Eks me kõik tea, et jõutreening on oluline. Eriti, kui sa oled 40nda eluaasta künnise ületanud. Lihasmass kaob, jõud väheneb, ühel hetkel ei saa moosipurkigi lahti ja siis pole enam kannigi järgi. „Kann kaob kõige esimesena,“ ei teagi, kes ja kus seda ütles, kuid see lause, nagu palju muudki tarbetut käib minuga miskipärast igapäevaselt mütsi all kaasas. On seal Tears for Fearsi laulusõnadega samas sahtlis. „Everybody wants to rule the world . . .“

Tean küll seda kõike, aga midagi ette ikka ei võta. 20 aastat juba tean, et tuleks jõusaalis käia, kuid kui on valida, kas minna õue jooksma või jõuksi kangi tõstma, siis lähen ikka jooksma. Jooksmine on ju palju emotsionaalsem. Tuul puhub, päike paitab põske ja liblikad lendavad suhu. Ohh, kui mõnus!

Ent on üldteada tarkus, et iga suure otsuse taga on naine ning kui su oma naine ütleb, et talle keegi olla maininud, et tuleks jõusaalis käia, siis tuleb sõnasabast kohe kinni haarata. Kohe! Kui mina oleks oma naisele sedasama öelnud, siis poleks neil sõnadel kahtlemata samasugust kaalu olnud, kuid nüüd näitas saatus sõrmega jõusaali suunas ning saatusega ei vaielda ju. See on umbes nagu Newtoni neljas seadus ju.

Eks mul olid jõusaali minekuks ka omad põhjused. Esmalt loomulikult see, et kui sa oled 20 aastat jooksnud, siis näedki välja nagu jooksja. Selline pliiats. Ergo, tuttav maratoonar, ütleb vähemalt 15 aastat mulle juba, et Janek, sa oled nii kõhn, söö rohkem. Võib olla olengi kõhn. Jooksja ju. Tegelikult, ka kodune tark kaal ütles, et ma võiks 70-71 kilo asemel kaaluda 77,8 kg. Taustaks, pikkust on mul 188 cm.

Teiseks, mida vanemaks sa saad, seda pikemaks venivad vigastuspausid. Vigastused tekivad aga just siis, kui sul mõni koht kehas järgi annab, ei pea koormusele enam vastu. Lihtsustatult: on liiga nõrk. Viimane vigastus, tagumikku ja jalga ühendava kõõluse jama, on kestnud juba kolm aastat. Kolm kuradi aastat. Jah, ma olen selle kolme aasta jooksul parandanud nii oma maratoni kui poolmaratoni rekordit ja läbinud ühe täispika Ironmani, kuid eks need olid need helged hetked, mil vigastusel oli pohmell. Ehk siis – jõuharjutused, konkreetselt minu puhul kõõlust tugevdavad harjutused, olid minu tagasisõidupiletiks jooksumaailma.

Kolmandaks, viimane raamat, mida lugesin, ütles, et kui tahad päikeseloojangusse joosta tuleb kang välja otsida. Jooksmine, eriti aeglane jooksmine, ei kasvata lihasmassi ega ole jõutreeningu aseaine. Aga ma tahaks kuuekümneselt olla oma vanuseklassi kolme kiirema maratoonari seas ju! Hea plaan, aga ei õnnestu, kui jõud ja kiirus kaovad ning alles jäävad ainult vigased kõõlused.

Neljandaks, eks see oli väike vegani väljakutse ka nagu. Kas 53aastaselt on ainult taimse toidu pealt võimalik lihasmassi kasvatada? Kõik ju räägivad, et valku saad ainult kanamuna ja kotletti süües ning kui kanafileed ja kodujuustu ei söö, siis muutudki kõrsikuks. Ent kui ma ei söö ei muna ega liha, kuidas mu lihasmass siis kasvab? Proovime ära.

Viiendaks, loomulikult see, mis naine ütleb, on seaduseks.

Niisiis jõusaal. Esimesed treeningud olid silmi avavad. Ei, mitte seetõttu, et harjutused harjumatud olid. Jõusaali mood oli lihtsalt kümne aastaga sedavõrd palju muutunud. Ma olen harjunud ostma ikka õiges suuruses riideid, kuid tundus, et jõusaalis on omad reeglid. Mõtlesin, et äkki peaks isegi väiksemad püksid jalga tõmbama, kuid võib olla see, mis on lubatud naistele, pole lubatud meestele. Visatakse äkki jõusaalist väljagi. Kileviiner selline. Vana pealegi.   

Siis olid veel suunamudijad. Ühel oli trenni oma kaameramees kaasa võetud. Pani kolmhargi põrandale maha, sättis valguse paika ning hakkas salvestama. Tegid vist insta postitust, kuigi varustus oli profim, kui Aktuaalsel Kaameral. Kõndisin paar korda mudija tagant läbi, tahtsin ka kuulsaks saada, kuid ilmselt mind lõigati välja. Olen ju kole ja vana. Kole vana. Umbes nagu kortsus tapeet, mis pilditöötlusprogrammiga ära silutakse.

See, et tänapäeval ennast jõusaalis telefoniga filmitakse, on tegelikult nii eilne päev. Filmisin korra isegi. Ennast. Päris tore oli, kuigi oleks vist dublanti pidanud kasutama. Valgus oli ilmselt ka vale, sest lihaseid polnud näha.  

