Tallinna maratonist on oma jagu aega möödas, hetkeemotsioonid on lahtunud ning on paras aeg kokku võtta oma teekond Tallinna maratonini. Oli see vast poolaasta!

Minu teekond Tallinna maratonini möödus küllaltki palju üle kivide ja kändude ning ka viimased kaks nädalat olid üpris närvesöövad. Ma ei teadnud viimase päevani, kuidas olen võimeline selle distantsi läbima, sest uuesti lõi välja luuümbrisepõletik, mis mind projekti alguses samuti kimbutas. See ei lasknud mul end enam ühe jalaga ülesse tõugata ega ka valuvabalt maanduda. Seega tuli vastu võtta otsus jätta treeningkavast välja jooksutreeningud ja asendada need kõige muuga, mis aitavad lihast toonuses hoida.

Maratoni nädala alguses otsustasin teha 5+5 formaadis testjooksu, et saada selgust, mis seisus olen. Sellest oli näha, et asi on parem, aga jalale maandumine oli ikka valulik ja ebamugav. Sellegi poolest ei lasknud ma pead norgu. Suur töö oli suvekuudel juba tehtud ning viimastel jalgrattatreeningutel tundsin, et keha on võistluseks valmis: tõusupõntsud muutusid jalale üllatavalt kergeks ja pulss reageeris tempomuutustele väga hästi.

Laupäev, 07.09.2024 – otsused, otsused, otsused

Maratonipäeva tegevuste vähendamiseks otsustasin oma stardinumbri eelneval päeval välja võtta, et saaksin pühapäeval otse stardijoonele minna. Võistluskeskuses kohtusin oma treener E. Kaigasega, kes jagas mulle viimaseid soovitusi ning arutasime läbi, millist tempot oleks mul mõistlik rajale püüdma minna. Treener uskus, et oleksin võimeline maratondistantsi läbima eesmärgist koguni 15 minutit kiiremini, kuid võttes arvesse minu jalavigastust ja oodatust soojemat ilma otsustasime, et seekord on mõistlik startida 3:30 tempomeistri grupiga ning tõsta lõpus tempot, kui selleks veel energiat on.

Arvestades, et maratonipäevaks lubati väga sooja ilma, oli minu jaoks keeruliseks otsustuskohaks kas startida kompressioonsääristega või ilma. Kuigi olin kõiki suviseid pikemaid treeninguid jooksnud spordiarsti soovitusel sääristega, siis enne starti hakkasin pisut pelgama, kas nendega võib hakata liialt palav. Läksin siiski nendega. Pean ütlema, et CEP v3 Ultralight kompressioonsäärised on sedavõrd õhukesed, et mind need jooksu ajal küll ei seganud ega tundnud, et nendega palav oleks hakanud. Samas tundsin, et jalad on hoitud.

Üks asi, millele ma stardieelsel päeval enam üldse ei mõelnud oli võistlustoitumine. Toitumisplaani aitas mul paika panna minu toitumisnõustajast õde Liisi Alamaa, kelle soovituste järgi olin eelnevalt kõiki geele ja geelikoguseid katsetanud. Võistlusrajal tarbisin SIS Beta Fuel geele iga 30 minuti järel ehk ühes tunnis kokku 80 g süsivesikuid.

Pühapäev, 08.09.2024 – päev, mis jääb väga pikaks ajaks meelde

Tallinna maratoni stardipäeval olin ütlemata rahulik: töö oli tehtud, eesmärk selge ning nüüd tuli lihtsalt oma hea vorm ära realiseerida. Enne starti tehtud jooksusammud andsid kindlustunde, et jalgadele antud puhkus on mõjunud hästi ning saan jalale maanduda ilma, et see põrguvalu teeks. Või oli see hoopis adrenaliin, mis ei lasknud valumõtetel pähe tulla?

Enne starti kirjutasin omale veel käe peale eesmärgi kontrollajad (5 km) kahes veerus. Etteruttavalt võin öelda, et see oli parim otsus, kuna see aitas mul distantsi mentaalselt väiksemateks tükkideks jaotada ning andis infot kas ja kui palju olen eesmärgist ees/taga. Põhimõtteliselt jooksin distantsi kontrollpunktist kontrollpunktini ning hea tunne oli kui üks veerg sai läbi ning ainult viis blokki oli veel joosta jäänud. Vahepeal aitas aju petta kilomeetripõhine lähenemine, vahel aga ajapõhine mõte, et ainult kümme minutit on jäänud järgmise punktini.

Stardipauk ja raja esimene pool

Stardipaugu kõlades võtsin kohe sammud 3:30 tempomeistri grupi etteotsa ning üritasin seal tuulevarjus head kohta leida ja sirgjooneliselt joosta. Kuid mis siin salata, nii mõnedki korrad sai tunda õlg-õla kõrval tunnet. Eks see grupis jooksmine vajab natuke kohanemist. Siiski oli tempogrupis joosta minu jaoks mugav ja pulss püsis vahemikus 155-160 lööki ehk ei midagi ülemääraselt rasket. Keerulisemateks kohtadeks olid joogipunktid, kus tahes-tahtmata tekitavad kergemad ootamatused ja „ummikud“, kuid selle vältimiseks jooksin vahepeal pundist natuke ette poole või siis hoidsin varakult joogipunkti poolsesse äärde.

