). Vaadetest polnud mul õrna aimu ka. Pärast kuru tuleb uuesti laskuda ja pöörata tagasi St-Gervais-les-Bains’i, sest just sellest linnakesest läheb läbi mägijooksu UTMB trass, ehkki matkarada  viib otse järgmisse linnakesse. Kahjuks ei saa laskuda mööda mõnusad laugeid serpentiine vaid neid risti läbivaid järske matkaradu. Ja kerkivad minu pea kohale esimesed murepilved – põlved lähevad hellaks, siis tuikavaks ja siis juba tulivalusaks. Koperdan teistele järele. Aga Harri on pilvedes. Tema jalad probleeme ei tekita, jookseb koos Ruthiga alla nagu mägikits. Varsti kaovad nad puude taha.

Val d Arve Chamonix asupaik

Meie jõuame ettevaatlikult laskudes ja kella jälgides Siiriga St Gervais’ tänavatele. Varsti järgnevad Ruth ja Harri – nad olid õhinal õigest pöördekohast mööda kihutanud. Üsna varakult oleme all-linnas. Paneme kellad pausile ja meldime ennast ööbimiskohta. Minu ja Ruthi oma osutub noobliks spaaks, Siiri ja Harri näevad kurja vaeva, et oma AirB’N’B-sse sisse saada. Õhtust sööme koos - nautimist väärt prantsuse köök ja sume suveõhtu. Kõik on nii kaunis. Ööund häirib vali paugutamine. Sõda siin ja praegu? Rahutult uinume taas.

2 – Ähvardav öö: St Gervais - Croix du Bonhomme

(25,8km / 8:01 h / 1810m tõuse – 273m laskumisi)

Asume pärast rikkalikku hommikusööki teele. Linnaserva kohvikust liituvad Harri ja Siiri, kes räägivad ja näitavad pilte linna aastapäeva ilutulestikust. Kergendus, vähemalt pole sõda siia jõudnud. Astume kergel sammul mööda Val Montjoie oru põhjas voolava Le Bon Nant’i jõeäärt mööda laugelt ülesmäge. Keskpäeva paiku võtame les Contamines-Montjoie linnakeses kerge kohvi ja jätame hüvasti kibedasti kahetseva Harriga. Kartes oma kannakõõluste pärast, oli ta tühistanud järgneva öö mägihütis ja reganud end ülejärgmisse ööbimiskohta meid ootama. Aga jalad ei tekitanudki probleeme! Meie jätkame mööda oru põhja matkaradasid. Toona piitsutas siin öösel jäist vihma, selga tuli panna tormijope ja kätte kindad, nüüd kuldab päike kauneid lumiseid tippe. Lauge tõus asendub tunnikese pärast järsemaga, siis veel järsemaga ja siis olemegi kohal – Croix du Bonhomme mägihütis. Neljased toad naridega, soe dušš nelja minuti kaupa (selleks tuli münt spets pilusse pista) ja kolmekäiguline õhtusöök on siin 2433m kõrgusel tõelised luksused. Hämmastav, kui hästi kõik maitses… Tavapäratult varakult magama minnes kerkis ähvardavaid pilvi ja öösel ladistas lausa paduvihma. Üsna ängistav oli järgmise päeva radadele mõelda – ees ootas esimene pikkadest päevadest.

3 – Liigne enesekindlus maksab kätte: Croix du Bonhomme – Courmayeur

(37,1km / 9:12 h / 1137m tõuse – 2293m laskumisi)

