Eellugu.

26. juunil, täpselt kaks kuud tagasi, kirjutasin Facebooki „Kahju, et kõõluse vigastus rohkem ujuda ei lase. Kahju, et IRONMAN selgi aastal vahele jääb. Hapramadki õlekõrred juba kasutatud.“ Olin kaotanud igasuguse lootuse, et kaks aastat vaevanud reie lähendajate kõõluse vigastus sportida laseb. Videopilt tagumikust ütles, et traumast on tekkinud kuupsentimeetrine ebamaine moodustis, mis otsekui hernetera ärritab ja valu tekitab.

7. juulil ehk kaks nädalat hiljem olin Viljandi triatloni stardis, kus distants, mida petlikult sprindiks kutsutakse, kavas oli. Mõtlesin, et saan vähemalt ühe triatloni sel aastal kirja. 750 meetrit ujumist, 20 km rattasõitu, 5 km jooksu. Väga valus ei olnud. Valus hakkas alles finišis, kui nägin, et olin ajavõtukiibi peale ujumist jalalt võtnud ning ülejäänud distantsi selleta läbinud. DNF.

Harrastaja ja triatleedid. Viljandi triatlon. Foto autor Tõnis Tõnström

Nädal hiljem tegin 2024.a. esimese rattatrenni. 38 km, 1 tund ja 39 minutit. Koeru-Müüsleri-Peetri-Järva-Jaani-Koeru. Väga valus ei olnud. Lihtsalt vastik. Otsustasin registreerida 27. juulil toimuvale Otepää triatlonile, kuid päev enne starti valu naases. Puhanuna. Tugevamana. Jätsin Otepääle minemata ja tegin järgmisel päeval lohutuseks 60 km rattasõidu. Võttis pea kaks ja pool tundi aega, kuid valu püsis kusagil püksisääres.

Õhtul naisega tavapärastel pühapäevateemadel ehk valust perses rääkides tõdes ta, et ega see hernes sul tagumikust kuhugi kao. Now or never. Lepi või ole luuser. Värske sotsiaalteaduste magister oli nügimises palju vilunum, kui nügitav ja andsin järgi. Naistel on ju alati õigus.

Ilmselt minuga manipuleeriti. Helistasin siis IRONMANi peakorraldajale Ain-Alarile ja ütlesin, et tulen starti. 27 päeva ju veel aega.

Otsus minna 226 km pikkusele võistlusele 27 päevase ettevalmistusega võib tunduda rumalana, kuid otsustasin need nädalad võimalikult targalt sisustada. Eeldus oli põhimõtteliselt vale, kuidas ma nüüd järsku targaks muutun, kuid elu on liiga lühike, et mitte lollusi teha. Muidu ei teegi midagi ju.

Esimesed treeningud näitasid, et keha kannatab ära kolm trenni nädalas. Peale pikemat trenni tuleb jätta taastumiseks 2 päeva, peale kergemat 1 päev. Samal ajal jätkata füsioterapeudi soovitatud kõõlust tugevdavate harjutustega. 10 trenni, 10 korda harjutusi, 10 päeva puhkust ja seejärel IRONMAN. Kõlab nagu plaan.

Mõeldud-tehtud. Kuna Viljandi triatlonilt sain kirja DNFi ning Otepäält DNSi, siis tundsin, et vajan enne IRONMANi ikka ühte head triatlonikogemust ka. Läksin Maardu triatlonile ja tulin 10 minutilise supluse järel järvest selg ees välja. Tuul oli tugev, vesi hülgehall ja lained kümnemeetrised. Noh, võib olla kaheksa . . . 

Ega see vist hea enne pole, kui hooaja saldo on DNF, DNS ja DNF ja siis on veel miski valu strateegiliselt oluliste, kuid ebasündsate kohtade läheduses.

