Miks Viini maraton?
Jooksin Viini maratonil esimest korda 2011.a. ning taas sel aastal.  Kas tõesti on tegemist nii hea jooksuga kus tasub lausa kaks korda järjest käia.  Lühidalt öeldes – tegemist on igati korraliku (kuigi millegagi mitte väga silmapaistva) Euroopa linnamaratoniga. 

Pikemalt öeldes – mugavus maksab ka midagi.  Otsus minna teist korda Viini maratonile sündis peale seda, kui Eesti Õhk teatas, et 2012.a. alustatakse otselendudega Viini.  Kui sul on võimalik jõuda Viini sama kiiresti kui Tallinnast Tartusse, siis ei teki korrakski küsimust – miks mitte minna Viini maratoni jooksma. 

Lisaks, Viini maraton on nn. IAAF Gold Label Road Race ehk siis vastab rahvusvahelise kergejõustikuliidu miskitele kõrgetele nõudmistele.  Tegemist on tõeliselt osavõtjaterohke jooksuga (2012.a osales erinevatel distantsidel kokku 36 157 jooksjat, kellest maratoni jooksis õigupoolest vaid iga neljas) – samaaegselt toimuvad nii maraton, poolmaraton, kui ka maratoni teatejooks (4x10,5km).  Ei olnud ma ainuke mugavust taga ajav Eesti jooksja – maratonidistantsile oli end kirja pannud 35 siinset jooksjat, lisaks veel poolmaratoonarid :-)  Täpstuseks tuleb mainida, et poolmaratoni jooksid ka mõned pärismaratoonarid :-)

Registreerimine ja maksumus
Viini maratonile on loomulikult võimalik end kirja panna veebi kaudu ning sinu käest ei nõuta miskeid mõtteuid arstitõendeid ega sertifikaate.  Ainult – Show me the money!  Pane vaid nimi kirja ja maksa ära osavõtutasu (mis sõltub registreerimise kiirusest, nt. 2013.a. esimesed 2000 peavad kukrut kergendama 57 euro võrra, järgmised 5500 77 euro ning viimased 1500 97 euro ulatuses).  Pool aastat varem lennupileteid ostes pidi välja käima 134 kohalikku raha (Eesti eurosid), kolme öö eest neljatärnihotellis veel 357 juurde.

Eesti Õhu lennugraafik sundis Viini lendama juba reede hommikul ehk läks vett vedama tavapärane plaan lennata kohale stardieelseks õhtuks (maraton toimus pühapäeval 15. aprillil) ning naasmiseks pakuti esmaspäevahommikust lendu. Seega sundis lennugraafik Viini vaatamisväärsustega tutvuma kahjuks ENNE maratoni, mitte aga pärast.

Kuna eestlasi lendas Viini jooksma omajagu, siis oli sisuliselt pool lennukit jooksjaid täis, s.t., maratonimelu sai õigupoolest alguse juba Tallinna lennujaamas, kus tossudes maratoonarid muust lennuseltskonnast (kingadega reisijad) ilusti eristusid. 

Viini iseloomustab mugav linnatransport (metroopilet on selles suurlinnas loomulikult odavam kui Tallinna trammi- või bussipilet, eks sellest ka siinsete linnaisade soov sisse viia tasuta linnatransport), mis viib sind ilusti kohalikku messikeskusse (kus toimus Marathon expo) või siis stardipaika.  Eelmise aasta kogemusest lähtudes sai hotelliks valitud Arcotel Kaiserwasser, mis paiknes täpselt stardijoone kõrval.  Ei ole midagi mõnusamat, kui stardis külmetamise või kohapeal tammumise asemel veeta need minutid oma hotellitoas, et siis veerand tundi enne stardipauku starti kõndida.

Stardieelne sagimine
Marathon Expo oli täiesti korralik spordimess, kus võis kohata kõiki suuremaid tossumüüjaid, spordikellade pakkujaid ja muid kaupmehi, kelle pärast sa tegelikult maratonile ju ei lähe.  Analoogiliselt supermarketitega, kus sinu igapäevane piim-leib on peidetud poe kõige tagumisse serva, kasutavad samu põhimõtteid ka (Viini) maratoni korraldajad.  Viinis pidi seisma järjest kolmes sabas – esmalt said kätte oma jooksunumbri, seejärel rentisid kiibi ning seejärel kõndisid teise messihalli serva nn tasuta (ja tegelikult tarbetu) nännikoti järgi – sisuks paar pakki magneesiumipulbrit, shvamm, pudeliavaja (?), väike pakk Kellogsi krõbinaid, väike pudel vett. Õnneks ei sisalda Viini maratoni osavõtutasu järjekordset T-särki ehk registreerides on võimalik valida kas tahad särki või mitte. 