Siis olid veel jõusaalis need, kes on lihtsalt NII SUURED. Panid kangile kaks ketast, siis veel kaks, siis veel kaks ning veel kaks. Ja tõstsin lõpuks selle kangi ka üles. Ma algul piilusin vaid silmanurgast, et kas see mees läheb nüüd pooleks või murdub hoopis kang, kuid üllatuslikult ei juhtunud kummagagi midagi.

Kui suutsin lõpuks trenni tegemisele keskenduda, tekkis väike hasartki. Käisin viis korda nädalas jõusaalis. Raskused kasvasid ja jõudu tuli juurde, kuid ühel hetkel sain aru, et see ei ole pikas plaanis jätkusuutlik. Mul ei ole lihtsalt nii palju aega. Jäin pidama 3-4 korra peale nädalas treenides vaheldumisi üla- ja alakeha ehk lihtsustatult käsi ja jalgu. Lihas kasvab ju puhates ehk treeningud ja puhkus peavad olema tasakaalus.

Vaatamata sellele, et ma ei jookse kunagi kõrvaklappidega, hakkasin peatselt jõusaalis oma muusikaga käima. Kuulasin läbi sisuliselt kõik Raadio 2 saated, kantrist triphopini, üritades leida ka podcaste, mis trennirütmiga sobiks. Kahjuks ei leidnud. Eesti podcastid olid lihtsalt niiii aeglased. USA podcastid olid aga niiii tempokad. Ma oleks sellist vahepealset varianti tahtnud. Poola või Leedu podcasti siis. Jäin muusika kuulamise juurde. Aeg-ajalt hakkas jalgki Chappell Roani taktis liikuma, kuid otsustasin tantsimisest jõusaalis siiski loobuda. Äkki saadakse jälle valesti aru. Või olen ma lihtsalt häbelik.

Tasapisi hakkasid näod jõusaalis korduma. Mõnele noogutasin, mõnda teretasin, mõnega vahetasin mõne lause. Mõne treeneri käest küsisin nõuandeid. Mõni andis neid ise ja õieti tegi, sest neil on ju tuhat aastat rohkem kogemusi. Treenerid olid väga sõbralikud ja abivalmid tegelikult. Tore! Eks ma alguses natuke kartsin ka neid.

Nägin, et jõusaalis käivad väga erineva taustaga inimesed. Oli noori ja oli vanu. Oli jooksjaid ja oli jõualade harrastajaid. Oli sportlasi ja oli tavalisi inimesi. Igaüks nägi iseendaga vaeva. Põhjused ja eesmärgid olid kõigil ilmselt erinevad, kuid kõik, keda jõuksis nägin, tegid endaga tööd. Kui mul alguses oligi eelarvamus, et jõusaalis käivad ainult need, kel lihaste asemel terastrossid, siis mõistsin peatselt, et olin eksinud. Jõusaal sobib igaühele. Jõusaalis puuduvad piirangud ja normatiivid. Ei ole tähtsust, kas jõuad tõsta 30, 50 või 100 kg, sest kõik me oleme erinevad. Vaeva näed ja tööd teed ju iseenda jaoks. Et olla tugevam ja tervem. Ja vastupidavam.

Sedasi tekkis ka austus teiste jõusaalis treenivate inimeste vastu. Meil kõigil oli nagu üks ühine saladus, mida teised ei teadnud. See oli otsekui nähtamatu niit, mis sidus meid kõiki üksteisega. Lõpuks pole ju tähtsust, milline sa oled või millised riided sul seljas on, kõik me oleme erinevad. Vaeva näeme iseendaga täpselt samamoodi.

Nüüdseks olen jõusaalis käinud neli kuud, kokku 63 korda ja 82 tundi. Tekkinud on harjumus, millest on raske isegi suvel lõpuni loobuda.

Eesmärgid. Eks ajaga muutub ka protsess eesmärkidest tähtsamaks, kuid esmalt: vigastatud kõõlus näitab paranemise märke. Ironmanile veel ei lähe ning maratonis rekordit ei jookse, kuid näol on juba kerge naeratus. Tänu jõusaalitreeningutele.

Teiseks, olen nelja kuuga suutnud kaalu tõsta 2,5 kilo jagu, lihasmass on vana veganina ehk 53selt „vaid porgandit ja banaani“ süües kasvanud 2 kilo jagu. Natuke veider oli küll eesmärgiks võtta kaalu kasvatamine ning alguses pidasin lausa toidupäevikut, et oleks selge, et saan piisavalt kaloreid. Kuid tasapisi sain rütmi kätte ja suutsin lahti lasta numbritest, mis varem kaalu pealt vastu vaatasid. Nüüd pole enam 71 kg, vaid 73,5. Poolel teel.  Eks see näitas ka, et ei ole tähtsust, kui vana sa oled või millise menüüga, jõutreeningust saab kasu igaüks.

Kui esimestel nädalatel mõtlesin rohkem ka sellele, mitu seeriat ja mitu korda ma igat harjutust tegema pean, siis värskete uuringute valguses tuleb tõdeda, et sel pole ütlemata suurt tähtsust. Tulemusi toob regulaarsus. Täpselt nagu jooksuski. Woody Allen on öelnud: „Ninety percent of success in life is just showing up,“ ning vabalt tõlgendades kehtib see täpselt samamoodi nii jooksu- kui jõutreeningute suhtes. Regulaarsus, harjumuse tekitamine, igapäevane liigutamine on palju olulisem, kui see, mitu korda, mitu kilomeetrit või mitu kilogrammi. Liigutame siis.

PS Ma ei saa öelda, et ülaltoodud foto on tehtud Spartas, sest muidu oleks tegemist ju reklaampostitusega.