Vormsi, Muhu ja Pakri saartel maratone korraldav Andrus Tamboom töötab Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuses tarkvara arendajana. Peres kasvab 3 last, kellest 2 on täiskasvanud ja noorim lõpetas tänavu esimese klassi. Kui Marathon100 spordiportaalis kiire pilk Andruse tulemustele visata, siis tuleb tõdeda, et ta ei ole hingelt võistleja. Nii ütlevad numbrid ja ütleb mees ka ise. Ta on matkaja. Tema Tallinna maratoni parim aeg on olnud siiski suhteliselt heast klassist 3:34.20, minuti võrra isegi luuletaja Contra isiklikust rekordist parem.  Sport pole Andruse elus tähtsal kohal kunagi olnud, kuid hingelt matkajana meeldib kondimootoriga liikuda, sest see annab hea enesetunde ja säästab ka keskkonda.

Maratone hakkas ta jooksma pooljuhuslikul põhjusel 14 aastat tagasi. Lugu on mehe enda sõnade kohaselt  järgnev: "Toona oli minu töökoht Ülemistel. Nõmme elukohast sinna ja tagasi 25 km. Käisin tööl lihasjõul, sest toona ühistransporti Nõmme ja Ülemiste vahel polnud. Ühel lumerohkel talvel tuli suusatamist töö ja kodu vahet isegi 1000 km. Sellel perioodil oli mul töö-kodu-pood-lasteaed jne. asjade pärast lihasjõul liikumist aasta kohta 5000 km jagu ja nii mitu aastat järjest.

Töötasin firmas, kus olid vaid noored ja nad vahel kelkisid oma sportlike saavutustega. Ilmus kuulutus Tallinna esimese maratoni kohta ja firmas liikus ringkiri, et võtaks sealt kollektiivselt osa. Ma läksin puhkusele ja kui tagasi tulin, siis oli juba registreerimine tehtud ja nimekiri lukus. Tekkis huvi ikkagi mõõtu võtta ja ma registreerisin ennast ise maratonile. Jõudsin starti ja kus on töökaaslased? Ei kedagi. Peale jooksu sain teada, et nad olid ennast registreerinud Tallinna maratoni 10 km distantsile. Nii palju siis mõõduvõtmisest noortega! Maratoni joosta oli raske, aga mingi pisiku sain sisse ja tänaseks olen läbinud kõik Tallinna maratonid", meenutab Andrus maratoniteekonna alguslugu.

Lapsepõlve õuemängud panid aluse tervislikule elule

Lapsepõlves talle sport ei meeldinud. Võistlemine tundus kohutavalt ebameeldiv pingutus. Samas, sõpradega õues liikumise mängud olid mitmele põlvkonnale tavalised. Mädamuna, uka-uka- mina prii, peitmismängud jne. Lisaks õuemängudele suunas Andruse isa teda erinevatesse trennidesse ja see pani aluse kehale, mis võimaldab täiskasvanuna aktiivselt liikuv olla. Hetkel on motiveerivaks jõuks peamiselt tervislikkus. "Jooksmine on kõige odavam viis organismi tervena töös hoida. Eneseületus ja võistlus on teisejärgulised. Olles 50+ vanuses, siis on kõige tähtsam hea füüsis ja tervis. Jooksmisest rohkem meeldib mulle ujumine. Ujumismatkamine on minu lemmikala. Normaalne liikumine ja selle juurde käiv õige toitumine ning rahulik elustiil liigeseid ei kuluta. Vastupidi, see just tagab pikaajalise organismi töökorras olemise. Liigun lihasjõul asja pärast ja ka tervise hoidmise jaoks, kui asja pärast liikumist jääb väheks.