Maratoni start anti kell üheksa pühapäeva hommikul, ca tund varem oli võimalik ära anda kott jooksuriietega finishisse transportimiseks.  Stardikoridor oli jagatud keskelt pooleks ning kumbki pool omakorda kolmeks grupiks ehk siis kokku oli stardigruppe kuus.  Koheselt stardi järel ületasid jooksjad suure silla, mis viis üle Doonau Viini kesklinna poole, kuid antud silla ületamine ei tähendanud sisuliselt mingit tõusu.

Viini maraton reklaamib ennast juba teist aastat järjest selliste nimedega nagu Haile Gebreselassie ja Paula Radcliffe.  Maratoni särkidel ilutseb kiri “Catch me if you can”, mis siis maakeeli tähendab – “Püüa mind kinni kui suudad.”  Omades eelmise aasta kogemust, loobusin sel aastal nii Haile kui Paula kinnipüüdmisest.  Mitte et ma seda ei suudaks, kuid – kuna nemad jooksid poolmaratoni ja mina maratoni, siis oleks liiga kiire algtempo maratoni teises pooles äkki kätte maksnud.  Pärast selgus, et hoopis Haile pidi Paulat püüdma, mitte mina Hailet.  Nimelt – Paulal lubati startida 7:52 enne kuulsat etiooplast, kellel omakorda lubati startida kümme minutit enne mind.  Haile sai Paula kätte juba 15km peal ning mina jõudsin suure tablooni, kus näidati Haile finishit umbes kümne kilomeetri peal. . .

Üks põhjus Viini maratonil jooksmiseks on kahtlemata sealne kevadine ilm.  Kui Eestis võid aprilli keskel alles lund rookida, siis Viinis õitsevad sel ajal juba suured puud ning õhus on tunda muruniitmise lõhna.  Mis tähendab seda, et jooksu ajal on tavaliselt ca 15 kraadi sooja, mis on ju igati normaalne ilm. Enne selle aasta maratoni keeras Viinis küll ilma vihmaseks.  Otsisin nädalapäevad enne starti veebist ilmaprognoosi, mis oleks jooksu ajaks kuiva ilma lubanud ning kuna seitsmes prognoos lõpuks ka päikselist ilma lubas, siis otsustasin joosta lühikeste pükste-särgiga.  Paraku sadas maratoni ajal siiski kohati kerget seenevihma.

Ilm oli õigupoolest väiksele vihmale vaatamata maratoni jooksmiseks väga sobiv – ca 10-11 kraadi ja pilves.  Ideaalne ilm lühikeses riietuses jooksmiseks, eeldusel, et sul on stardis kas ühekordne vihmakeep või mõni vana pusa selga topitud.  Ei kulu sellise ilmaga eriti geele ega teki ka korralikke krampe ehk pool maratoni mõnust jääb kogemata, kuid vähemalt ei ole ka vajadust igas joogipunktis peatuda ja juua.  Joogipunktid paiknesid maratonirajal iga 2,5 kilomeetri järel, praktiliselt igas punktis pakuti vee kõrvale ka kangemat kraami ehk spordijooki, lõpus tavapäraselt banaane.

Maratoni rada
Viini maratoni rada on väga tasane ning jooksmiseks ka piisavalt lai, s.t., kuigi rajal on üle 30 000 jooksja, ei teki sisuliselt kusagil suuremaid ummikuid.  Eeldusel, et sind pole kogemata aeglasemasse stardigruppi paigutatud . . . Umbes pool maratonist kulgeb erinevates suuremates parkides ja alleedel ja teine pool linnatänavatel.  Ainuke suurem tõus (mõni meeter sillale minekut) on 38-39 kilomeetri vahel, kuid enamus jooksjatel tõuseb rada sel ajal püsti nagunii.

