Tere kõigile!

Olen saanud puhata, taastuda, mõelda ja seedida kõike seda mis toimus minuga Tallinna maratonil. Nüüd proovime samm sammu haaval võtta kogu see asi tükkideks ning rääkida asjad läbi. 

Reaalne taju sellest, et jooksunädal tõesti on käes, tekkis päev enne starti kui läksin kaasa elama poolmaratoonaritele. Nähes nende pingutusi, emotsioone ja tundes seda "aurat" mis jooksuvõistluse meluga paratamatult kaasas käib, siis sain aru, et üks äge sõit on tulemas. Kahtlemata jätsid erinevad jalaprobleemid minu ettevalmistusse hulganisti lisa takistusi kuid kes ütles, et sport peaks olema lihtne. Sellegipoolest uskusin endasse!!

Saabuski see suur ja tähtis päev! Minu eesmärk oli joosta nii, et ma naudin protsessi ning olen väga rõõmus kui jõuan finišisse. Ajaline eesmärk oli lennanud taevasse ning lootsin väga, et jalg kannab lõpuni. Enne starti saime ülejäänud Marathon100 projekti maratoonaritega kokku, utsitasime üksteist ning Janek Oblikas andis viimased positiivsed soovitused kaasa. Pilti tegime ka! Kõige soojema enesetunde enne minu starti tekitas minu kõige suurem fänn Liis Kaptein, kes ohverdas oma regulaarse pühapäevase pannkoogihommiku lastega ning tuli just minule kaasa elama. Tema oli just see isik kes sai kõige esimesena teada, et ma sain siia projekti sisse ning on terve selle poole aastase tsükli jooksul olnud asendamatu tugi.

Stardipaugu kõlamisel algas jooks pihta ning ilmataat oli õnnistanud meid ideaali lähedase ilmaga. See üks jooks mille nimel kogu see treenimine, ettevalmistamine, mõtlemine ja taidlemine on käinud. Lähtusin vägagi jooksutempo valimisel enesetundest ja kella ei jälginud. Alustasin vedeliku tarbimist raja peal kohe esimesest joogipunktist peale ning proovisin leida sellist head punti kellega koos joosta sobivas tempos. Alguses oli rapsimist nagu ikka palju kuid kui joostud sai ca 10 km, siis hakkasid inimesed leidma sobivaid kooslusi ja mina ka. Viis kilomeetrit edasi ning minu kõrval jooksis 1 välismaa naine kelle tempo sobis mulle valatult ning nii sai joostud kuni poole maa peale. Jõudu andis ka treener Toomas Tarmi ergutavad sõnad Rocca Al Mare silla juures ning kui pool maad sai joostud, oli tunne veel päris hea.

Jalg oli senimaani pidanud kenasti vastu ning see positiivne faktor andis meeletult eneseusku ja jõudu juurde. Esimeseks tõsiseks proovikiviks olid Astangu tõusud mis olid ikka päris rasked, sest mulle tõusud üldse ei meeldi. Vaatasin ainult maha, mitte ette ning see aitas ületada tõusud kuidagimoodi ära. Poole distantsi peal haarasin geeli kaasa mis oli selleks, et kohe kui vaja, siis võtan sisse. Hämmastav oli fakt, et lisaks omadele jopedele oli raja ääres nii palju võõraid inimesi kes toetasid oma meeletu energia ning kaasaelamisega. 

Esimene päris arusaam maratonidistantsist tekkis 34km peal kui jalad läksid täis ning tunne oli, et liigun mitte jalgade vaid raskete pakkudega. Geel lahti, geel sisse ja eelpool mainitud Liisi toodud kummikommid andsid kokku vajaliku energia jõu mida distantsi lõpuosas oli hädasti vaja. Tempo rauges ja pidin paar korda isegi natuke kõndima. Sealt alates oli kohe nii raske juba, et võtsin eesmärgi kilomeetri kaupa liikuda. Meeletuks abiks oli "ICE SPRAY GEL" geelipunkt kus piserdati mõlemad minu jalad üle mis oli justkui taevane kingitus. Selline külm ja karastav piserdamine äratas veidikenegi minu jalgu ülesse ning kulgesin tasapisi lõpu poole. Jõudes 40km vaheajapunkti, siis rahvast oli juba nagu murdu ja tekkis täitsa selline "laulupeo" tunne.

Viimased kilomeetrid tundusid kahtlemata minu kõige pikemad kilomeetrid, sest sealmaal ma enam ei jooksnud oma jalgadega, vaid pea ja südamega. Tehes ära viimase kurvipöörde ning silmitsedes kauguses eemal finišijoont käisid korraks kõik mõtted peas läbi nagu vanasti keriti filmilinti. Ületasin selle finišijoone ära ja kohe päris ei saanud aru, et kas ma nüüd tõesti jooksingi selle maratoni ära? Emotsioon oli selline nagu ma oleks alati teadnud, et ma suudan seda teha kuigi tegelikult olid küsimärgid õhus päris tõsised ning ega targemad asjapulgad olid samuti väga mures. Õlgadelt langes meeletu koorem ja tundsin end üle pika aja nii kergelt. Jalad pidasid kenasti vastu kogu distantsi!

Ajaks tuli 4:18:10 

Rännak sai läbitud.

Tahan eriliselt tänada enda treenerit Toomas Tarmi ja Marathon100 peret kellega oli rõõm, au ning lust läbida seda toredat teekonda. Kohtunikud tegid õiged valikud! Lisaks pean tänama kõiki tuttavaid, sõpru ja kolleege, kes raja ääres kaasa elasid ja jõudu andsid.

Ning enda meest, kes alati utsitas ja motiveeris jooksma.

suured tänud teile 🙂

Marathon100 "Eesmärgiks Tallinna Maraton" on üks kõige ägedam projekt, sind ootab seal mega toetavad ja toredad inimesed ning väga kogenud treenerid.

ja kui jooksmise vastu on huvi siis soovitan ka sinul kandideerida projekti.

Iial ei tea.. äkki oledki sina üks särav täht, kes saab oma unistuse täide viia 

Unista suurelt ☺️

Jooksmist ma nurka ei viska ja minu viimaseks maratoniks see ei jää. Hamba sain verele ning uued eesmärgid ja stardid tulevad varsti uuesti ning võimsamalt! Loodan, et kogu sellest teekonnast on saanud usku ja inspiratsiooni paljud kes on mõelnud samu mõtteid ning võin julgelt öelda, et JAH, MARATON on tehtav kui selle nimel pingutada ning olla ümbritsetud õigete inimestega.

Kuulmiste, nägemisteni!

Maie

Tänavune Swedbanki Tallinna maraton oli Maie esimene nii pikk jooksudistants.

Fotod: Elis Kaurson ja erakogu