Varajane hommikusöök (6:30) ei väärinud õhusööki: natuke müslit kuuma piimaga ja lahustuv kohv. Ajame selga tormivarustuse ja asume laskuma tubli kilomeetri jagu madalamal asuvasse Les Chapieux (loe lešapiöö – 1550m) külakesse. Üsna pea tuli tormivarustus jäädavalt kotti tagasi toppida, sest päike juba soojendas ja pilved hajusid. Külakese kohvikust võtsime kosutuseks tubli kruusi kuuma kohvi ja saatsime Harrile sõnumi oma asukohast. Levihädade tõttu jõudis see temani alles tunde hiljem ja nii talle jäigi mulje, et midagi on juhtunud ja me saime alles lõuna ajal minema hakata. Tema vastuküsimustega sõnumid saabusid meile alles pärastlõunal ja see tekitas korraliku segaduse, mille üle õhtul palju naljatatud sai. Aga vaikselt tõusvas joones sammume itta Vallée des Glaciers (tõlkes liustike org) orgu mööda.

Liustike org

Nagu võib arvata, roomavad mäetippudest alla orgu mitmed liustikud, rääkimata kõikjal tasapisi sulavatest ja koski tekitavatest lumelaikudest. Kõnd vuliseva Isère’i jõe kaldal on lihtsalt lummav. Toona tõttasin siit läbi öösel, mälestustes on selle koha kohta vaid laubalambi valgussõõris vihmapiiskade asendumine lumeräitsakatega. Lõunaks oleme Prantsuse-Itaalia piiril Col de la Seigne’il. Siit rullub vaade uuele orule - Val Veny’le. Taas uue ilmega lumised tipud ja kaljused nõlvad. Seda vaadet ma juba tunnen, sest just siin saabus hommik, vihm lakkas ja ajuti oli päikestki. Nüüd on teda juba ülearu, sest ilm on üsna kuum. Üsna pika ja lauge laskumise lõpus otsustame mägihütis kergelt einestada – kerge polenta või pasta kana või seente lisandiga. Kuna jooksurada hargnes juba varem ja tagasi minna ei tahtnud, siis innustasin kaaslasi mööda siit algavat asfaltteed laskuma, sest uskusin end täpselt mäletavat seda rajaga paralleelselt kulgemas. Vahepeal taastus side Harriga ja me soovitasime tal „suusaliftide jaama juurde“ kõndida, sest uskusime varsti sinna jõudvat. Jõudsimegi. Harri ka, aga üksteist ei suuda kuidagi leida. Kui siis kaarti lähemalt uurisime, avastasime, et oleme kõndimas tiiru ümber Mont Chétf’i mäetipu, samas kui rada läks selle tagant. Kuna suusalifte on siin igal pool, siis olimegi eri suusajaamades mäe vastasnõlvadel. Mis muud kui ohates jätkata. Vaid mõned tunnid veel mööda kuumavat asfalteed alla vantsida ja olemegi Courmayeuris. Päev kujunes pikemaks kui planeeritud tänu minu põhjendamatule enesekindlusele. Õnnelikul kombel saab sellest üles-alla ronimisest veelgi julgustust Harri, kes loobub lõplikult plaanist ühistranspordiga järgmisse ööbimiskohta liikuda, ja edasi matkame koos. Meiegi kõndi ümber täiusliku kupli kujulise mäetipu võib käsitleda omamoodi palverännuna, sest tõsiusklikud aostalased (Aosta on selle oru ja ühtlasi kogu piirkonna nimi) on sinna tippu püstitanud altari, mille pühitses paavst Johannes Paulus II isiklikult ja kuhu tõenäoliselt tähtpäevadel ka protsessioonis tõustakse.

4 – Ränkraske muutus: Courmayeur – Orsières

(33,1km / 10:16 h / 2071m tõuse – 1665m laskumisi)

Pärast kiiret hommikust saiaeinet – miks küll siin nii suurtes kogustes saia süüakse? - asume oma pikimale päevateekonnale mööda Val Ferret orgu. Tõuseme rutakalt pea kilomeetri jagu tõusumeetreid ja järgnevad kümmekond kilomeetrit kulgevad kahe kilomeetri kõrgusel traaversil. Imekaunid vaated, mäletan neid varasemast ja olen taas nende lummuses, ehkki päike kõrvetab. Ühel hetkel ütleb Ruth, et tal on kohutavalt halb olla. Ilmselge toidumürgitus (ärge usaldage tundmatuid seeni!). Samm-sammu haaval pingutades ja puhates õnnestub ületada üsna järsk Col Ferret’ kuru, mis on ka Šveitsi-Itaalia piiriks.