Maraton algab 30. kilomeetrist – kas vastab tõele?

Jooksu ajal tekkisid esimesed tõsisemalt võetavamad raskemad momendid 30. kilomeetri lähistel, kui peas hakkasid ringlema erinevad uitmõtted: kas ikka jaksan selle grupiga lõpuni vastu pidada, kas peaks jooksma ette väikse varu, kas tempomeister lõpetab õige ajaga jne. Ühesõnaga tekkis väike usaldamatus ja üks olukord joogipunktis soosis minu tehtud tagantjärgi võib-olla mitte nii head otsust. Kõigest lähemalt. Sattusin joogipunktis (u 32 km) tempogrupist ettepoole ja otsustasin seejärel oma tempoga jätkata. Mõistagi läksid esimesed kilomeetrid mööda mereäärt allamäge ja kiiresti, kuid ⁓37. kilomeetril hakkasin tunda, et minu jõuvarud hakkavad siiski otsa saama. Seejärel algas võidujooks „Kui kaugele jääb tempomeistri pallike“ ning kas tempogrupp saab mu kätte või mitte? Viimased neli kilomeetrit oli puhas tahtejõu pealt jooksmine ja viimased kaks kilomeetrit arvutasin juba, milline on maksimaalne tempo, et eesmärgiks seatud aega jõuda. Hiljem rajaprofiili vaadates sain mõistagi aru, miks viimased kilomeetrid sedavõrd rasked olid.

Finišisirge – oh, õudust, milline tõus!

Finišisirgele jõudes nägin ajavõtu tablool numbreid 3:28.…  Mõistagi ei lasknud mu sportlasehing Tallinna maratoni lõputõusu rahulikult ja nautlevalt ületada. Tuli ikka endast veel viimane jõuvaru välja pigistada, et samasse minutisse aega kirja saada. Ei saanud, aga ütleme nii, et vähemalt  tean, et rajale ei oleks olnud võimalik enam mitte midagi rohkemat jätta. Keha jooksis ees ning jalad ei tulnud enam järele. Samas ei ole ma ka kunagi olnud suur emotsioonide väljendaja finišijoonel. Küll aga on maratoni finišijoone ületamine erakordne ja meeliülendav! See päev jääb alatiseks meelde ning usun, et projektis osalemine muutis selle emotsiooni kordades võimsamaks!

Lõpuemotsioonid ja tulemus

Maratonijärgselt sain aru, kui olulisel kohal on kerelihased, millele juhtis projekti keskel toimunud ühistreeningus tähelepanu samuti spordiklubi WellRun treener Taivo Püi. Tol hetkel ma muidugi ei mõistnud, kui oluline see tegelikult ikka ühe jooksja jaoks on, mistõttu sain omal nahal tunda, kuidas keha maratoni ajal aina rohkem ära vajus. See on üks osa, millele ma kindlasti tulevikus palju suuremat tähelepanu pööran.

Samuti oli nii tore raja ääres näha tulihingelisi kaasaelajaid - teie ergutused ja nägemine muutsid päeva palju rõõmsamaks! Vähem tähtsad ei olnud ka oma inimesed, kes mulle interneti vahendusel jooksu ajal kaasa elasid ja aegasid pidevalt jälgisid. AITÄH, et elasite mulle kaasa ja olite mõtetes minuga sel rajal! Teie toetus enne ja pärast võistlust on kuldaväärt!

Võistlus numbrites – koht 331/1928 (N 44/464)

Projekti kokkuvõte

Kuigi vahepeal tekkis tunne, et olen selle projekti ebaõnnestuja kolmandal treeningnädalal väljalöönud luuümbrisepõletiku tõttu, mis takistas mul päris pikka aega jooksukava jälgimast, olen ütlemata rõõmus, et otsustasin antud projekti kandideerida. Sain projekti käigus näha, millist mõju omab hea treener, kui oluline on suhtlus treeneriga, kuidas on võimalik jooksutreeninguid sedavõrd mitmekülgseks muuta, millist tähtsust omab lihaste järelhooldus, kuidas hakkama saada vigastusest väljatulemisega, kuidas leida teemasid ja kirjutada neist marathon100 lehele ning kuidas kajastada oma sotsiaalmeedias projektiga seotud informatsiooni (oi kui palju rohkem hindan ma nüüd sotsiaalmeediaga tegelevaid inimesi).   Mul on hea meel, et suutsin selle projekti positiivsel noodil lõpetada ja täita eesmärgiks pandud aeg!

AITÄH, spordiklubi WellRun treener Einar Kaigas, et aitasid mul vahepeal võimatuna näiva eesmärgi teoks teha ning minu esimese maratoni läbida sedavõrd kerge ja hea enesetundega!  

Ning veelkord SUUR AITÄH kõigile, kes mind projekti hääletasid ja minu teekonda Tallinna maratonini jälgisid. Oli ütlemata ÄGE ja MOTIVEERIV teekond.

Fotod: Mallor Malmre, Tõnis Tõnström, erakogu

Avafoto: Iiris-Simona Rao, jooks.ee

Järgmiste võistlusteni!

Daisi