Kuna enesekriitika on tarkadele, otsustasin koostada treeningplaani kolmeks võistluseelseks nädalaks. Keskendun rattale. Teen ühe 60 km-se sõidu, seejärel 75-se, 90se, 120se ja viin ratta hooldusse. 120ni ei jõudnud, 110 km pealt sai jaks otsa (väga tuuline ilm oli), kuid vähemalt käisin hoolduses ära. Küsisin, et kas on midagi, mis võiks mind rattal kiiremaks teha. Kõikidele küsimustele öeldi „Ei“, kuna minu kiiruse juures tooks kõik kulutused kasu ainult rattapoele ja mitte mulle. Ainuke soovitus oli panna lenksule need pulgad, millel 180 km mõnusalt lesides mööda saata. Tagantjärele öeldes sai ka sellest 50 eurosest kulutusest kasu ainult rattapood. Ent vähemalt nägi minu 990eurone ratas natuke parem välja. Sarvedega.

Ah jaa, tellisin veebist ka uue sadula. Kuna valu häiris istumist, siis guugeldasin „Kõige pehmem sadul.“ Kõige esimene soovitus oli selline tabureti- ehk ruudukujuline sadul. Minu ahter oleks sinna kenasti ära mahtunud, kuid manööverdamine pidi kurvides keerulisem olema. Valisin soovituse number kaks. Sobib rattamatkadeks. Lai. Punast värvi ja põneva kujuga. Kõik head omadused. Leiad oma ratta vähemalt vahetusalast kergesti üles. Ainuke punase sadulaga ratas. Polnud jällegi väga tark mõte, kuna siis, kui ma ujumise lõpetasin, olid klassikuid tsiteerides koolitunnid juba alanud ning ülejäänud rattad kusagil Vääna ja mitte-Vääna vahel.

Ent triatlon koosneb ikkagi kolmest alast: suplemisest, rattamatkast ja jooksmisest ning seda viimast proovisin ma viimati mais. IRONMANil võib ju kõndida? Tegin ühe jooks-könd katse. Õigemini jooks-kõnd-kõnd-kõnd-kõnd katse. 100 meetrit jooksu, 400 meetrit kõndi, seni kuni enam ei viitsi. Viitsisin 21 km. Käib küll. Käin küll. Olen valmis.

Kolmas ala. Ujumine. Maardu triatloni järel loobusin plaanist kasutada kroolilaadset tehnikat ja leppisin sellega, et ujun konna. Algusest lõpuni. 3,8 km. Läksin Harku järve konna proovima, ujudes poide ja kalda vahel. Kartsin niikaua kuni nägin, et teine mees lihtsalt seisab sama sügavas vees. Selgus, et seal, kus ma olin ujunud, oli vesi rinnuni.

Enam ei kartnud, hakkas hoopis külm. Varvastel, sõrmedel ja natuke ka mujal. Õnneks sain ühest poest neopreenist sokid ja teisest soojendava kreemi. Nüüd ei pea saunaski enam käima, kreemitad ennast sisse ja oled nagu asalea.

Kõige tähtsam osa ettevalmistusest oli loomulikult puhkus. Taastumine kolme nädalasest treeningust. Viimasel kümnel võistluseelsel päeval pole ju mõtet trenni teha. Ei teinudki. Paar korda käisin küll Harku järve mudas ujumas, kuid ratta tõstsin tuppa ja jooksusokid pesin ära.

IRONMAN

Kõik mu plaanid toetusid kolmele sambale, esimesele, teisele ja kolmandale, loomulikult. Esiteks, võistluseelne puhkus viib valu kehast. Teiseks, ilm saab olema täiesti tuulevaikne. Kolmandaks, ratast sõidan aeglaselt ja jooksurajal kõnnin ning valu tekkides korrigeerin strateegiat. Milline korrigeeritud strateegia saab olema, kas ma siis kõndimise asemel jään seisma või heidan hoopis pikali, sellele ma isegi ei mõelnud. Liigne mõtlemine on ju ülemõtlemine. Kolmest sambast küll.

Ilmateadet hakkasin jälgima 14 päeva enne võistlust. Uuendasin prognoosi kolm korda päevas. Ükski prognoos, ei yrno, foreca ega ilmateenistuse oma ei rahuldanud mind. Kõik lubasid võistluspäevaks kuuemeetrist tuult, kümnemeetriste puhangutega. Sinna läks minu teine sammas, kuid taburet seisab ju kahel jalal ka?

Siis viidi ujumine Harku järvest Stroomi ookeani. MERRE?!! Kas seal polnud mitte kalapulgatehas kunagi? Otsustasin teha Stroomis 100 meetrise prooviujumise, päike paistis ja merevesi sillerdas, millimallikad ujusid minuga kaasa ning tundus, et isegi neil ulatusid jalad põhja. Huh, kergem hakkas.

