Märkamatult on selja taha jäänud juba teine kuu Tallinna maratoniks valmistumisel. Aprill tõi endaga nii toredaid hetki kui ka väikseid tagasilööke. Tegime ühistrenni koos teiste programmis osalejatega, käisime Nike esinduspoes endale uusi jooksutosse valimas ning jooksin palju – 150 kilomeetrit. Kui veel märtsis rõõmustasin, et kõik treeningud on sujunud 100% plaani järgi, siis ega see igavesti nii kesta ei saanud. Aprilli teises pooles jäin ma haigeks ja treeningud läksid nädalaks ajaks pausile. Üsna masendav ja rusuv oli voodis passida ja mis seal salata, käisid mõtted peast läbi, et kogu senine pingutus on justkui mahavisatud ja tuleb jälle nullist alustada. Õnneks minu treener Kaupo rahustas mind ja ütles, et taastuksin haigusest täielikult ära ning siis saame edasi vastupidavust arendada.

Üks asi, mis selle kahe kuu jooksul on mulle eriti selgeks saanud – distants ei tapa, vaid tempo tapab. Pikad jooksud ei tundu enam üldse nii hirmuäratavad, kui võtta neid õiges tempos ja kuulata oma keha. Viis-kuus aastat tagasi olin ma see, kes tahtis, et iga joostud kilomeeter oleks nagu elu kiireim sprint. Pulss ei huvitanud mind üldse, peamine oli see, et kilomeetri aeg oleks võimalikult "ilus". Ilmselt põlesin sellega läbi, sest ajapikku muutus jooks minu jaoks täiesti vastumeelseks. Võibolla see lähenemine toona toimis, sest muidu ei oleks mu poolmaratoni isiklik rekord 1:48 h. Aga nüüd olen aru saanud, et harrastus tasemel jooks ei ole ainult kiirus. Täna teen ma asja mõistusega – just tempo valik on see, mis määrab, kas jooksust saab nauding või kannatus. Ja kui ma ei pea iga sammu tegemiseks püüdma mingit kiirusrekordit saavutada, siis võib jooks olla päris tore asi!

Eelmises postituses rääkisin, kuidas minu pulss kipub olema kõrge, ja see on endiselt teema, millega vaeva näen. Aga rõõm on tõdeda, et edusamme on näha – keha hakkab rahulikumat tempot aktsepteerima ja pulsikõver pole enam iga trenniga punases. Olen hakanud rohkem usaldama treeningplaani, rahulikku tempot ja keha märguandeid ning mitte iga kord end ribadeks rebima. Ma usun, et kõik tuleb omal ajal – ka see ideaalne pulss ja kilomeetri aeg. Kõik, mida on vaja, on kannatlikkus ja süsteemne lähenemine.

Aprillis said tehtud ka esimesed pikad jooksutreeningud – 90-minutilised ja isegi kuni 100-minutilised jooksud on nüüd edukalt seljataga. Nendes trennides katsetasin esimest korda ka spordigeele. Olin nende maitsete suhtes alguses üsna skeptiline, sest oli kunagine mälestus, kus geel maitses väga tehislikult. Kuid üllatuslikult polnudki kirsimaitseline spordigeel üldse nii magus ega kunstlik, kui ma arvasin. Tegelikult osutus see isegi päris meeldivaks ja andis vajalikku lisaenergiat, kui väsimus hakkas vaikselt ligi tulema.

Treeningud on olnud mõnusalt mitmekesised. Pole olemas kahte ühesugust trenni – ühel päeval keskendun kiirusele, teisel vastupidavusele ja kolmandal lihtsalt rahulikule kulgemisele. Just see vaheldus on aidanud hoida motivatsiooni ja arendada keha erineval moel. Iga nädala lõpus, kui saan treenerilt uue nädalaplaani, on alati põnev vaadata, mis trennid mind ees ootavad. See tekitab väikese ootusärevuse ja aitab hoida fookust. Panen kõik jooksud kohe ka oma kalendrisse kirja – nii on hea ülevaade olemas ja kogu nädal tundub palju selgem ja paremini planeeritum.

Aprill oli üks vinge sõit – üles ja alla. Haigusest hoolimata olen ma taas reel ning sammun (või no tegelikult jooksen) ikka oma eesmärgi suunas. Tundub, et maratoni ettevalmistus on täis erinevaid väljakutseid, kuid just need teevad kogu protsessi huvitavaks ja pööraselt lahedaks. Loodetavasti lähevad ilmad soojemaks ja päikselisemaks, et jooksutrennid oleksid veelgi nauditavamad. Usun, et maikuu toob veel rohkem põnevust ja uusi väljakutseid, mis viivad mind samm-sammult lähemale Tallinna maratoni eesmärgile.

Jooksmiseni
-Kristiina :) 

Kristiina jookseb Swedbanki Tallinna maratonil oma esimese maratoni. Teda juhendab sel teekonnal Kaupo Tiislär klubist FB Jooksmine.

Avafoto autor Elis Kaurson.