Kui siinsetel rahvajooksudel osaleb iga-aastaselt ca 4000 40-44 aasta vanust jooksjat, siis 50-54 aastaseid vaid 2000 ning 55-59seid vaid 1000. Tegemist on ülisuure – neljakordse! – langusega, mis on vaid üks number seni kuni sa ise ühte neist vanusegruppidest hakkad kuuluma ja mõistad, miks inimesed aktiivsest liikumisest loobuvad.

Laupäevasel Järvakandi igamehe maratonil rääkisin mitme jooksusõbraga, kellega olen aastate jooksul mitmetel üritustel samal stardijoonel olnud. E, kes varem jooksis maratone väga stabiilselt 3.15ga, ületas nüüd lõpujoone pea pool tundi aeglasemalt. Talvine õnnetus jättis augu treeningutesse ning selle mõju on siiani näha. Teine E, kes võiks igal jooksumaratonil olla 3.30 tempomeister,  sest ta on lihtsalt nii stabiilse vormiga, pole peale juunikuist Võidupüha maratoni endist hoogu leidnud. L, kellega olen nii mitmelgi maratonil edutult konkureerinud, rääkis, et pikad jooksud pole enam endised ning taastumine samuti. Nemad olid stardis, kuid paljud minuvanused (olen 53) mitte. H-l on põlv kulunud ning asfaldil jooksmine raske. M-l on viimasel ajal väga keeruline ajalimiiti mahtuda. Ü-d pole maratonirajal enam näha, kuna üksi, jooksjate rivi lõpus, on lihtsalt tüütu.

Mõtlesin isegi pikalt, kas Järvakanti jooksma minna, sest kolm aastat vaevanud vigastus ei lase joosta, mistõttu kõik viimased stardid on olnud kõnd-jooksud. Kui ma varem jooksin maratone 3.30ga, pluss-miinus mõni minut, siis läbides poolmaraton jooks-kõnniga 2.30ga on emotsioon natuke teistsugune.

Kevadel, ühel Toskaana poolmaratonil vahetasin vigastusmuljeid ühe oma eakaaslasega, kellele arst analoogilisi probleeme kommenteerides ütles, et tegemist pole vigastuse vaid vanadusega. Sooh! Kuid ega sisu ilusamate sõnade kasutamisel väga ei muutu. Vanadus on paranematu vigastus.

Kui nüüd nimetatud niigi morbiidsetele probleemidele lisada veel taastumise aeglustumine, lihasmassi ja jõu langus ning kaalumuutused, siis polegi vaja põhjuseid, miks 50sed enam nii aktiivselt ei liigu, kaugemalt otsida. Ent nadi on see, et kui ei liigu, siis jamad võimenduvad veelgi.

Mida siis teha? Ma ei ole valmis ainuüksi kolm aastat vältanud vigastuse tõttu liikumisest loobuma. Liigun ikka, küll teises tempos ja lühemalt, aga liigun. Miks ma üldse Järvakanti läksin? Esmalt loomulikult suhtlema. Jooksuvõistlus on minu jaoks ikka suhtlemisüritus. Osad lähevad teatrisse, osad lähevad rosoljet sööma, mina lähen jooksuüritusele. Näen sõpru-tuttavaid, räägin ja kuulan ning elan kaasa.

Teiseks, väiksemal ringil, antud juhul siis 4,2 km pikkusel aleviringil, liikudes ei jää ma rajal üksi. Kiiremad lähevad minust korduvalt mööda, saan lehvitada ja naeratada. Samuti – mul on iga 4,2 km järel võimalik rajalt maha astuda. Nimetatud põhjustel on ka kõik Marathon100 jooksud (Halloween runist sõõrikujooksuni) väikesel ringil. Seltskonna ja naeratuste pärast.

Kolmandaks, sama ürituse raames oli nii pikemaid kui lühemaid distantse. Ma sain poolmaratonile tulles näha ka neid, kes samal ajal maratonil startisid. Üks start, erinevad distantsid. Mis jättis mulle lõpuks ka poolmaratoni läbimiseks mõnusalt pika ajalimiidi. Maratoni pikkuse limiidi.

Ent häid nippe pakuvad ka teised Eesti rahvajooksude korraldajad. Karksi-Nuias premeeritakse jooksu 15ndat, 25ndat ja 35ndat korda lõpetanud jooksjaid nimelise karikaga. Ka mitmed teised, näiteks Saaremaa kolme päeva jooks ja Viljandi järve jooks, tunnustavad ümmarguse ja poolümmarguse osaluskorrani jõudnud jooksjaid. Tartu maratonil on saadikute ja hõbe- ning kuldmärkide süsteem. Piiritaguseid üritusi vaadates meenuvad esmalt Stockholmi ja Berliini maratonid, kes pakuvad vähemalt 15 korda osalenutele teatud privileege.

Keveki ja Tartu Kalevi staadionisarjas jagatakse punkte WMA vanusekoefitsentide järgi, mistõttu üldarvestuses on võimalik võita kõikidel, vaatamata vanusele. Eks ka rohkemate vanusegruppide kasutamine innustab vanemaid jooksjaid rajale. 50selt konkureerivad üldvõidu nimel vähesed.

Ühine toitlustus- või istumisala annab samuti võimaluse suhtlemiseks, mis on võib olla siis, kui rekordeid enam ei jookse, märksa olulisemal kohal.

Eks ka lood ja eeskujud ning kogemuste jagamine motiveerib rajale. Suheldes (või lugedes-jälgides) näed, et teistelgi on samad jamad, kuuled-loed, mida nad on teinud ning eks ka kuulmine, et ka teistel on raske, annab motti. Sageli me näeme-loeme 50stest meistersportlastest, kelle kõrval sa oled otsekui voodi alla kogunev tolmurull. Muidugi on tore näha 66-aastast Rosa Motat jooksmas poolmaratoni 1.24ga, kuid eks ta oli ka olümpiavõitja ja maailmameister siis, kui mina üritasin kaks korda lõuga tõmmata.

Seega, kui me tahame kaasata 50+ jooksjaid enam siinsetele jooksuüritustele, tuleks astuda vähemalt üks-kaks sammu nende suunas. Kahjuks, rohkete vanusegruppide tegemine maksab, ajalimiitide pikendamine või mitme distantsi pakkumine samuti ning kuna 50+ jooksjaid on vähem, siis ei ole enamasti kõike seda võimalik teha. Ent midagi on parem kui mitte midagi ning kõik saab alguse soovist ja otsusest. Kui üks korraldaja teeb üht ja teine teist, ongi juba kaks sammu astutud.

Ja kui me räägime elukestvast liikumisest, siis tulebki kaasata nii noori kui vanu. Sest täpselt nagu me oleme kõik noored olnud, kasvab meie vanus iga aastaga täpselt ühe aasta võrra. Seda juttu kirjutadeski vananesin täpselt ühe tunni võrra. Ja sina seda juttu lugedes nii viie minuti jagu.

PS Varsti on talv ka.

Foto: Pixabay