Siis tuli võistluseelne öö ja torm lõhkus kella kolmeni.

Ent kell 4 ärgates nägin, et triatlonijumal on sel korral minu poolt. Tuul oli rahunenud, Harku ilmajaam näitas 3,7 meetrist tuult ning prognoos oli vähemalt ujumise esimeseks tunniks lootusrikas. Tuul pidi tõusma alles siis, kui ma kaldast kaugel olen. Või kui ma teisel ringil olen. Siis pole enam tagasipööramise võimalust.

45 minutit enne stardipauku jõudsin lõpuks Stromkale. Käisin vahetusalas punase sadulaga ratta kumme katsumas. Loobusin geelide rattaraami külge teipimisest otsustades 9 geeli taskutesse ja rattakotti toppida.

Mere kaldal starti oodates ei mõistnud, miks optimistlik muusika minus pessimismi tekitab. 3,8 kilomeetrit. Koos millimallikatega. Ma ei oska ju ujuda. Ujuma õppisin kahekümneviiesena, vette hakkasin hingama viiekümnesena, kuid sellist tehnikat nagu mina kasutan, pole üheski õpikus. Tegemist on innovatsiooniga. Ma olen nagu ujumise idufirma.

Harku järves proovisin korra kalipsos selili vee peal püsida. Ei tulnud välja. Panustasin laupäevahommikusele mõõnale. Kui ma põhjas seisan ja käe taeva poole sirutan, on vähemalt minu sõrmed vetelpäästele näha.

Keegi ütles, et kõik on peas kinni. Palju asju võib öelda. Ärge loopige selliseid sõnu.

Start oli 150 meetrit rannajoonest eemal platvormil. Seal oli vesi õnneks poolde põlve. Kõndisid vette ja seejärel veel natuke kuni polnud enam pääsu.

Vastu igasuguseid ootusi möödus esimene 1,9 kilomeetrine ring täiesti mõnusalt. Kuni selle hetkeni, mil teisel ringil olevad sportlased esimesel ringil olevatele tavainimestele järele jõudsid. Nimelt hakkasid meie trajektoorid järsku lõikuma. Sportlased ujusid kaldale ja suplejad püüdsid mitte ära uppuda ja teisele ringile minna. Kiireim triatleet jõudis 55 minutiga vahetusalasse, minul oli selleks ajaks alles esimene liiter vett joodud.

Esimese ringi talutavad lained andsid lootust, et püsin äkki teise ringigi elus. Jätkasin konnaga, mis kõrgemate lainete puhul küll koeralaadseks tehnikaks muutus. Millimallikad jätsid mind maha ja vesi muutus sogaseks. Ühel hetkel ujusin otsa kivile. Olin kõhuli suurel kivil ja mõtlesin, kas jätkata ujumist või lesida siin paar minutit ja puhata. Kuna ajalimiit oli minu jaoks väga reaalne piirang, jätsin kiviga hüvasti ja jätkasin teed järgmise päästepaadi suunas. Poist-poini. Paadist paadini.

Ja siis tuli eelviimane poi. Kallas juba paistis, kuid laine pöördus. Otse näkku. Mauhh ja ongi jälle teeninduspunkt. Suu soolast vett täis. Annaks nüüd keegi hapukurki ja rosinaid ka. Ja järgmine mauhh. Hoiad küll suu kinni, kuid mis sa ninaga teed?

Olemise tegi natuke kergemaks teiste kannatuste nägemine.  

Õnneks tuli ka see viimane poi ning sai kõndima  hakata. Selgus, et vesi oli hirmust palju madalam.

Kaks tundi stardist ja IRONMAN oligi sisuliselt tehtud. 180 km rattasõitu on lihtsalt pikk, tüütu ja vastik ning 42,2 km omal jalal ju lust ja lillepidu.

Tundub, et vabatahtlikud on vähemalt sama rõõmsad, kui mina. 

Kiskusin kalipso seljast ja lõdisesin. Kuivad vabatahtlikud andsid hõbekeebi selga ja olin nagu terasmees või mingi lendav koomiksitegelane. Vara veel! Raudmeheks tahan saada!

