17. jaanuar 2012
Püssirohukeldris on rahvast vähevõitu. Ongi ju tööpäev tegelikult. Istume Kristo ja Erkkiga õllekannude taga ning ootame Kaupot. Võtan teadmiseks, et just tänasest päevast peab saama alguse tänavune maratonipäevik.

Praha maratonireisi kuupäevad saavad olema 11.-14. mai, niisiis  pisut  laiendatud nädalavahetuse jooksul saab seal ära käidud. Nii oli ka Berliinis, Stockholmis ja  Amsterdamis, niimoodi hakkab meil juba rutiiniks kujunema. Kaks asjalikku meest   suudavad asjad kiirelt lahendada. Kolmas mees hoiab madalat profiili ja rüüpab tasa õllekest -  ma olen pisut murelik, sest maikuus tõotab tulla üritusi veelgi. 

Tuleb Kaupo. Nüüd läheb asi tõsiseks.  Nüüd lükatakse kannud kõrvale, et läpakale ruumi teha. Nüüd tuleb jutuks Zermatti maraton!

Esialgse kava kohaselt on meid kuus nägu- kaks Etverki, kaks Kokka,  Kaupo ja mina. Kindlasti tuleb võtta nädalane puhkus. Maraton peetakse 7. juulil, mis on laupäev, aga enne seda oleks vaja natuke kõrgusega harjuda. Väga tore oleks enne seda ka Alpide ilu ahnelt sisse ahmida ja kuna Šveits on kõigile tuntud kole kalli riigina, siis seda võiks teha Itaalias. Erkki on käinud suusatamas Brussonis, mis asub Itaalias otse Šveitsi piiril - sealt Zermatti on vaid 150 km. Ta kiidab nii sealseid ilusaid mägesid kui ka suhteliselt sõbralikke hindu. Pühapäeviti käivat Tallinnast Milanosse Ryanairi lennuk, mis sobiks meile hästi. Ja mina tahaksin ilgelt esimest korda elus Itaalias ära käia.

Zermatt on Švetsi saksakeelses osas kurikuulsa  Matterhorni mäe jalamil asuv kuurort, kus hotelle teadagi palju. Aga suur osa neist on juba praegu suveks ära broneeritud. Haus Darioli on veel vaba ja sinna tulekski 6.-ndaks ning 7.-ndaks juuliks ööbimine ära broneerida. Kaupol on Estravelis tuttav neiu, kelle kaudu ta soodsaid lennupileteid otsima hakkab. Rendiautole on vaja mõelda ning sellele, kuskohas ööbida Itaalias, aga Virumaa mehed pistavad nüüd punuma, Tartu mehi palehigis organiseerima jättes.

3. juuli 2012
Vahepeal on palju vett merre voolanud. Mina olen ühelt teiselt ürituselt  hüppesse pääsenud ja ajaga 4.47.18 Praha maratoni läbinud. Muuseas proovinud seal teist poolt esimesest kiiremini joosta, aga ära näinud, et rahvarohkel üritusel mul sellest kasu ei ole - põiklevad liigutused tagurpidi vastutulijatest mööda pääsemiseks põhjustasid mõttetult palju valu.  Kristo on sealsamas teinud isikliku rekordi 3.38.44. Aga Liisit polnudki seekord talle kaasa elamas - Liisi loobus Tšehhimaa külastamisest ja loovutas mulle oma hotellibroneeringu. Ka Merikese isiklik rekord pärineb nüüd Prahast ja see on 4.00.20. :-). Ja Erkki on jõudnud tänavu läbida lisaks Prahale veel viis maratoni! Veel võiks ära märkida Prahas külastatud Švejki õllesaali ja linna mänguasjapoest varutud sümpaatseid kaisumutte.