Maratoni rada on kaks ringi, kuid tegemist ei ole identsete ringidega.  Viini maratoni teeb huvitavaks see, et peale 20,5 kilomeetri läbimist on sul võimalik valida – kas lõpetada oma kannatused viiesaja meetri pärast ja tõsta käed shallalaa püsti poolmaratoni finishis või joosta veel teine ring peale.  Eks nii mõnigi mõtleb tõsiselt sellele võimalusele ja nii mõnigi kasutab seda võimalust. Medali saad kaela ju ka vaid pooliku läbides ning nimi ja tulemus lähevad annaalidesse kirja.

Teine (kuigi väga subjektiivne) pluss trassil on see, et peale 25-ndat kilomeetrit jookseb rada kohati edasi-tagasi, s.t., pead jooksma alguses ühes suunas, tegema siis kannaka ning jooksma seejärel sama teed mööda tagasi .  Selline rada annab sulle võimaluse vaadata üleolevalt näkku aeglasematele jooksjatele, kes sust mitu kilomeetrit taga pool joostes vastassuunas väsinud näoga vastu tulevad ja mõelda - “Ahh, nad on alles siin.”  Eks selline kohatine siksakitamine on ka psühholoogiliselt kergem kui pikal sirgel suremine.

Kuidas jooks läks?
Jooksule pani konkreetse pitseri tütarlaps, kes numbreid jagades süütute silmadega küsis “Kas roheline (stardi)grupp sobib?”  No kuidas sa ütled talle ära? Seda enam, et tol hetkel polnud mul aimugi, mis see roheline stardigrupp tähendab.  Pärast järgi vaadates tuli välja, et tegemist oli 4:00-4:30 jooksjate stardigrupiga, kuigi ma pidanud paiknema hoopis kollases stardigrupis (3:30-4:00).  Kuna ma olen üldiselt viks ja viisakas Eesti jooksja, siis ei hakanud ma ka stardis ettepoole trügimisega tüli tegema. 

Ent sisuliselt tähendas selline aeglasemas rühmas startimine pidevate jänesehaakide tegemist kord vasakule ja seejärel jälle paremale.  Ainukeseks möödumisvõimaluseks olid äärekivid, mistõttu maraton muutus tasapisi trepijooksuks.  Umbes kümnendaks kilomeetriks jõudsin järele ka ühele kiirkäijale, kes oli ilmselt kiiremasse stardigruppi paigutatud (iga järgmine stardigrupp startis ca 2-3 minutit peale eelmist ehk minu stardigrupp pani jooksu ca 10 minutit peale ametlikku stardipauku).


Selline asjade korraldus võimaldas (sundis) jooksma maratoni teise poole esimesest ca 2-3 minutit kiiremini, mis on muidugi psühholoogiliselt väga mõnus.  See, et sind paigutati aeglasemasse stardigruppi võimaldas jooksu ajal mööduda sadadest jooksjatest.  Ajaks tuli lõpuks sihuke Harju keskmine ehk 3:35. 

Muidugi alati võib öelda, et vabandused on nõrkadele.

Viini maratonilt saadavale emotsioonile lisab nii mõndagi jooksu suursugune finish.  Viimased paarsada meetrit, ehk see osa distantsist mille pärast õigupoolest maratoni jookstakse, jooksed sa vaatega suursuguse lossi poole, olles enne jooksnud miski sama suursuguse kaare alt läbi.  Kõige krooniks on punane vaip sinu jalge all.


Kuidas läks teistel eestlastel? Ainsana kõmmutas aja alla kolme tunni Urmas Põldre (2:51:33), kuid nii mõnigi lendas koju isikliku rekordiga.  Kõige parema koha sai aga õigupoolest Leili Teeväli, kes sai oma vanuseklassis igati kiiduväärt kolmanda koha.

 
Kokkuvõtteks.
Viini maraton on hea korraldusega ja kiire rajaga maraton, mis on käesoleval aastal kindlasti üks eestlaste populaarsematest välismaratonidest.  Võib olla on põhjuseks Eesti Õhu uus lennugraafik, võib olla Jooksupartneri pundi osalemine tollel jooksul, ent kevadisi maratone otsides tasub Viini peale kindlasti mõelda.  Aprilli keskel on ilm kevadiselt soe, kuid maratoni jooksmiseks üliharva liiga soe.  Viinis on palju vaatamis- (Gustav Klimt!), kuulamis- (Viini ooper!) ja söömisväärsusi (õde-venda struudel ja shnitsel!!!).  Ja kõige krooniks võimalus püüda kinni Haile Gebreselassie.


Fotod: Jooksupartner, Vienna City Marathon ja Marathon100