Jõuame Ferret kurule, Ruthil on halb.

Siin jätkub Ferret’ org ja õnneks tuleb nüüd vaid laskuda. Aastatetagusest võistlusolukorrast on meeles mõnusalt joostavad lauged nõlvad, kuid nüüd avastan, et need on siiski kohati järsud ja konarlikud. Hilisel pärastlõunal jõuame oru põhja, Le Clou külakesse. Siit on veel astuda tubli 12 kilomeetrit, samas käib ka buss meie ööbimiskohta Orsières’is. Meie Ruthiga jääme seda ootama, Harri ja Siiri asuvad teele oma ööbimiskohta Champex’s. Hotelli jõuame napilt – toidumürgituse kulminatsioon „täieliku tühjenemise agoonia“ näol saabub numbritoa WC-s, kuhu napilt jõuame. Ehkki isu pole ja energia on täiesti otsas, pole nüüd enam halb olla. Mõni suutäis sööki õnnestub manustada juba õhtul. Pimedas saame sõnumi Harrilt – nad jõudsid pärale üha tihenevas hämaruses napilt enne laubalambi kasutamise hädavajadust. Huvitaval kombel jõudsin ka mina just pimeduse saabudes siin olevasse söögipunkti.

5 – Kogu jõudu kokku võttes: Orsières – Trient

(22,5km / 7:58 h / 1431m tõuse – 1078m laskumisi)

Hommik algab mulle rikkaliku, aga Ruthile napi hommikusöögiga. Asume kohe varakult järsakult ülesmäge rühkima – Orsières on Champex’st tubli 600 meetrit madalamal. Seal nopime oma kaaslased kohvikust hommikusööki nautimast. Neid ootab taas pikk, meid üksjagu lühem päev ees. Nende öömaja on juba Arve’i oru tipus (just sealt orust meie retk ju algaski), meie oma aga eelmises, veel Šveitsis asuvas Le Triente’i orus. Sinna jõudmiseks peame siit Val d’Arpette’i orust ümber le Six Carro mäenõlva kõndima – tuleb taas tõusta üle 700 meetri ülijärsku kaljurada mööda, paraku ka halastamatus päikeselõõsas.

Päikeselõõsas le Six Carro nõlvadel ronimine

Seitse aastat tagasi olin teist ööd rajal ja siit on meelde jäänud ainult heitlus poriga ning meeleolu täielik nulli kukkumine. Täiesti erinev sellest olustikust, milles nüüd viibin. Just mäenõlva põhjatipus asuvas mõnusas mägihütis saab ennast kosutada. Mida iganes ka sealt osta, kõige parem on jääkülm allikavesi, mida saab tasuta ja lõputult juua ja pähe valada. Harri ja Siiri tõttavad ees ära, meie jalutame tasahilju edasi, esialgu vaid kergelt laskudes, hiljem juba järsakust alla Trient’i külakesse saabudes. Pärast päeva parimat osa – kuuma dušši – asume välibaari mõnusal sohval õhtusööki ootama. Saame meeldiva üllatuse osaliseks – tasapisi kogunevale matkaseltskonnale mängib prantsuskeelset folki ja rockihittide folgitöötlusi üks meeldiv paar kitarri ja flöödiga. Pärast kõiki läbielamisi toob see vägisi pisara silma. Õhtusöögil tutvume meiega ühte lauda paigutatud USA ja Prantsuse paaridega, kes samuti tuuri teevad. Nad on hämmingus, et me vaid viie päevaga siia oleme jõudnud. Neil juba tubli poolteist nädalat seljataga, samas on nad ka juba 70ndais aastais! Ruth saab natuke korralikumalt süüa, see on hea enne viimaseks päevaks.