Liigutamine ehk sport on minu jaoks eelkõige tuleviku jaoks. Tahan veel pikalt olla sama ergas ja vitaalne. Ruumis sees või ühel ringil pikalt, näiteks maratoni, ma joosta ei suudaks. See tundub vaimselt kurnav. Ma vajan nauditavaks jooksmiseks vaheldust. See ergastab mõtlemist ja loob parema meeleolu. Üksi joostes keskendun oma mõtetele ja tunnetele. Paaris või mitmekesi joostes, kui tempo ei ole kurnav, eelistan suhelda. Eelistan joosta vabas õhus ja kordumatul rajal. Elamuslikud on olnud sünnipäevajooksud. Sünnipäeva tähistamine joostes, kus iga elatud aasta kohta tuleb läbida 1 km. Pika jooksu jaoks valin reeglina uue raja. Vahel jooksen ka lihtsalt ühest punktist teise, näiteks sööma, sest liigutada on tore,"mõtestab Andrus lahti oma vaated lihasjõul liikumisele.

Stabiilsed Tallinna maratonid

Tulles tagasi 2010.aasta Tallinna maratoni juurde, kus Andrus sai debüütmaratonil ajaga 4:21.17 kirja 718.koha, kirjeldab ta esimesi emotsioone niimoodi:"Ränkraske pingutus oli. Hiljem nädal aega põdesin lihasvalu. Esimesel maratonil sain ka tunda, mida tähendab peavoolust maha jäämine. Polnud hea tunne, aga õppisin sellega toime tulema ja see mõttemall on mind aidanud ka muudes elujuhtudes, kus tuleb alla vanduda, sest rohkemaks pole võimekust." Juba järgmisel Tallinna maratonil jooksis ta aja alla nelja tunni ning on hiljem hoidnud korduvalt väga tasakaalukalt sama joont, kusjuures 2015.aastal püstitatud isiklik rekord 3:34.20 ning järgnevad tulemused annavad mõista, et suutlikkus on veelgi paremaks tulemuseks olemas.

Kuna Andruse jaoks pole saavutussport eesmärk omaette, siis tunneb ta rõõmu teistest asjaoludest. Pikk jooks on tema jaoks peamiselt olemine iseendaga. Rahulikus tempos joostes on tema mõttetegevus erksam ja saab keerukamalt mõelda. Parimad ideed ongi tal tulnud joostes. Samuti on jooks stressimaandav, sest ühel raskel eluperioodil jooksis ta palju ja see aitas sellest üle saada. Ta ei pidanud muresid meelemürkidesse lahjendama. Peale esimest maratoni põdes Andrus nädal aega, kuid nüüd toimub taastumine kogemuste najal päeva või kahega.

"Peale pikka jooksu taastub kiiremini, kui minna liibuvas kalipsos kerges tempos ujuma ja pärast mitte kiirustada kalipso ära võtmisega. Väline surve lihastele kiirendab taastumist märgatavalt. Ma midagi ekstravagantset rohkem taastumiseks ei teegi. Peale pikka jooksu läheb tavaliselt tavaline elu edasi. Aastakümneid lihasjõul liikumist on vorminud sitke keha," tunnetab ta kogemustele tuginedes oma keha suurepäraselt. Samas ei lähe mees füüsilise pingutusega kunagi liiale. Isegi Tallinna maratonil, kus ta jookseb pingutades täie innuga, ei hakka ta viimaseid piire kompama. Ükski võistlus ei vääri tema arvates oma tervise kaalule panekut. Kui küsida Andruselt suhestumist jooksmise ja oma muude tegemistega nii töö, perekonna, muude hobide ja sõprade vahel, siis vastab mees lihtsalt ja selgelt:“Kuna jooksen peamiselt asistel eesmärkidel kodunt tööle ja tagasi, siis jooksmisele eraldi aega palju ei kulugi. Üldiselt üritan hoida tasakaalu töö, perekonna ja hobide vahel." Logistilises plaanis on ju niimoodi kõige parem, kui ise teed tööle minnes või töölt tulles trennikilomeetrid ära, pere arvelt aega ei näppa, ei sõltu liiklusoludest ja saad ennast ühest keskkonnast teise maha laadida.  