Panin kuiva särgi selga, sõin ja jõin, siis veel sõin ja jõin, siis veel natuke ja istusingi rattale. Pärast küsiti, mis sa seal 15 minutit tegid? Mis mõttes, mis ma tegin, uju ise kaks tundi, tead kui tühjaks kõht läheb!

Rattasõit. Selle ainsa tuulise trenni kogemus ütles, et vastu tuult tuleb vändata võimalikult kergelt. Muidu on jalg paistes nagu puravik ja kõndimine keeruline. Vastutuul. Tõus. Vastutuul. Vastutuul. Tõus. Esimesel ringil suutsin tuulistel lõikudel kiiruse üle 10 km/h hoida, teisel ringil kukkus kiirus kohati 8 kilomeetri peale ning kolmandal liikusin aeg-ajalt ilmselt tagurpidi. Kui tuul oli külje pealt, hoidsin kahe käega lenksust kinni ja keskendusin ainult mööda sõitva ratturi tagumikule. Paar ratturit läksid külgtuulega ka metsa pohlile. Jälle üks tasuta elektri päev, ja mul polegi saun sees!

Sõin ja jõin jälle. Olin IRONMANile varunud 15 energiageeli. Lisaks veel mõned batoonid. Tühi kõht teeb teadagi tigedaks.

Taganttuulelõik oli tore. Kahjuks möödus taganttuulelõik palju kiiremini kui vastutuulelõik. Esimese 62 km ringi läbisin 2 tunni ja 30 minutiga ning olin veel graafikus. Kui suudan teise teha 2.45ga ja kolmanda 3.00ga, mahun ajalimiiti. Paari pissipeatuse varu oli ka veel.

Ilmselt olen liider, sest teisi rattureid ei ole näha.

Kusagilt olin lugenud, et rattasõiduajal on miski pain cave või valukoobas. Mina küll ühtegi koobast ei näinud. Üks hobune oli ainult kusagil metsa ja põllu vahel. Aasal.

Kolmanda ringi lõpus hakkasin järsku signaalitamist kuulma. Mõtlesin, et mul on vist püksid katki või särk pahempidi seljas. Kuna mõistus jäi koos millimallikatega Stromkale ei saanudki kohe aru, et see on tegelikult toetus. Olin viimane mees rattarajal. Last man standing. Nagu Clint Eastwood mõnes vesternis! Keegi ei sõitnudki enam must mööda!

Ühes aeglasemas kurvis heitsin ettevaatliku pilgu selja taha ja nägin, et motohuntide kamp eskortis mind ja nemad signaalitasidki. Ohh, kui äge! Ajasin selja sirgu ja lasin tempo alla. Seda hetke peab nautima!

10 kilomeetrit hiljem jõudsime koos motohuntidega Rocca-al-Mare meka ette vahetusalasse. Rahvas rõkkas ja plaksutas. „Tubli, Janek, whoop-whoop! Janek, sa oled parem kui jäätis!“ Ei noh, võib olla ma lihtsalt kuulsin kõike seda . . .

Ja oligi ratas tehtud! Nagu niuhti! Läks ainult 7 tundi ja 51 minutit. See oli muidugi ebaõiglane, et kuigi ma polnud kõige aeglasem ujuja ega kõige aeglasem  rattur, olin ma peale kahte esimest ala kõige viimane. Triatloni matemaatika on keeruline.

Jooks. Jooksin 100 meetrit ja hakkasingi kõndima. Nagu plaan ette nägi. Tuhanded inimesed olid mind vaatama tulnud, nemad muidugi arvasid, et ma olen väsinud ja selle pärast kõnnin. Ei, ma ei ole väsinud. Kõik on plaanipärane. Ma lihtsalt pole trenni teinud.

Esimene 10,5 kilomeetrine ring. Süüa anti piisavalt. Juua anti ka. Vegan puljongit küll polnud, kuid suhkrut oli erinevates pakendites, banaanidest geelideni. Ka inimesed polnud veel koju läinud. Oli isegi tuttavaid-sõpru. Teretasime, lõime plaksu, naeratasime.

Teisel ringil lõi juba tagumik tuld. 30 sekundit A-had ja 5 sekundit AC/DCd. 30 sekundit Pärti ja 5 sekundit Metallicat. Ei ole hea. Ei ole hea. Ära tee nii.