Ryanairi lennukipiletid  Milanosse ostsime otse /158.50 per nägu/, kuna Estraveli kaudu oleks nende hinnale 15 % lisandunud. Kaks ööd kahestes tubades Haus Dariolis /90.00  per nägu/ broneeris Kaupo juba 18. jaanuaril; maikuuni olnuks meil aega ümber mõelda.  Samuti   broneeris ta tänasest 8. juulini rendiauto /150.16 per nägu/. Aga ööbimiskohta Itaalias otsisid mõlemad Tartu mehed pikalt midagi hinnasõbralikku leidmata. Täna, homme ja ülehomme ööbime ikkagi Šveitsis - nimelt umbes poolel maratonidistantsil asuvas Täschis /175.00 per nägu/. Milanost läbi Como ja Lugano on sinna umbes 300 km, mille jõuame täna ära sõita küll.

Mina ronisin Etverkide autosse Rakveres. Liisi ja Kristo tulevad Haljalas peale. Kaupoga saame kell 10 lennujaamas kokku, ta tuli Tartust bussiga. Lisaks igaühe 55x40x20 cm kottidele on meil üks ühine kott veel. Anname selle pagasisse, läbime turvakontrolli ja asume õlle kallale.  Lennuk väljub 11.50.  Lennukis kõlab rohkesti vene keelt, enamik reisijaid läheb vist moekaupa kokku ostma. Maandume otse Alpide jalamil asuvas, umbes Tartu-suuruses Bergamo linnas, mis asub Milanost 40 km kaugusel.

Möödunud suvel Genfis polnud autorendis kaua tuiata tarvis, läksime vaid sisse ja kohe näidati meile auto kätte. Siin otsime autot suurest sarast numbri järgi, päris pikalt otsime. Paksude riietega hakkab palav, Tallinnas oli ilm üpris vilu ju. Lõpuks leiame otsitu ja hakkame end sisse toppima. Autos on kaks kohta ees, kolm taga ja üks nurgas pagasi juures. Viimasena mainitud kunkusse ronib Liisi, vabatahtlikult ja rõõmsa näoga. Aga Kaupo istub rooli ja lülitab navigatsiooniseadme sisse. Andiamo!

Aja kokkuhoiu mõttes suundume tasulisele kiirteele /mis teeb 9.30 rahalist kulu ja lisaks pisut  närvikulu Kaupole, kes ühtelugu makseautomaate pangakaardiga surkima peab/. Itaalia on muidu kena maa, aga kuradi kallis tundub! Bensiinijaamas maitsevad nii õlu, kohv kui ka vorstid selgelt raha järgi. Siiski on üht olulist asja siin võimalik lausa tasuta saada - leiame ühest kaunist mägedevahelisest linnakesest vaba sissepääsuga korraliku peldiku. Peldiku vastas asub toidupood, kust süüa ja õlut varume - vast ikkagi odavam kui Šveitsis. Peldiku kõrval on rinnatis, millele nõjatudes ja kohisevasse jõkke vahtides on mõnus küpsist  närida. Paraku ei leia me ühtegi restorani, kus pastat sisse laadida, praegusel kellaajal pole miskit avatud.

Šveitsi piiri ületame alles hilisõhtul, sest poe-, peldiku- ja pildipeatused võtsid oma aja. Suht järsud kaljused mäed on kaetud peaaegu puhta lehisemetsaga / mullu Prantsuse Savoias Chamonix’ ümbruses olid lehisemetsad kuusikutega umbes pooleks, aga siin on lehis ainuvaldav/. Terrassidel on viinamarjaaedu. Laugemal maastikul nosivad lehmad rohtu,  kellad kõikidel kaelas. Mõni tunnel on tee peal ja mõni jõgi voolab tee alt läbi. Siis oleme Täschis.

Vedas meil - suur grupp hispaanlasi saabus enne meid ning nad eelistaksid kõik samas hotellis olla. Pakutakse võimalust sama raha eest ööbida hoopis sama firma neljatärnihotellis. Jätame auto siia ja hotelli transport viib meid Zermatti. Neljatärnihotellis on spaa. Saame kõik tasuta sauna ja basseini kasutada, naised saavad veel tasuta mahla juua kah. Mehed peavad õlle eest siiski raha välja käima.

