Andorra UltraTrail 2018 – maraton Püreneedes - Uudised

Viimastel aastatel on kombeks saanud suvel teha väljapõige argielust ehk nautida maratone alpisel kujul ning värskendada keha, vaimu ja hinge.

Sellel aastal valisime sihtkohaks Andorra, pisike riik Püreneedes, Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Riik kui selline tundus huvitav valik ning jooksurada eestlaste seas suhteliselt avastamata.

Reis Andorrasse algas neljapäeval, 5. juuli hommikul. Lennuk Tallinnast väljus 6.10. Vahepeatus oli Frankfurtis, kus meil oli ca 5 tundi järgmise lennuni aega. Frankfurti linn on lennujaamast paarikümne minuti rongisõidu kaugusel. Niisiis valisime lennujaamas passimise asemel linna kiirkülastuse. Jalutasime, sõime hommikust, vaatasime kuidas Frankfurt valmistub Ironmani Euroopa meistrivõistlusteks. Edasi lend Barcelonasse ja Barcelonast mugav 3,5 tunnine bussisõit Andorra la Vellasse, kus veetsime esimese öö.

Reede, 6. juuli. Esimene pool päevast kuulus la Vella avastamisele ehk #tiimvoka naised üritasid läbi käia linna kõik poed (on Andorra ju tax free paradiis) ja mehed tegid linnale jalgsi tiiru peale. Peale lõunat sõitsime taksoga maratonikülasse Ordino´sse. Tegime hotellis check-in´i ning läksime oma maratoni numbritele järgi. Naised jäid la Vellasse shoppingumaratonile. Jooksumaratoni paketti kuulus kompresioonsärk, number ja toetajate nänn. Ka naiste 10 km paketti kuulus sama särk.

Laupäev, 7. juuli 2018. Kell 8 hommikul on #tiimvoka poiste start. Ees ootab 42 km.

Vasakult: Ringo, Marko (Äpu), Margus (Action), Ago, Priit (Lehka)

Mõttes on, et eelneval neljal aastal on alpides joostud, ega seekord rada suuremaid üllatusi pakkuda ei suuda, aga..

Stardipauk.. ja nüüd me läksime! Esimesed kolm kilomeetrit jooksime, peale mida võttis rada järsu vertikaalsuuna üles. Lehka pani traditsiooniliselt kohe stardist ajama. Ülejäänud sõpradega jooksime 4 km koos, siis hakkasid Ago ja Äpu eest liikuma. Jooksjad olid hanerivis ning kõndisid üksteise järel mäest üles. Ei läinud palju aega mööda kui tõusud läksid nii järsuks, et pidi kätega põlvedele toetama, et oleks lihtsam edasi liikuda. Enamus jooksjaid kasutas kiiremaks üles liikumiseks matkakeppe. Esimene tõus kestis ca 8. kilomeetrini (8 km vaheaeg 1h 30min!), siis järsk langus ja uuesti tõus.

Margusega jooksime vahelduva eduga kuni 20 km koos, peale mida Margus väikese mõtlemisaja võttis. Tapvad tõusud olid juba jälje jätnud.

Raja esimene pool oli ülimalt raske ja jooksusammu sai teha väga vähestel lõikudel. Jäi lootus, et äkki siis jookseme raja teises pooles.

Põhimõtteliselt kulges terve rada väga järskude tõusude ja langustega. Kes arvab, et languste ajal saab lasta keha lõdvaks ja rahulikult mäest alla kulgeda, see eksib rängalt. Laskumised olid ülimalt tehnilised, pinnas oli kohati karjamaa taoline, siis kiviklibune, ka juurikane jne. Laskumised olid väga tähelepanunõudvad ning energiakulukad.

Põlved andsid üsnapea märku, et raja edenedes võib laskumistel probleeme tekkida.

Rajal oli kokku 4 teeninduspunkti, kilomeetritel 12, 19, 24 ja 30. Pakuti kõike, Serrano singist kolmnurkvõileibadeni, ernevaid puuvilju, pähkleid-rosinaid jne. Joogiks oli Cola, apelsninimahl, vesi, puljong. Ühekordseid topse teeninduspunktides polnud, pidi kasutama enda kaasavõetud topsi. Samuti sai täita oma veepaaki.

Tõsine üllatus ootas mind ees kolmandas teeninduspunktis (24 km). Olin väga oma mõtetes, täitsin rahulikult seljakoti veepaaki, kui järsku nägin tuttavat nägu enda kõrval, Go Pro kaamera minu nina alla suunatud – Äpu! Neljandal kilomeetril eest lippanud Äpu ja Ago tegid pikema pausi ja uskumatul kombel kohtusime taas. Jätkasime koos teekonda.

Kohe peale seda teeninduspunkti kujunes „jooks“ ikka väga ekstreemseks. Kui enamjaolt saab joostud ikka jalgadega, nii et käte abi vaja pole, siis järgnevad sajad meetrid oli vaja käed appi võtta. Kalju sisse olid kinnitatud ketid, mida mööda inimesed ennast üles said tõmmata. Arusaadavalt polnud siin tegemist võiduronimisega, sest sellel lõigul oli möödumine absoluutselt välistatud. Järgneva kolme kilomeetri (24-27 km) läbimiseks kulus natuke üle tunni aja.