Suvel kuulsin Vikerraadiost Ksenia Balta intervjuud. Eriti hästi jäi meelde see, kuidas tal viimasel hüppel kõõlus plaksuga katki läks. Ma pole kunagi kuulnud, kuidas kõõlus plaksti teeb. Ei taha kuulda ka. Parem kõnnin.

Kõndides jäävad ka fotod teravamad ja nägu pole pingutusest kõver ega punane

Jõudsin kõndides järgi kõndivale lätlasele ja kõndivale soomlasele. Lätlane oli just 19 saanud ja otsustas IRONMANi ära teha. Polnud varem triatlonigi proovinud. Suurepärane mõte ju. Soomlanna oli natuke kogenum, üle kolmekümne.

Kaks ringi kõndisime koos, kuni soomlanna otsustas lõpetada. Pööras finišisse, tõstis käed üles ja shallallaa, oligi läbi!

Kell kümme kukkus päike Stroomis vette. Sinnasamasse, kust hommikul teed alustasime. Imeilus!

Pimedas jõudsin järgi teisele eestlasele, kes samuti kõndis. Rääkisime võistlusest. Sellest, kuidas tal oli jalg ujudes krampi läinud, misjärel ta oli 50 meetrit vees kalda poole kõndinud, jalad põhja pannud ja puhanud. Kõndisime koos ja saime jälle kokku lätlasega. Kas see oli nüüd deja vu või aja kõverdumine on tagantjärgi keeruline öelda. Lätlane oli igatahes sama, kes teisel ja kolmandal ringilgi.

Ja oligi lõpp.

Muusika. Valgusshow! Vabatahtlikest spaleer viimastel meetritel. Kõlaritest kostmas Darude’i „Sandstorm“. Tuttav teadustaja ütlemas „Kas sa tead seda? You are an IRONMAN!!!“

Huh, selle lause pärast ma tulingi! Ütle veel! Veel!

Seda tunnet ei saa juustu- või vorstiletist. Neid emotsioone ei saa viilutatult ega vaakumpakendis. Seda saab ainult siit ja nüüd!

Viimased 10 meetrit võtavad minuti. Ei taha veel lõpetada. Tahan olla just siin ja praegu. Laupäeva õhtul kell 23.28. Kuusteist tundi ja kakskümmend kolm minutit peale varahommikust starti.

Viimase lõpetajani läheb veel aega. 50 minutit hiljem jõuab pärale enam kui seitsmekümnene sakslane Paul. Ka tema oodatakse ära.

Pärast.

Koju jõudes jõuab pärale vappekülm. Värisen ja lõdisen. Lähen sooja duši alla ja värisen edasi. Keha on energiast tühi. 7500 kilokalorit jäid raja peale. Duši all otsustan jalgu mitte pesema hakata, sest pole kindel, kas sellest asendist enam püsti saan.

Enne magama minekut astun huvi pärast kaalule ning näen, et olen IRONMANiga kaks kilo juurde võtnud. Keha ei lase veest lahti. Öösel muidugi keeratakse kraanid lahti. Käin iga tunni tagant pissil ja olen hommikuks kaks kilo kergem.

Ent ikkagi pole ma seesama, kes veel päev tagasi olin.

. . .

Tegelikult on see muidugi palju pikem jutt, kui need neli lehekülge. Ja kõik see algas palju varem kui 26. juunil. Teekond triatlonini pealkirjaga „Alastimaratonist IRONMANini. Triatloni ilu“ ootab viimaste peatükkide kirja panemist, et siis hiljemalt kevadel, uue hooaja hakul värske värvi järgi lõhnates kaante vahele ilmuda. Kui soovid eeltellijana neid ägedaid emotsioone koos allakirjutanu pühendusega võimalikult varakult lugemiseks saada tee lihtsalt linnuke õigesse lahtrisse.

Ah jaa, Eesti 2021.a. parimast sporditeemalisest raamatust „Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks“ valmib samuti kaua oodatud ja paljude nõutud kordustrükk. Kui teed risti sobivasse lahtrisse saad selle ägeda raamatu juba Tallinna maratoni expol Marathon100 telgist kätte.