Aprill algas suure entusiasmiga – tunne oli hea ja motivatsioon kõrgel. Ootasin tugevat ja tulemuslikku kuud. Paraku ei pruugi kõik minna plaanipäraselt. Laupäeval ja pühapäeval enne planeeritud pikka jooksu hakkas enesetunne tasapisi halvenema – keha oli kange, väsimus painas ja sees oli imelik tunne. Ometi hoidsin lootust, et ehk on tegemist lihtsalt väsimusega, ning lootsin, et liikumine teeb olemise paremaks.

Pühapäeval pidin jooksma 20 km. Veetsin hommiku voodis, kuid võtsin end kokku ja läksin siiski jooksma. Kahjuks oli juba algusest peale selge, et midagi on valesti – pulss oli tavapärasest palju kõrgem kohe esimestest sammudest (150 lööki minutis), tempo aeglane, kogu keha valutas ja liikus raskelt. Tagantjärele oli see selge märk, et keha ei olnud korras. Jooksin siiski distantsi lõpuni, kuid kohe pärast lõpetamist tulid külmavärinad, huuled olid lillad ning kraadides selgus, et palavik oli 38°C. Kindlasti ei olnud see mõistlik tegu, aga oluline õppetund – keha tuleb kuulata.

Õnneks oli aprillis ka tasakaalustavaid hetki – sain võtta pisikese puhkuse, mille jooksul veetsin kvaliteetaega oma kallitega. Käisime Pärnus vanavanemate juures ja olin nädala jagu oma pisikesega kahekesi. See aeg oli täis toredaid ja meeldejäävaid hetki. Tervis oli siis korras, jooksud said ilusti tehtud ning vaim ja keha said mõnusat vaheldust.

Treeningute poole pealt: sain aprillis uue treeningplaani, kus nädalased kilometraažid olid veidi suuremad, aga ülesehitus jäi üldjoontes samaks. Jätkasin kolmapäeviti Wellruni ühistreeningutega, kus toimuvad lõigutrennid. Üks olulisemaid hetki aprillis oli Tallinna Maratoni projekti ühistreening Toomas Tarmiga, mille raames jooksime fartlekit.

Sama päeva hommikul toimus mul ka koormustest Tartu Ülikooli Kliinikumi Tallinna filiaalis – seega oli päev väga tihe. Arvasin, et olen testiks valmis, kuid tegelikult oleksin vajanud korralikku soojendust – testil kiirus ju pidevalt suureneb ning keha ei olnud selliseks koormuseks piisavalt valmis. Sain teada oma pulsiläved, kuid testil ilmnesid ka südamerütmi häired kõrgel pulsil – tekkisid lisalöögid, mis ei ole vist normaalne.  Spordiarst suunas edasi täiendavatele uuringutele. Need uuringud toimusid mai alguses ja nende tulemusi saan jagada juba järgmises kokkuvõttes.

Samal päeval, pärast koormustesti, külastasime ka Nike esinduspoodi, kus kõik projekti osalejad said valida endale sobivad jooksutossud. Mina valisin Nike Zoom Fly 6 mudeli. Õhtul, pärast põhitrenni Järve metsas, said tossud ka esimest korda proovitud. Tegin lõdvestusjooksu asfaldil ning seal tundusid tossud mu senistega võrreldes veidi liiga jäigad. Metsarajale sobisid need paremini – seega testimine veel jätkub.

Aprillis oli mul ka sünnipäev, mille plaanisin veeta väga rahulikult, sest järgmisel päeval tahtsin osaleda poolmaratoni kontrollvõistlusel. Nii ka läks – rahulik päev, et end hoida. Aga mu armsad õed Merlin ja Arelia tegid mulle üllatuse. Me veetsime koos toreda aja, jutustasime, naersime, nautisime hetke. See oli lihtsalt ideaalne päev, täis soojust ja rõõmu.

Kahjuks võistlusest siiski asja ei saanud, sest hommikul ärgates olid kohal tugev nohu, köha ja häälekaotus. Varasem kogemus oli õpetanud, et haiguse korral ei tasu kangekaelselt trenni minna, ja nii jäigi võistlus seekord vahele. Oli valus otsus, aga kindlasti õige.

Haigus kestis üle nädala, kuid õnneks langes see taastavale nädalale, nii et treeningkoormus ei saanud liiga tugevat tagasilööki. Treeningplaanist jäid välja kaks jooksu, mille asemel tegin kerged kõnnitiirud, et keha täielikult kosuks.

Kokku jooksin aprillikuu jooksul 223 km – veidi vähem kui märtsis, kuid igati arvestatav tulemus, arvestades haiguse tõttu kadunud päevi ja kohandatud treeninguid. Aprill oli kindlasti suureks õppimise kuuks – eriti selles osas, kuidas oma keha kuulata, millal tagasi tõmmata ja millal edasi pingutada. Samas andis see kuu ka väärtuslikku pereaega, meeldejäävaid hetki ning südamesse jäänud rõõmu.

Ja lõpetuseks – olen südamest tänulik oma tugivõrgustikule. Maratoniks valmistumine pere- ja tööelu kõrvalt ei oleks võimalik ilma tugeva toetuseta. Olen väga tänulik oma kallile elukaaslasele, kelle õlul on paljud argipäevased toimetused:- õhtusöögitegemine, lapse lasteaeda viimine ja toomine, kodu korras hoidmine- et mina saaksin pärast tööpäeva trenniriided selga panna ja jooksma minna. Ilma temata ei oleks see teekond võimalik.

Heleri 🏃🏻‍♀️

Järve metsas tehtud pildid tegi Elis Kaurson.