Tippu jõudes avanesid taas lummavad vaated Püreneedele.

Maratoni kõrgeima punkti (2740 m) saavutasime umbes 27ndal kilomeetril. Lõpuni „ainult“ 15 km.

Tegelikult ei erinenud raja viimased 15 kilomeetrit distantsi esimesest poolest. Lihtsalt järsud laskumised olid pikemad ja tõusud lühemad, põlved lõid iga sammuga tuld välja, tol hetkel ajas see kõik vägagi ropendama. Nii väga ootasin seda viimast asfaldilõiku, et saaks jälle joosta. Kui lõpuni oli jäänud 4 kilomeetrit, oli hetkeks tunne, et lõpuks on see kohe-kohe läbi, kuid kui tavajooksul arvestad 4 kilomeetri läbimiseks max 20 minutit, siis see rada pakkus ikka tõelisi üllatusi, nii et minul kulus 4 km läbimiseks ca 52 minutit! Ausalt öeldes sirge tee peal kõnnib ka kiiremini. Joosta sai jälle viimasel 200-l meetril.

Finishisse jõudes oli rahulolu, et see on läbi. Julmalt raske rada oli. Tõusumeetreid kogunes rajale ca 3000! Lõpetajatele oli kosutuseks Cola, õlle, vesi, apelsin, arbuus, banaan..

Kohtudes lõpuks #tiimvoka kompanjoonidega, oli ka nende arvamus, et raskemat jooksu pole elus veel ette tulnud.

Et siin joosta, peab olema mägedes sündinud.

Andorra Ultratrail ürituse raames toimus kuus erinevat jooksudistantsi, millest lühim 10 km ja pikim 233 km, nende vahele jäid 42,5 km, 83 km, 112 km ja 170 km. Stardid olid erinevate distantside puhul kolmapäevast pühapäevani.

Ahjaa. Starti pääsemiseks oli vaja kaasa võtta kohustuslik varustus, kuhu kuulusid termotekk, vile, kapuutsiga veekindel jope, elastikside, Andorra leviga mobiiltelefon, vähemalt 0,5 l vett (ka naiste 10 km distantsil), batoonid-geelid, peakate (nt buff), pika varrukaga särk, säärised, veekindlad pikad püksid ja kindad. Joogitops oli soovitav. Tegelikkuses kontrolliti stardialasse sisenemisel ainult termoteki olemasolu. Kuna meie naispere saatis meid starti, siis üleliigsed asjad saime nendega hotelli tagasi saata.

Lõpuprotokollist selgub, et jooksule oli kirjas 647 osalejat ja lõpuprotokolli sai aja täpselt 600 jooksjat. Meie kohad ja ajad:

Nimi Aeg Koht

Priit Lehismets 7:40:50 153

Marko Salumaa 8:40:53 289-290

Ago Saluveer 8:40:53 289-290

Ringo Krilovs 9:14:53 364

Margus Randmäe 9:17:48 373

Pühapäev, 8. juuli. Kell 9 hommikul oli meie vaprate naiste 10 km start. 10 km oli ajavõtuvaba.

Vasakult: Inga, Kristi, Liisa, Mirjam

Rada kulges alpijooksule kohaselt üles-alla. 10 kilomeetri kohta oli 750 tõusumeetrit ning kuna lõpp oli algusega samas punktis, siis tuli ka laskumisi korralikult. Neiud said ka tunda seda ronimise ja alla tulemise mõnu. Mirjami ja Kristi lõpuajad jäid kuskile 1:30 – 1:35 kanti. Kuna rajamärgistus jättis kohati tugevalt soovida, siis õnnestus Liisal ja Ingal ühel ristteel pöörata valele rajale, mistõttu nende rada kujunes kümnest kilomeetrist vähe pikemaks. Pisikese ekslemise ja seiklemise järel jõudsid ka nemad finishisse, aega läks küll ca 2,5 tundi, aga kõik on elus, terved ja õnnelikud.

Jooksujuttude kokkuvõteks ütleks, et vaatamata kõigele, oli väga hea ilm, ümberringi selliseid vaateid, mida kodukamaral pole võimalik näha ja ega see radagi nüüd nii väga hull polnud, eks see ikka siledamaameeste treenituse taha rohkem jää. Tuleb trennis rohkem vaeva näha, küll siis on kergem.

Veel sama päeva õhtul sõitsime bussiga Andorrast Barcelonasse, kus veetsime järgmised kolm päeva. Kuna jalad veel väga kõndida ei tahtnud, ikkagi 9 tundi „mägironimist“ oli jalgades, laenutasime igaüks omale elektrirattad – ülimugav viis suurlinna avastamiseks. Rattateid on Barcelonas palju, need on korralikud ja liiklustihedus pole üldse suur. Vaatamist ja tegevust jätkuks ilmselt nädalaks. Meie kultuuriga üle ei pingutanud, kuid põhilised vaatamisväärsused sõitsime ikka läbi.