Väikese jalajäljega keskkonnasõber

Lisaks jooksuharrastusele peab Andrus väga oluliseks keskkonnasõbralikkust. Valib võimaluse korral rohelise liikumisviisi ja aitab keskkonda puhtamana hoida. Näiteks 2018.aastal koristas ta Harilaiult üle 30kg prügi, tuues selle kraami SUP-lauaga ujudes mandrile:" Vähem fossiilse süsiniku põletamist ja vähem tarbimist. Maa ägab inimeste liigtarbimise käes. See ei ole jätkusuutlik, ränk muudatus on tulemas, aga enamus inimesi pole ikka veel võimelised vabatahtlikult muutusi ellu viima. Igaüks saab oma elu muuta keskkonna sõbralikumaks. Soovitused on üldteada. Lõpetada fossiilsete kütuste põletamine (isiklikult pole viimased 11 aastat ühtegi fossiilset kütust tarbinud) ja see asendada lihasjõul liikumisega ning elektriajamitel sõidukitega, lõpetada lennukitega reisimine (samuti pole seda teinud viimased 20 aastat) ja reisikihk asendada keerukama kombinatsiooniga eri tegevustest (mul on see õnnestunud, aga selle selgitamine vajaks eraldi loengut), vähem liha süüa ja see asendada taimedega (liha söömise olen viinud miinimumi) ning igas elu otsuses tuleks kaaluda keskkonna jälje suurust. Pole vaja teha emotsioonioste või emotsioonisõite. Iga otsus loeb, kasvõi näiteks elektripaketi valikul tuleks eelistada rohelist elektrit," kirjeldab ta võimalikult lühidalt isiklikku rohesõnumit.

Väikesaarte maratonikorraldus vajab järjepidevuse hoidmist

Jätkates Harilaiu ja väikesaarte teemaga, jõuame sinnamaale, et mees on juba mitmeid aastaid Vormsil ja Muhul maratone korraldanud. Käesoleval aastal korraldab ta esmakordselt maratoni ka Pakril, joostes mõlemal, nii Väikesel kui ka Suurel Pakril. Ise mõõdab varasemalt distantsi ära ja koostab kaardi. Ja loomulikult võimalikult väikese jalajäljega, ujudes tihti SUP-lauale toetudes saartele ning tehes ka ise distantsi kaasa:"Väikesaartelt pole rohkem prügi korjamas käinud, aga tavaline on see, et võtan joostes võimaluse korral vedelevat prügi kaasa ja panen prügikasti.

Saartel maratonide korraldamise juurde jõudsin juhuslikult. Selles oli oma osa taevastel radadel jooksval Rein Pärnal. Lugu oli järgnev: Rein otsis jooksmiseks uusi kohti ja avastas enda jaoks väikesaared. Tema jooksu GPS jälg Aegna saarel oli justkui kärbse lend purgis -- risti-rästi rannikust rannikuni. Ma olin just sellel suvel Vormsiga tutvust teinud ja pakkusin talle Vormsi välja. See mõte talle meeldis ja aasta 2019 augusti esimesel esmaspäeval toimuski Vormsi esimene maraton. Sama aasta sügisel toimus 641 maratoni läbinud Reinu algatusel ka Muhu maraton. Vormsi ja Muhu maratone olen hoidnud elus lisaks oma rõõmule ka Reinu mälestuseks, sest Reinus tundsin ära oma tuleviku. Vanus ei ole jooksmisest loobumise põhjenduseks.

Korraldan saarte maratone hobikorras. Jõulist kasvuplaani ei ole ka sellel põhjusel, et saartel maratonihuvilisi napib ja enamus tuleks kohale kuskilt kaugemalt ja arvatavasti mitte rohelise energiaga. Hoian osavõtu tasu madalal ja pakun võimalust pingevabas õhkkonnas pikka maad joosta. Veidi rikastab see ka nende saarte kultuurielu. Kuid kunagi tulevikus, kui peaks valmis saama raudtee Rohukülani, võiks Vormsi maraton muutuda ka suuremaks, sest Vormsi on ideaalne saar maratoni jooksmiseks.

