Mäletan kui olin väikene poiss, siis üheks mu suureks lemmikuks olid kaardid. Ei, mitte Musta Notsu mängukaardid (kuigi ka nende kaartidega sai tollal kõvasti mängitud), vaid erinevad maailmakaardid. Meeldis neid vaadata, uurida, mõtiskleda, unistada. Kõige rohkem meeldisid mulle muidugi poliitilised maailmakaardid. Seal olid riigid ilusti värvilised ja suuremad linnad ka tähistatud. Nii ma siis vahtisingi pidevalt neid kaarte ja ka gloobus mulle meeldis.

Miks see mind köitis, ei tea, aga ju oli seal mingi salapära ja võlu, mis mu nende külge laenutas. Vanemad märkasid seda huvi ja ühel päeval osteti mulle suur ja ilus ja värviline maailmakaart. Kaart pandi seina peale ja kuna ma olin tollal hulga lühem kui praegu, siis Euroopa ja Põhja-Ameerika tudeerimiseks pidin väikese tabureti appi võtma, samas Austraaliat ja Lõuna-Ameerikat sain vaadelda ilma abivahendita.

Oi, ma olin nii õnnelik. Aeg oli tollal selline, kus õnne ja rõõmu tunnetus asjade üle ei olnud tänasega võrreldavad. Praegu lähevad inimesed kaubanduskeskusesse aga ostuga kuidagi seda rõõmu ja naudingut ei kipu kaasnema. Tollal (1980ndate alguses) elasid saadu uimas veel nädalaid, isegi kuid. Tänapäeva lastel ja noortel on seda raske mõista. Ja ega peagi mõistma, aeg on muutunud ja elada tuleb selles ajas ja keskkonnas, mis meid ümbritseb.

Tollal oli palju head ja ilusat ning lapsepõlve mälestused on loodetavasti kõigil ühed helgemad eluhetked. Aga oli ka vähem ilusat. Riigikorrast tulenevalt väljaspoole punast suurt latakat (see riik oli kaartidel alati ühe värviga tähistatud) minna naljalt ei saanud. Seega reisisin ma kaartide ja raamatute abil. Olin juba seega väga noorena maailma suht risti-rästi läbi käinud ja oi kui palju kordi.

Läksid aastad ja see suur punane latakas õnneks kadus, piirid avanesid. Teooria sai nüüd panna praktikasse. Unustasin enne öelda, et lisaks kaartidele, armastasin veel ka üle kõige jäätist ja sporti, seda siis nii vaadata kui ka teha. Jäätist ma ei teinud ega vaadanud, ainult sõin - ja sõin seda palju. Spordi tegemine mul alati tulemuste mõttes nii hästi alati välja ei tulnud aga tahe oli mul kõva. Ja mis inimene lapsepõlvest kaasa võtab: mälestused, emotsioonid, harjumused, unistused. Olen minagi nii teinud ja juba hulgim aastaid oma lapsepõlve lemmikuid realiseerunud. Reisinud sportides. Või siis vastupidi. Vahet pole, sisu jääb samaks.

Olen seni jooksnud kõik oma maratonid Euroopa piires. Mõtlesin seekord, et lisan vürtsi ja toon natuke erinevust sisse. Lisaks spordimenüüsse tükike Aasiat. Jah, just tükike. Istanbul. Kunagine Konstantinoopol. Megametropol, mis laiub nii Euroopas kui Aasias. Linn, kus elab ca 16 miljonit inimest. Linn, kus toimub maailma ainuke maraton, kus rada kulgeb läbi kahe maailmajao. Alustad Aasiast ja medal riputatakse kaela juba Euroopas. Tõsi, Aasias on seda vaid jupikene. Aga ikka ilus lugu. Ja see on ka korraldajatel hea ja eduka müügi üks põhiargumente.

Mõeldud, tehtud. Ega siin midagi keerulist pole. Tuleb osavõtutasu ära maksta, lend ja hotell bronnida ning võib teele asuda. Maraton on osavõtjate poolest selline keskmise suurusega. Kaugel hiidmaratonidest aga ca 5000 maratoonarit on seal ikkagi. Aga üritus ise jätab muidugi hulga suurema mulje, kuna samal ajal (tegelikult pool tunnikest hiljem siis) stardib ka 15 km jooks ja seal on hulga rohkem rahvast. EXPO-l seisin pikas järjekorras, et üldse sisse saada ja number välja võtta. Samas tuleb korraldajaid kiita, kui juba EXPO-l sees olid, oli kõik vinks-vonks.

