Kas see raamat meeldib mulle? Kas see sobib? On see tore lugemine? Ilma raamatut lugemata on seda raske teada. 

Avaldamegi seetõttu ühe peatüki, seitsmeteistkümnenda, uuest triatloniraamatust "Alastimaratonist Ironmanini. Triatloni ilu" Selline mõnusalt talvine peatükk. Kui soovid endalegi seda toredat spordiraamatut, siis Apollo ja Rahva Raamatu poed on kusagil sinu Wifi ruuteri ja mobiiliekraani vahel ning autorilt saad raamatu pühendusega loo lõpus olevat tellivormi kasutades.

17. Naeratan

26. veebruaril 2023 istusin üle kahe kuu esimest korda rattasadulasse. Eesti Vabariigi aastapäev sattus reedele, mistõttu nädalavahetus venis kolme päeva pikkuseks. Tegemist oli niisiis nädalavahetuse teise pühapäevaga. Mõnus. Valasin pannkookidele rohkelt vahtrasiirupit, sest kehas laagerduvad süsivesikud on ju otsekui taganttuul võistluse viimastel kilomeetritel.

Tõmbasin jalga triatlonipüksid ning avasin sülearvutis suviste fantaasiaradadega rattaprogrammi. Eelmisel päeval olin jooksnud 15 km, mis oli selle aasta pikim ots. Olin proovinud hoida sammu võimalikult madala ja lühikese, et jala maha asetamisel tekkiv põrutus minimaalne oleks. Mõnevõrra ootamatult ei andnudki vigastus endast märku. Tean, et see tunne võib olla petlik. Vahel ongi trennis hea tunne ning valu jõuab kohale alles AK ilmateateks.

Esimese vigastusjärgse rattatreeningu pikkuseks planeerisin pool tundi. „Treening“ on vale sõna, õige oleks öelda „katsetus“. Proovin istuda pool tundi sadulas, et näha, kuidas vigastusest paranev keha käitub. Seetõttu ei sea ka mingeid tempo eesmärke. Käik peab olema kerge, kiirus väike, naeratus näol.

Zwifti käivitades näen, et see pakub lühimaks vabalt valitud tempos sõiduks 45 minutit. Ei noh, teeme siis 45 minutit. Ratta juurde jõudes näen sedagi, et rehv on tühi. Kui pole kaks kuud sõitnud, ongi rehvid tühjad. Äkki peaks rattale samuti vahtrasiirupit valama? Maasikamoosi keti peale?

Ajan rehvi õhust punni, tõmban jalga rattakingad ning panen käima spordikella. Otsin Spotifyst sobivat muusikat, sest veeta 45 minutit ainult iseendaga on päris ebameeldiv. Valin ebamaiselt rõõmsate lauludega “Happy Mixi”, mis toob välja ka päikese akna taga. Asun sõitma Watopia 13 kilomeetri pikkusel rajal, kus tõusud on malbed ja madalad ning kõrguste vahe olematu. Pühapäeva hommikupoolikule iseloomulikult on rajal sadu rattureid.

„You can dance, you can jive, having the time of your life,“ kostab kõrvaklappidest ABBA ning paneb jalad pedaalidel kiiremini käima. On tunne, nagu oleks tuul tagant, kuigi istun toas pukil ja vaatan talvist Tallinna. Möödun esimestest palmidest ja näen, et naabrimees on tulnud õue lund rookima. Tuju on hea ja jalg on kerge.

Kümnendal minutil möödub minust üks pika nimega hollandlane, ilmselt van Hasselhofenbrüggen, ja näitab pöialt. Tõstan pöidla lenksult ja naeratan.

Kaks minutit hiljem möödub minust kamp britte. Smith ja Jones. Black ja Red. Jim ja Johnny. Vehivad mäest üles, otsekui üks korralik Inglise karri oleks neid kodus ootamas. Mine tea, äkki ongi. Jätkan rahulikku mäkketõusu, kiirus kukub 15 kilomeetrile tunnis. Taamal paistavad palmid ja helesinine laguun. Naeratan. Ekraanile.

Mäkke jõudes märkan norralannat ja rootslannat. Kristiansen ja Sjöberg. Sõidavad minust veel aeglasemalt. Muidu ma ju poleks neile järele jõudnud. Hoian mõne minuti nende selja taha, tore on sõita Sjöbergi sabas, siis hakkab klappidest kostma tempokam lugu. Panen kiirust juurde ja jätan skandinaavlased selja taha. Kristiansen viskab mulle pöialt. Naeratan vastu. „Oh, now I’m feeling so dumb. Dumb, dumb, dumb, dumb, dee, da, dee, da, dee, dumb,“ kostab kõrvaklappidest. Ei lähe need sõnad paremaks ka siis, kui neid kolm korda korrata. Ent muusika on magus nagu vastlakukkel ja paneb jalad kiiremini käima. Naabrimees viskab järgmise labidatäie lund tee pealt ära. Naeratan.

Siledale maale jõudes möödun järgmisest palmisalust ja sõidan helesinise laguuni alt läbi otsekui Monaco Aquariumis. Kümmekond ratturit on tee äärde seisma jäänud. Teisel pool teed tuleb vastu teine kümmekond, kõigil eri värvi särgid seljas.

Jätkan oma rahulikku kulgemist Watopia väljamõeldud rajal. Aeg-ajalt sõidab minust läbi mõni kiirem rattur. Olen nagu õhk. Paarkümmend pikslit õhku. Tee on kurviline ning neid, kes minust mööduvad, pikalt ei näe. Ekraani peale kuvatakse hetkeks küll nende nimed, kellega samas tempos liigun, kuid mulle ei ütle need midagi.

„Dance, dance, dance. Let it be, be, be,“ laulab alati positiivne George Ezra, pühkides peast kõik mõtted taanduvast vigastusest. Päike, see veebruarikuine haruldus, paistab otse näkku. Panen silmad kinni ja naudin hetke. Hetk teeb pika pai.

Naabrimees kõnnib õues järgmise labidatäiega ning siirdub sellega millegipärast kasvuhoonesse. Pole paha mõte. Kuhjata lumi kasvuhoonesse.

Möödun järgmistest palmidest ja kihutan mäest viiekümnekilomeetrise tunnikiirusega alla. Ooo, olen kartmatu! Kuigi väntan ühe koha peal, on kihutamise tunne vägagi reaalne. Ratas liigub allamäge isegi virtuaalradadel kergemalt. Pidureid ei ole vaja, sest kukkumine on välistatud. Kurvist välja keeramine samuti. On ainult nauding ilma ohtudeta.

„Free yourself. Keep on moving up that mountaintop. Don’t you stop, don’t stop,“ taob muusika klappides rütmi 109 korda minutis. Üritan rütmis püsida, kuid ei suuda. Ootan hetke, mil Barry White oma malbe ja madala häälega lõpuks lavale jõuab, et saaks tempo tagasi normaalseks. Võib-olla oleks pidanud rahulikuma playlist’i valima. 

Zwift annab teada, et olen Watopia raja läbinud. 45 minutit pole veel täis, mistõttu siirdun teisele ringile. Jalg on kerge ja päike paistab. Ühel hetkel kihutab minust mööda neoonkollase rattaga sakslane. Alexander von Stritzel või midagi sellist. Huvitav, kust selliseid sädelevaid rattaid saab?  Minu ratas küll ei sädele.

Tagumik annab tasapisi märku, et sadul pole diivan. Löön sõidu lõppedes kella käe peal kinni ja ronin ratta pealt maha. Ei saanud higisekski. Mõnus. Naeratan. Olen tagasi sadulas.