Muhu maratoniga nii selgeid tulevikuplaane ei ole. Vaatame, kuidas osavõtjad tagasisidet annavad ja kuidas endal jaksu jätkub. Selle aasta Pakri maraton on pigem joostes saartega tutvumine. Kes on võimelised Paldiskist Pakrile jõudma ujudes, need on oodatud ujumise võimalust kasutama. Saarte külastamine ujudes on ka üks osa minu elustiilist. Vähem tarbimist ja parem tervis," kirjeldab Andrus väga lihtsalt väikesaarte võlu ja võimalust väikese jalajäljega suurt sporti teha.  

Kondimootoriga nii maal kui ka vees

Jõudes väikesaartelt tagasi linnakeskkonda, on Andrus lisaks jooksmisele liigeldes silma paistnud ka ratta- ja suusasõiduga. Artikli autorit, kui jooksumeest ja peamiselt jalgsi tööle ja tagasi koju kondimootoriga liikujat, pole vaja roheteele meelitada, kuid millise üleskutsega Andrus inimesi kampa meelitab? "Parem tervis ja keskkond ning aja kokkuhoid. Tallinnas jõuab ühest punktist teise reeglina jalgrattal kõige kiiremini. Kiirem on vaid rong.

Igapäevane aktiivne liikumine annab võimaluse endale lubada ka söögirõõme, näiteks teine või kolmas tükk head torti. Ma aktiivselt oma elustiili teistele peale ei suru. Vahel vaid mõnes kommentaariumis mõnuga vastan neile autosõltlastest ummikus istumise pärast vingujatele. Olemas on teine ja parem reaalsus. Autokarbist välja ja lihasjõul liikuma. Tulemuseks on parem tervis, vähem kulusid, aja kokkuhoid ja puhtam keskkond, "kirjeldab matkamise, inseneerimise, leiutamise, mullavaba taimekasvatuse, maja ehitamise ja astronoomiaga tegelev mees, rõhutades, et oma hobidega tegeleb ta pereeluga arvestades.

Tulevikku vaadates unistab ta valmis saada velomaja järgmist versiooni, mis võimaldaks Tallinnast mandri-Euroopa põhjatippu seigelda ja ümber Läänemere matkata. Ja loomulikult tegeleda oma lemmikala ujumismatkamisega:"See on üsna haruldane matkamise liik. Aktiivsetest harrastajatest olen Eestis tõenäoliselt ainus. Olen selliselt matkanud alates 2017. aastast ja peamiselt külastanud Väinamere, aga ka Soome lahe saari. Ujumismatkamise rõõmu poolteks on kahtlemata võimalus pikalt ujuda, mis on minu hinnangul kõige mitmekülgsem ja ühtlaselt kehale koormust pakkuv liikumisviis üldse ning rõõm külastada meredes paiku, kuhu muu liikumise viisiga on jõuda keerukas või üldse mitte jõuda. Pean silmas siin imeväikseid maalapikesi meres, milledest mõnedest on veest näha vaid armetu kiviklibu triip või pole vee peal nähtavat osa üldse. Just need viimased ehk veealused karid on ujumismatkaja pärusmaa. Täiesti omaette elamus on seista jalad põhjas või istuda veealusel kivil keset merd, kus lähim rannik on kilomeetrite kaugusel ja vaadata ümberringi laiuvat merd ja nendel seilavaid merealuseid. Avada söögipaun ja termos ning lasta söögil ja joogil ennast rõõmustada. Iga imeväike saareke, kuhu peale pikka ujumispingutust jõuad, tundub paradiislik, sest oled saanud merelisest keskkonnast, mis ei ole inimesele loomuomane, välja ja võimalus puhata ning õhtu saabudes ka telkima jääda ja pilvitu ilma korral imetleda valgusreostuse vaba majesteetlikku tähistaevast. Ujumismatkajat rõõmustab iga maalapike meres. Mälestused nendest jäävad iseäranis soojad. Mõnel teisel viisil, näiteks mootorijõul, avamere saarte külastamissarnast emotsiooni tõenäoliselt ei paku," kirjeldab Andrus imelisi võimalusi ujumismatkajana. Maailm on põnev ja püüame seda hoida!

Meelis Koskaru