Päev lõpeb Itaaliast ostetud vorstijupiga, mis lõhnab nagu pesemata sokid. Aga maitseb nii hästi, et selle üksipäini nahka panen.

4.juuli
Erkkile algas hommik jooksutrenniga. Mina vahin selle asemel uudiseid ja hommik algab Higgsi bosoniga. Siit mitte kuigi kaugel CERNis on kauaotsitud osake kinni püütud, mis elementaarosakeste standardmudeli järgi kõigile teistele vidinatele nende massid annab. Arutame hommikusöögilauas seda tähtsat fakti, millesse eriti kaalujälgijad tõsiselt suhtuma peaksid /mina ei suhtunud ja olengi viimastel nädalatel ilgelt paksuks läinud/.

Ülehomme, laupäeval ja pühapäeval saame rongiga tasuta sõita. Täna läheme siitsamast jalgsi  Matterhorni suunas. Eks näe, kui kõrgele jõuame ... / esimesena jõudis 4477m kõrgusesse tippu 14.07.1865 britt Eduard Whymper - päris kuulus mees, kes oma nime jäädvustanud ka Gröönimaal ja Andides. Aga laskumisel sai surma 4 meest 7-st, kui üks libastunud mees kolm kaaslast kaasa tõmbas. Võib-olla oleks ta kõik kaasa tõmmanud, kui köis poleks katkenud. Altpoolt viiendal mehel oli pärast palju jama, sest teda süüdistati köie läbilõikamises (kuigi mõisteti õigeks). Kuna pärast neid nelja teerajajat veel üle 500 ronija on Matterhornil surma saanud, siis ongi mägi kurikuulus/.

Astume kõigepealt kämpingust mööda, kus mõned maratonijooksja moega tüübid juba telgivad. Siis tuleb rongijaam, mille kõrval maratoninänni müügiks laudu paika pannakse. Ja siis viib kaardile märgitud rada meid linnakesest välja - sama rada, mida mööda Erkki hommikul jooksis. Praegu jooksevad siin mingid venelased, kes ilmselt treeninglaagris viibivad.

Alpiaasa veerde on pandud silt, mis kenasti palub kasvavat rohtu mitte tallata. Sest turistide jaoks on see aas, aga kohalikele hoopis karjamaa. Rohi on tõesti lopsakas, paar metskitse kaovad sinna peaaegu üleni ära. Jään vaikselt seisma, et pildistamiskõlblikke elukaid mitte ära hirmutada, kuni teised järgi jõuavad. Aga vait olin ilmaaegu, sest elukas (teine kõndis vahepeal minema) on pildistamisega vist väga harjunud, ei liiguta meie häälte peale kõrvagi.
Rada lõikub asfaltteega, mille ääres järgatud männitüvede virn. Uurin neid lähemalt, kas on ikka männid - ümberringi ju puhas lehisemets. Aga on küll männid ... täpselt ei saa aru, kas tarbe- või küttepuuks mõeldud. Möödaminnes ei torka ka silma, kust need täpselt raiutud on. Ökopedede võimuga  harjunud eesti metsamehe silm lausa puhkab ilusal korrashoitud metsal. Laenan lehisehalgude riidast endale kepi.

Metsapiirist kõrgemal vahib ümiseja ülbelt ringi. Ja jääbki vahtima ning järgmisi pildistajaid ootama, kui meie juba küllastunult edasi kõnnime. Millegipärast prantsuskeelne silt „les marmottes“ siiapoole juhataval noolel vastas täitsa tõele.

Ilmaennustus vastab kah kahjuks tõele, vihma hakkab tibama. Kui Schwarzsee köisraudteejaama jõuame, sajab juba täiega. Koguneme kõigepealt peldiku räästa alla vihmavarju, aga tüdineme selle ehitise naabrusest peagi ja läheme hoopis kohvikusse. Nurun Kristolt laenuks franke, et 10 ühikut maksvat suppi osta. Supp on soe ja ei tundugi kallis, sest võrdlen siinseid hindu juba Itaalia omadega, mitte Eestiga. Ja võrdlus on pigem Šveitsi kasuks, näiteks eile ostsime poes pooleliitrisesse pudelisse villitud ja 65 Šveitsi senti maksnud täitsa head õlut.