Osavõtjate nimedega seinapannoo

Kui eestlaslikult ikka ka üks väike ving korraldajate poole lasta, siis on see ajavõtukiip. Tean, et Eestis juba nii tavaliseks saanud olematu kiip numbri tagaküljel on paljudes riikides veel ulme. Aga türklased suutsid mind ikkagi üllatada, neil polnud isegi seda ümmargust plastmassjunni, mille paeltesse kinnitad ja mis vähemalt eelmine aasta oli ka jätkuvalt veel Berliinis veel kasutusel. Türklastel tuli pangakaart tossu külge siduda. Mitte nüüd sõna otses mõttes Mastercard aga pea pangakaardi suurune monstrum see oli. Aga eks ta ole, pole vahet, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab. Aega mõõtis ka see "pangakaart" ilusti. Lihtsalt neil hetkedel on uhke olla eestlane.

Nagu juba jutuks oli, siis maratoni start on Aasiast ja joostakse üle Bosporuse väina, kasutades siis varahommikul liiklusele suletud hiidsilda. Bosporuse sild on üle 1,5 km pikk ja seega võib peaaegu öelda, et kui sild on ületatud, siis on juba jalg kenasti soe.

Sild, millelt antakse start, on ka võistluse expol kenasti suurel pildil.

Väga võimas vaatepilt, ilmselt selle maratoni tipphetk. Inimmeri jooksmas üle mere, silla alt sõidavad läbi suured elajad, tankerid ja  konteinerlaevad. Nende sõitu me start ei häirinud. Hunnitud vaated. Aga tormasin ajast sutike ette. Kuna hotell oli mul Euroopa pool, siis starti tuleb ka kuidagi saada, sest kogu liiklus pannakse hommikul kinni, on jooksjate pidupäev.  Ja starti sõidetakse laevadega. Uus kogemus. Lissaboni maratonil sai starti sõidetud erirongiga. Ateenast Marathoni lahinguväljale eribussidega. Aga laev on hoopis teine tase. Järgmine maraton ehk siis juba erilennuk :-)

Hommikul siis kohvi kiirelt sisse ja suutsin ka ühe vorstisaia ära süüa ja laevas ka banaani, ei istu mul see varajane einestumine, kuigi tean, et kütust läheb rajal vaja. Sadamasse saamiseks kasutasin trammi, mis oli jooksjatest pungil. Tramm sõitis ûhe peatuse ja siis tuli Türgi keeles mingi arusaamatu tekst. Üks Türkmenistani tüüp tõlkis mulle, tuli välja, et liiklus suleti. Ilmselt oli kogu see trammitäis (k.a mina) asjast valesti aru saanud, et tramm ikkagi sadamasse viib mingi kellani jooksjad ära, kuna stardini ju veel aega. Aga võta näpust. Kogu kamp hüppas hetkega trammist välja ja pani vihmasajus jooksu.

Sadam kubises jooksjatest. Sest ka 15 km jooksjad ju pidid starti saama, kuigi neil start oli sutike hiljem. Usutavasti jõudsid ka nemad, sest üks laev läks ka peale meie laeva veel. Surusin end kuidagi tahtejõuga peale. Nagu orjalaev. Inimesed olid nagu kilud karbis. Aga mis sa teed kui jooksuhaigusega juba nakatunud oled, kui vaja, tuleb ka kilu olla. Loov mõtlemine aga eestlast hätta ei jäta, ei Aasias ega Euroopas ega kindlasti ka mujal. Laevalt leidsin prûgikasti. Tegin selle ümber keerates taburetiks (infoks, et prügikastis oli vaid kolm tühja veepudelit ja pärast laevasõidu lõppu lasin nad oma armsasse kodusesse keskkonda tagasi) ja elasin meresõidu Aasiasse üle. Elasin üle mõistet kasutasin teadlikult, sest ilm oli megatuuline. Ja laev, mis pidi jõudma 8.05 Aasiasse, jõudis alles 8.40. Sealt tuli veel karmi tõusuga kilomeeter joosta, et kella 9-ks ikka starti jõuda. Seega teine soojendusjooks veel otsa. Jõudsin suht minuti pealt, sest enne oli veel turvakontroll, kamp automaatureid ja miljon muud tegelast veel.