6 – Uue jõuga: Trient – Chamonix

(31,6 km / 10:27 h / 1735m tõuse – 1941m laskumisi)

Hommikul alustame taas vara, sest meie päevatee on pikk ja algab järsu tõusuga Téte de Balme’i nõlvadele – tubli kilomeeter tõusumeetreid. Õnneks pole päike veel kuum, alles kuldab tippe. Kui romantiline! Aga eelmine kod sellel nõlval astudes olin morn ja tige, kippusin külmetama ja nägin oma „hallukaid“ ehk tajuhäiretest tingitud viirastusi. Laskudes L’Arve’i orgu, irdume jälle kogemata „õigelt rajalt“ ja teeme väikese ringi Vallorcine’i külakesse siirdudes, kus Harri ja Siiriga kokku saame. Väike kehakinnitus unises ennelõunases külakeses ja olemegi viimasel lõigul teel finišisse.

Laskumine Chamonix'sse

Selle mäletasin olevat äärmiselt vastiku – kivise ja juurikalise, järsult üles-alla kulgeva raja. Ma mäletasin õigesti – oligi vastik ja vihale ajav rajalõik. Õnneks ei ole me seekord udus ja kaunid vaated kosutavad. Aga päike on taas küpsetamas ja viimane järsk ronimine mööda suusanõlva la Flégère’i nimelisse külakesse on, noh, tüütu. Aga nüüd laiub Chamonix meie ees ja sinna laskumine on üsna meeliülendav. Meeleolu üha tõuseb ja linnakese vahel „finišisse“ laveerides on tõelise UTMB lõpetaja tunne. Olemegi taas kirikuplatsil, kust kuus päeva tagasi lahkusime. Õhtusöök on ülev ja muljed ei taha kuidagi lõppeda – õnneks pole kiiret, sest järgmise päeva veedame siinsamas poodeldes ja huviväärsustega tutvudes. Need olid kõigest hoolimata õnnelikud päevad täis põnevaid juhtumisi ja imekauneid vaateid. Jah, see matk on väärt iga viimset kui sammu! Meil Ruthiga kulus 174,5 km läbimiseks 52:35 tundi ning 9138m tõuse ja 8411m laskumisi – 900m tõuse ja 700m laskumisi jäid põlvevalu ja toidumürgituse taha.

See matk tõi meile kõigile kogemusi eneseületusel. Vaieldamatud kangelased on naised: tagasihoidlik Siiri oli meist ainus, kes kogu raja katkestamatult läbis. Ehkki sitke maratoonar ja ultrajooksja, oli see tal esimene korda Alpides matkata. Vastupidavust jagus piisavalt, kuid kuristike kohal kõõlumised nõudsid kõrgusekartuse ületamist. See kõik käis malbe naeratuse saatel. Kogenud Ruth sai justkui välguna taevast toidumürgituse – ja ületas selle uskumatu sitkuse ja järjekindla pingutusega. Vähesed suudavad sellist koormat nurisemata kanda. Meie, mehed, saime võitu oma deemonitest – mõlemad olime jalahädade tõttu käega löömas unistustele, kuid nüüd saime uut indu harjutamiseks ja lootuse veel paljudeks matkadeks.

Ja lõpetuseks – UTMB (st kuulus mägijooksu) rada on vaid üks viis ümber selle massiivi kulgeda. Matkates võib teha nii raskemaid lõikeid kui pikemaid ümberminekuid. Avastusi jätkub õige mitmeks retkeks. Selle ühe jutiga läbi jooksmisest kujuneb elu tipphetk, kuid öös ja pingutuses lähevad lootusetult kaotsi paljud imelised vaated ja hetked.

Loe ka Muidugi ma „näen“ seda telki. Sekka ka naljakaid mehikesi või loomi. Saan aru, et see kõik on üks suur väsimus ja meelepete. . .