Vihm jääb vaikseks, aga kõmiseb äikest. Meie läheme edasi, tore oleks jõuda üleval Matterhorni ribinukal paistva mägihütini. Vastutulijaid on palju, meiega samas suunas ei lähe kedagi...  nii et hakkame eesmärgi mõttekuses kergelt kahtlema. Kui rada muutub järsuks ja malmredelitega turvatuks, loobume eesmärgist üldse. Aga natuke võiks siiski veel edasi minna …

Erkki ütleb, et kardab kõrgust. Tema jääb siia ootama. Naised ei ütle miskit, jäädes enesestmõistetavalt tema seltsi. Mina kardan äikese ja metallkonstruktsioonide komplekti. Panen vutt-vutt edasi, et mingi vaade ära näha ja kiiresti tagasi saada. Kristo ja Kaupo ei karda midagi. Nende meelest on siin väga tore jalutada.

Allaminekuks piletit osta siin ei saa, tuleb minna jala. Enamikule meist sobibki see hästi. Et mina kardan laskumisel oma närvikahjustusega paremat jalga välja väänata, sõitnuksin päris heal meelel tõstukiga. Aga igatahes jõuame kõik matka alguspunkti ka tõstukita. Lisaks standardmudelile on täna tõestust leidnud ka maakera ümmargusus!

Juba võib teha üldistuse, et siin jõukal maal on imekspandavalt palju sibulapeenraid majade ümber. Igasugust muud köögivilja kah.

5.juuli
Täna on kõikidel jalad pisut valusad. Täna on plaanis maratonireisi juurde kuuluv kultuuriprogramm. Berliinis oli selleks loomaaaed, Amsterdamis erootikamuuseum, Prahas Švejki õllekas… tänaseks on teoreetiliselt kavandatud ekskursioon juustuvabrikusse. Aga juustuvabrik on suht kaugel ja me ei raatsi pikale sõidule kallist aega kulutada. Sõidame rongiga Täschi, saame sealt auto kätte ning vurame sellega ainult Vispi, mis lähim keskuse moodi linn. Möödaminnes vaatame muidugi üle ka ülehomse stardipaiga St. Niklausis.

Vispis pole tegelikult midagi vaadata. Keegi vist midagi küll ostab. Aga plaanitust varem oleme sealt tagasi, et võtta välja oma numbrid. Praegu oleks veel täitsa võimalik ennast maratonile registreerida, sest kohtade arv pole täis. Muideks, mullu Mont Blanci maratonil said täispika distantsi kohad  täidetud juba jaanuarikuus, nii et õige pisut hilinenud Kaupo seal 23 km-ga leppima pidi.

Hobusesalv läheb täna hästi peale.

6.juuli
Täna saame tasuta rongiga sõita. Sõidame Euroopa kõrgeimasse käigusolevasse  raudteejaama Gornergratti, kus asub mullu kavasse võetud (ja tuleval aastal korratava!) ultramaratoni finiš. Sealt, 3089 m kõrguselt,  peaks 29 rohkem kui 4000-meetrist tippu näha olema, sh. Monte Rosa ja Matterhorn. Sõidamegi siis üles väikestes vagunites, mis muidugimõista jaapanlasi täis.  Ilm on udune ja tippe pole näha. Vaadata võib hotelli, poodi  ja kohvikut. Poes müüakse Wolli-nimelisi suveniiroinaid, nuge ja millegipärast ka juveele.  Siin on mingisugune observatoorium kah /tegelikult lausa kaks observatooriumi kummaski hotelli tornis - 1967 paigaldatud Saksa raadioteleskoop ja 2005 paigaldatud Itaalia infrapunateleskoop/. Erkki plaanib ülehomme hommikul esimese rongiga siia uuesti tulla.