Stardipauk käis. Võrratu. Tõesti võimas vaatepilt. Ja mu lapsepõlve maailmakaardist on saanudki päris maailm. Olen Aasias ja ma sõna otseses mõttes jooksen Euroopasse. Tuul on haige. Ei teagi kas olla õnnelik või kurb. Lõõskav päike ja 30 kraadi oleks kindlasti hullem. Eesti on ju tuulte tahutud maa :-) Hoian nokatsit kinni, et see mõnele silla all sõitvale kaubalaevale ei lendaks. Rada on alguses korralike müksudega. Enamik rada siiski üsna sile välja arvatud 41. km, kus taas korralikult tõusu rühkida saab. Väga kirju seltskond on mu ümber. Peamiselt ikkagi sealse sektori riigid. Asiaate on palju. Aga ka sakslasi, jänkisid, venelasi, britte. Paari soomlast kohtan ka rajal.

Aga igas sadamas on teadupärast oma eestlane. Lõpuprotokolli pärast piiludes, näen, et lisaks minule on veel kolm eestlast. Aga eks me oleme tillukesed ka.

Hagia Sophia, üks Istanbuli suuremaid vaatamisväärsusi

Tuul on metsik, sest pea kogu rada on mere ääres. Õnneks vahepeal on ikkagi küljekas ka ja kuna mõni kilomeeter läheb üllatavalt kergelt, siis ilmselt on ka taganttuult. Aga rohkem tundub, et kurjam kipub vastu puhuma. Tuleb see Tujurikkuja sketš meelde, kus Avandi annab olümpimaratoni eelselt ja ka järgselt intervjuud. Ja räägib ka tuulest. Kes mäletab, see mäletab. Kes ei mäleta, tasub üle vaadata :-) Paar kilomeetrit liigun selle nalja najal nagu nool edasi, suu naerul. Türklased, vaatavad ilmselt, et kohtlane. Samas süda juba aimab halba, kui neid sadu Türgi lippe vaatan. Lõpp saab olema "lõbus".

Rahvast on raja ääres üksjagu, kuid seda siiski kohakuti. Eriti palju rahvast on Galata sillal, kui jookseme üle Kuldsarve lahe. Palju on kahjuks ka kohti, kus oleme ainult koos tuulega. Õnneks kaaskannatajaid jagub ja kogu aeg on mul rahvast ümber. Kuigi tuul jahutab ja väga hullu päikest ka pole, siis joogipunktid on alati toredad. Neid on palju, jooke antakse pudelitest. Geele ei saa, aga apelsin ja banaan on laual. Vett läheb ilusti, nii seespidiselt kui ka välispidiselt. Puuviljadest loobun, söön oma geele. Ja tean, et kui see kõik läbi saab, siis ootab mind kindlasti üks korralik kebab.

Istanbuli jooksusärk ja medal

Kiiremad 15 km jooksjad lendavad mööda. Sellised 3 min/km tüübid. Neil on võistlus läbi, meil veel sutike minna. Ja nüüd ta saabub. Vastutuul. Nagu sein. Veel 17 km on minna. Ei ole kunagi midagi sellist kogenud. Päris mitmes keeles lennutatakse roppusi. Ma arvan vähemalt, et need on ropud sõnad, sest näomiimika ei reeda kunagi. Viimastel kilomeetritel on juba paras surnuaed. Tõesti vastik tuul aga kõht hakkab tühjaks saama, tahaks nii väga kebabi juba. Ukerdan ikkagi tahtejõuga need viimased kilomeetrid ära, lõpupõnks veel ja uhke finish ümbritsetuna maailmakuulsatest mošeedest, esmalt Hagia Sophia ja siis Sinine mošee. Hidžaabis neiu ulatab mulle medali ja maraton ongi tehtud! Olen tagasi oma koduses Euroopas, nii kaudses kui otseses mõttes. 

Nagu ikka, kõik emotsioonid ja tunded koos - rõõm, uhkus, väsimus, valu, õnn, nälg. Lombakaid on terve park täis. Suu naerab, jalg nutab. See ongi maraton! Mõtled, et ei iial enam ja tuled ikka tagasi. Mina ka!

Avafotol Galata sild ja õhtune Istanbul