Alastimaratonist Ironmanini: lihtsustatult, nii lihtne see triatlon ongi!
Raamat Alastimaratonist Ironmanini: triatloni ilu on põnev sisekaemus, mis avab ukse ühe jooksusõbrast harrastussportlase, tööinimese ja pereisa ellu magusvalusal teekonnal raudmehe tiitlini. Teosest selgub, et ükski hobi ei ole selle harrastajale võimatu või kallis, isegi kui vahel võib kõrvaltvaatajale nii tunduda. Ka teekonna algul silmitsi seistud uskumused ja veendumused saavad lõpuks ümber lükatud. Janek Oblikase ausus ja huumor muudavad lugemise kaasahaaravaks. Tõenäoliselt ka neile, kes pole kunagi triatloniga kokku puutunud.
Sportlasena oli mul Janekiga lihtne samastuda, sest olen temaga triatloni harrastanud enam-vähem sama kaua. Ehk mitte väga kaua. Neli-viis aastat. Tuleb välja, et vahel olime koos stardis samadel võistlustelgi. Teistpidi oli kaasahaarav pugeda hetkeks harrastussportlase pähe, kes ei tahagi trenni teha selleks, et paremaks saada, vaid selleks, et vähem hirmus oleks. Ohoh. Minu kui endise tippsportlase jaoks midagi uut. Võistlus peab olema eelkõige talutav, sest nauding tuleb enese- ja finišijoone ületusest. Nagu Janek ise enese kohta ütleb: eestlaslikult vähenõudlik. Iseenda nõrkuste, hirmude ja kahtluste avaldamine muudab raamatu inimlikuks ja innustavaks. Samuti paneb hindama teinekord iseenesest mõistetavaid asju – näiteks valuvaba trenni tegemist. Liikumine on privileeg!
Tõenäoliselt on üks pilt sotsiaalmeedias muutnud sadade eestlaste elusid. Hea turundus. Ent kolmevõistluse ehk triatloni läbitegemiseks ei piisa ainult heast tahtest ja pealehakkamisest. Või siiski? Tegelikult pakub triatlon kolmekordseid emotsioone, sest ühe võistluse jooksul võib olla justkui kolm finišit. Veest välja tulles, sadulast maha hüpates ja lõpuks juba päris finišis. Seejärel on rahulolust uue näljani väga lühike samm. Janek teab seda eriti hästi, sest lapsepõlves haiguse tõttu ära jäänud ujumistunnid on tulnud hilisemas elus siiski mitmekordse hinnaga järele teha ja vigastustest märku andnud valu pole tema jaoks olnud kunagi lihtsalt valu, vaid see on pigem öelnud, et kusagil on tehtud viga, eksitud. On loll oldud. Või rohkem kui loll. Eneseanalüüsis on Janek kindlasti ekspert. Samas on ta kogenud ka neid kõige ägedamaid hetki, mida spordil pakkuda on. Olgu selleks siis uus isiklik rekord maratonis või sõnade „You are an Ironman!“ kuulmine 16-tunnise spordipäeva lõpus.
Janeki lugu ei piirdu ainult tema isikliku teekonnaga, vaid annab samuti huvitava ülevaate triatloni ajaloost ja selle arengust nii maailmas kui Eestis. See oli mulle väärtuslik, kuna sain uusi teadmisi. Samuti annab raamat korraliku sissevaate alustavale triatleedile, kes saab aimu, mis teda on ees ootamas ja millele tasub tähelepanu pöörata. Näiteks selgub, mis need korgitud juhtrauad siis ikkagi on. Käsiraamat. Janeki keelekasutus on lihtne ja humoorikas, mis tähendab, et 191 lehekülge võib endasse hingata kasvõi ühe õhtuga.
Alastimaratonist Ironmanini: triatloni ilu on teos, mis paneb mõtlema, mida tähendab valmis olla tegema midagi füüsiliselt ja vaimselt äärmuslikku. Soovitan seda kõigile, kes tahavad aru saada, mis peitub triatlonis, ja neile, kes on valmis uskuma, et kui on piisavalt tahet ja visadust, on võimalik kõike saavutada. Keha küll valutab, kuid elu naeratab. On ju ilus mõte? Kõik argised probleemid tunduvad tühised. Teadmine, et oled võtnud eesmärgi, selle nimel vaeva näinud ja lõpuks selle ka täitnud, annab uskumatult mõnusa tunde. Annab uut energiat ja jõudu hakkama saada ükskõik millega. See ongi ilu, võlu ja valu, mille Janek on sõnades kaante vahele kirja pannud.
Raamatuarvustuse kirjutas Liisi Alamaa, kes on Eesti kõigi aegade edetabelis täispikas Ironmanis naistest viiendal kohal.