Täna kolime Haus Dariolisse ümber. Hommikusööki siin ei pakuta, nii et tuleb hommikuseks närimiseks  ise midagi osta.

Pärastlõunal tõuseme köisraudtee neljakohalistes  tõstukites  Sunnegga suusanõlvadele. Liisi ei tule, sest tema tasuta ei saa, aga  piletit peab mõttetult kalliks. Tundub uskumatuna, kuidas on võimalik siia üles joosta?! Aga siit finišisse on veel ca 10km...  Näitan Erkkile kõige pirakamat valget lille ja küsin, kas see on eedelveiss…ei ole eedelveiss! Eedelveiss olevat üpris tilluke ja üleeile neid mäkketõusul nähti kah. Mina ei pannud neid ees tormates tähele, millest nüüd on natike kahju.

Õhtul ladistab väljas vihma. Kaupo eraldab  mulle kaks magneesiumiannust. Ühe söön ära ja teise topin homseks tasku.

7.juuli
Merikese ja Erkki toast saab kuuma veega tehtud kiirputru. Taevas on sompus, aga õnneks midagi ei saja. Ilmateade lubab ilusat ilma, see on hea!
Rongis ei tahagi kontrolör meie priipileteid näha, talle piisab sportlikust välimusest küllalt. No meil ongi numbrid küljes, tossud jalas ja kotid õlal. Erkki kott sisaldab muuhulgas 3 õlut kolme esimesena lõpetanud eestlase auhindamiseks.

Kolm kobedamat meest arutavad keelebarjäärist täit mõnu tundes, millise tulemusega võiks lõpetada meiega ühes pingivahes istuv sale ja sihvakas kreeklanna. Mina mõtlen samas vaikselt omaenda tulemusest, mis peab olema alla 7.20.00, et mitte eest leida suletud finišit. Ühest küljest sobib mulle hästi raja tõusev profiil, kus 1085 m kõrgusel asuva St.Niklausi ja 2585 m kõrguse Riffelbergi vahel on kokku 1944 m tõusu ja ainult 444 m langust. Teisest küljest pean ma raja läbima vähemalt 1 tund ja 35 minutit kiiremini, kui mullu Mont Blanci maratonil … ning mul ei ole siin keppi toeks.

Start antakse kell 9.00. Tuhatkond jooksjat tormab mööda asfalti ülesmäge, viis eestlast nende seas. Juba paarisaja meetri järel tunnen, kuidas vedava jala sääres see pikk tagumine lihas krampi kisub. Täna pole ilmselt minu päev … no olengi ju kolmeteistkümnendat korda stardis. Ja  siit pole  vist loota  kaheteistkümnendat lõpetatud, vaid pigem ikka teist katkestatud maratoni. Jään üsna  üksipäini, kuivõrd  pealtvaatajad tunduvad praegu lihtsalt  osana maastikust. Aga vähemalt niikaua peaksin pidama vastu, et poolele maale Zermatti  jäänud Liisi saaks ka minust pildi ära teha.

Esimeses joogipunktis keeran Kaupo antud magneesiumi keresse. Lähebki palju  paremaks. Viienda ja üheksanda kilomeetri vahelisel pinnasteel parandan pisut oma kohtagi. Üritan kaaskannatajatega, kes siin enamasti ka inglise keelt valdavad, paar sõna juttu ajada. Ning muidugimõista naudin täiega päikesepaistet!

9. ja 17. kilomeetri vahel on jälle asfalt. Sellele järgneb neli kilomeetrit pikk kivine matkarada, mis tõusebki  Zermatti.  Turnin sellel kahe naisterahva  seltsis, kellest üks tundub olevat kohalik, aga teine kusagilt Aasiast.

Zermatti rongijaama juures jooksen suurest kellast mööda. 3.20.00 on poolmaratoni ajalimiit, mina sain hakkama 2.49-ga. Usun nüüd, et jõuan lõpuni küll!

