Kui otsustasin projektiga liituda, siis põhiline eesmärk oli mul uuesti taas trennilainele saada ja muuta jooksime taas regulaarseks harjumuseks. Lisaks sellele pidi ka natuke numbritest rääkima ja arvasin talvel, et mõistlik poolmaratoni läbimise aeg võiks olla 1.45. Kahjuks tabas mind mingi suuremat sorti nohu väikse palavikuga, mis tõmbas enesetunde alla ja jooksma ma sisuliselt 1.5 nädalat enne poolmaratoni starti ei saanudki minna. Tuleb tunnistada, et ma olin päris kurb ja nördinud – miks ma pean just nüüd haigeks jääma?

Eks ma endaga iga päeva pidasin monoloogi, aga teadsin, et on mis on, starti ma lähen igal juhul – mis moodi kõik kulgema hakkab, seda ette ei tea, aga salvrätiku pakk tasku ja küll saab.

Pooliku hommikul kui soojendusjooksu tegin, siis sain aru, et ilm on väga mõnus ja tunne vist isegi on okei. Seega otsustasin, et lähen ikkagi oma tempoga enam vähem peale ja vaatan, kuidas keha selle vastu võtab.

Esimene pool distantsist kulgeski päris mõnusalt, sai fännidele plaksu anda, lehvitada ja naeratada – väga äge! Kuigi ma kergelt tundsin juba varakult spetsiifilist külmavärina tunnet, mis tavaliselt mul viimasel kolmandikul tuleb, siis ma ikkagi proovisin edasi selles ca 5:00 (või tegelikult pisut kiiremini) tempos püsida.

Kuskil 14. kilomeetrist ikkagi mootor lülitas ennast säästu režiimile ja tundsin, et siia see jooks jääb. Aga ma olin sellega arvestanud, see polnud üllatus ega pettumus. Sealt edasi ma enam kella ka ei vaadanud ja jooksin enesetunde järgi. Pakun, et ca 15ndal kilomeetril võtsin pool geeli, rohkem ei tahtnudki, sest igas joogipunktis võtsin lonksu spordijooki ja mingit sellist energiadefitsiiti selliselt ei tundnud – lihtsalt keha ei olnud valmis rohkemaks pingutuseks.

Hästi palju toredaid inimesi oli raja ääres, kellel olid vahvad plakatid või midagi ägedat kaasa elamiseks öelda. Sisimas ma täiega naeratasin ja tänasin – aga nägu muidugi seda eriti ei suutnud edasi anda – eks ikka raskemaks läks ka lõpu poole. Mingi hetk (nagu ikka) hakkasin mõtlema, et rohkem küll ei taha kuskil joosta ja miks ma üldse seda teen (kõik need kurjad hundid, kes hakkavad õla peal jutustama, kui keeruliseks läheb). Pea oli viimastel kilomeetritel ikka norgus ja tempo tundus endale ikka maru aeglane ja 1.45 valget õhupalli ka enam ei näinud...

Foto: Kain-Theodor Merilai

Suurte jooksuürituste võluks ma vist peangi seda, et see jooksjate vool, kes liigub muudkui edasi ja edasi – see viibki kaasa ja kilomeetrid lõpuni järjest vähenevad, lihtsalt tuleb edasi joosta! Kui paar kilomeetrit enne lõppu oli mul kõige aeglasem hetk distantsil, siis viimaseks kilomeetriks võtan ma igal juhul (ükskõik, mis olukorras) jalad kõhu alt välja ja tahan alati tõusvalt jooksu lõpetada. Kui 20km verstaposti ajavõtu matt saabus, siis leidsin ikka selle jõua ja tahtmise ja lasin endal lõpuni kerida. Ja see magus lõputõus spurtimiseks oli nautimiseks!

Jõudsin finišisse ajaga 1:45:48 ja olen ise väga rahul, sest suutsin viimaste nädalate terviseviperuste kiuste ikkagi eesmärgi lähedal olla. Liiga katastroofiline tempo langus ka ei olnud, võttes arvesse just seatud eesmärki – saan endale patsutada õlale ja öelda hea töö!

Väljavõte vaheaegadest:

Siinkohal tahaksin tänada oma treeningplaani autorit Einar Kaigast, kelle plaanid suutsid mind taas nautima panna jooksutreeninguid. Nendes oli mulle parajalt eneseületusi ja väljakutset – aitäh, Einar!

Aitäh kõigile teistel viiele projektis osalejale, et olite nii hingega asja juures – seda oli äge vaadata!

Aitäh, Janek selle ägeda projekti eestvedamise eest J

Järgmiste medaliteni!

Marikat juhendas Einar Kaigas spordiklubist Wellrun