Linnakese taga alpiaasal pöörab rada tagasi. Siia rajaäärsesse põõsastikku peitsin kolmapäeval soojendusmatkal kasutatud roika, et see tõsise häda korral kasutusse võtta. Kuid täna jääbki  see siia, sest praegu mul midagi ei valuta... peagi kahetsen seda! Enne kui rada uuesti linna siseneb, tuleb pisike langus. Põikan mööda väga aeglaselt laskuvast jooksjatepaarist, kui kiviprügile sattunud veetava jala pahkluust käibki vastik nõksak läbi. Edaspidi  on mul seda maha panna pisut valus.

24. kilomeetril kulgeb trass piki jõeäärset tänavat. Siin vaatab ja ootab Liisi. Siit algab 6 kilomeetri jooksul järsult tõusev metsavaheline asfalttee, kus ma ainult lühikesi lõike joosta jaksan /meist ainult Erkki jõudiski sellest tõusust üles joosta/. Siiski tuleb mulle siin kaaskannatajaid vastu - enamik selg ees, kuid ühel ilmselt katkestanud mehel vaatab minu suunas hoopis kurvavõitu nägu.

30. kilomeetril muutub rada  raskeks, nimelt tasaseks, kitsaks  ja kiviseks. Kohalikuna tunduv naisterahvas jõuab mulle uuesti järele ning möödub nagu postist. Vaade on ilus, aga veetav jalg kuradi valus! Ja vaadet nautivad muidujalutajad on pisut nagu jalus. Leian maast lehiseoksa ja võtan selle kepiks; see on küll liiga lühike, kuid ikka parem kui päris ilma.

32. kilomeetril on Sunnegga kontrollpunkt, kust algab trassi ainus oluline laskumine. Siin juba küsib üks mees mulle kahtlustavalt otsa vaadates „Gehes noch?“. Vastan „Si!“, sest mõningase väsimuse tõttu on mul praegu kõik keeled segi nagu Kört-Pärtli särk ja oma  saurusesabana järgilohisevale kaikale toetudes siban võimalikult ruttu mäest alla. Aga all asetan kaika hoolikalt elektriliini posti najale - kingituseks tundmatule lonkurile, kes loodetavasti minust oluliselt lühem.

39. kilomeetril asuvast Riffelalpist tuleb hiljemalt kell 15.30 läbi minna. Siit paistab juba selgelt ülal mäenukil asuv Riffelberg. Oma suureks rõõmuks näen rongijaama kellalt 15-minutist ajavaru. Olin pisut mures, sest kahe kilomeetri eest küsisin ühelt järgijõudnud kaasjooksjalt kella, tema jutust valesti aru saades. Käekella numbrilauda ma ju läbi silmi uputava higi ei näinud... ükskõik, nüüd on asi samahästi kui tehtud!
Vaikselt üles finišisse loivates on rind rõõmus ja meel hea. Paarsada meetrit enne lõppu teeb rada silmuse. Erkki on sinna mulle vastu laskunud ja manitseb kiirustama - võiksin ehk mahtuda 7 tunni sisse, kui end kokku võtaksin. Ja siis ongi tänaseks  kõik!  Erinevalt Mont Blanci maratonist pole siin lõpetajatele tasuta õlut ette nähtud.

Erkkilt said õlut:
Erkki ise 4.29.08
Kristo     5.27.37
Kaupo     5.28.21 (elu esimene maraton :-)

Õlut ei saanud:
Merike    5.40.51
Tanel      7.01.38 (viiendat korda maratoni viimasena lõpetanud eestlane :-)

Oodatust viletsamini esines ka kreeklanna, kes finišisse jõudis vaid pisut enne mind.

8.juuli
Merike ja Erkki jõudsidki esimese rongiga Gornergratis ära käia. Pakime nüüd asjad kokku ja laseme jalga. Täschis proovib Kaupo hotelli parklast kohe eessõitva auto sabas välja pääseda, sest me valvurit otsima minna ju ei viitsi. Tõkkepuu prantsatab meie rendiauto esiklaasile, aga õnneks ei jäta sinna nähtavat jälge.

Fotod: www.zermattmarathon.ch, www.zermatt.ch