Nüüdseks olen plaani järgi treeninud juba kuu aega. Kui oma esimese nädala plaani kätte sain, olin tohutult elevil – motivatsioon trenni minna oli laes. Teate ju küll seda tunnet, kui ostad endale uued trenniriided või -jalanõud ja motivatsioon tõuseb nullist sajani? Mul oli täpselt seesama tunne. Ainult et uute riiete asemel sain ma esimest korda elus päriselt personaalse jooksuplaani. Jooksuplaan oli üles ehitatud nädalate kaupa – mõnel nädalal neli, teisel viis trenni. See teadmine tekitas minus meeletut elevust. Panin oma jooksutossud jalga ja suundusin õue, valmis kohe tempokalt alustama. Aga oh üllatust – esimene trenn plaanis oli... reibas jalutuskäik. No selge, jalutame siis, aga reipalt!

Ma olen terve elu olnud aktiivne inimene – käinud läbi erinevad trennid alates tantsust kuni kergejõustikuni välja. Umbes viis aastat tagasi sattusin rohkem jooksurajale. Siis võtsin jooksmist juba natuke tõsisemalt – panin end kirja erinevatele rahvajooksudele ja osalesin isegi mõnel pikemal distantsil. Mulle meeldis see vabadus, mida jooksmine andis – lihtsalt tossud jalga ja teele. Seetõttu tundus täiesti loogiline, et kui ma nüüd, viis aastat hiljem, saan endale lõpuks personaalse jooksuplaani, siis läheb kõik ludinal. Motivatsioon oli kõrgem kui kunagi varem, jooksutossud olid olemas ja peas keerles mõtteviis: “Olen ju trenni teinud küll, mis see siis ära ei ole.” Tundus, et kõik vajalikud eeldused edukaks treeninguks on olemas. Mis saaks valesti minna, eks?

Hakkasin treenima 100% plaani järgi – pühendunult ja järjekindlalt. Iga trenn oli kalendrisse kirja pandud ja kui midagi oli plaanis, siis see sai ka tehtud. Ei olnud vahet, kas õues sadas vihma või oli väsimus peal – ma ei jätnud vahele ühtegi trenni. Tahtsin anda endast maksimumi ja tunda, et liigun päriselt edasi. Päevad möödusid, aga kui iga trenni järel pulsikella vaatasin, tekkis ikka sama küsimus: kas see pulss ka kunagi alla ka tuleb? Olin kuulnud ja lugenud, et madala pulsiga treenimine on alguses aeglane, aga see, kui aeglane see päriselt on, oli minu jaoks ausalt öeldes üllatus. Kohati oli tunne, et mõni inimene pargis jalutas ka kiiremini, kui mina jooksin. Pidin ennast tagasi hoidma, et tempo kiirendamisel pulss liiga kõrgeks ei läheks. Ma sain aru, et see ongi kogu mõte – harjutada keha aeglaselt kohanema ja pulssi madalal hoidma – oli see vaimselt päris väljakutsuv.  Õnneks rahustas treener Kaupo mind maha, kinnitades, et keha peab harjuma uue koormusega, distantsid lähevad pikemaks ja pulss hakkabki ajaga taltuma. Peamine oli kannatlikkus – ja see oli ausalt öeldes raskeim osa kogu selle kuu vältel.

Jäin siis ootama. Mitte lihtsalt passiivselt, vaid usaldades protsessi, mille olin endale valinud. Ja tasapisi hakkasin märkama esimesi muutusi. Mida aeg edasi, seda rohkem rõõmu hakkasin tundma – mitte ainult sellest, et olin järjepidev ja pühendunud, vaid ka sellest, et keha hakkas vaikselt vastama tehtud tööle. Kilomeetrite ajad muutusid kiiremaks ja vahel isegi üllatusin, kui jooksu lõpus kella vaatasin. Mõtlesin endamisi: oot-oot, kas ma tõesti jooksin selle tempoga nii madala pulsiga? Veelgi toredam oli näha, et minu keskmine pulss ei hüpanud enam jooksu alguses kohe punasesse. Jooks muutus sujuvamaks, keha hakkas koostööd tegema ja varasem ebamugavustunne asendus kergusega. See andis tohutu enesekindluse ja kinnituse, et liigun õiges rütmis ja küll kõik omal ajal tuleb. Treener Kaupo lähenemine sobis mulle suurepäraselt. Tema rahulik ja teadlik juhendamine, vajadusel toetavad sõnad ja selged selgitused – kõik see andis mulle turvatunde ja usalduse, et olen õigel teel. Ta ei surunud peale kiireid tulemusi ega lootusetuid graafikuid, vaid lähtus sellest, kus mina parasjagu olen.

Kui nüüd sellele esimesele kuule tagasi vaatan, siis saan aru, kui oluline on usaldada protsessi, mitte ainult numbreid kellal. Edasiminek ei tähenda alati kiiremat tempot või rohkem kilomeetreid – vahel tähendab see hoopis seda, et õpid oma keha ja vaimu paremini kuulama. Maratonini on jäänud veel viis kuud. See tundub samal ajal nii kaugel ja samas hirmuäratavalt lähedal. Aga praegu ma ei lase end sellest hirmutada. Hetkel on kõige tähtsam, et tunnen, kuidas iga nädalaga kasvab mu usaldus iseenda vastu. Ma ei tea veel, milline saab olema see maratonipäev ise – aga tean, et kui jätkan samas vaimus, siis olen selleks valmis. Üks jooks korraga, üks nädal korraga. Ja kui mõni päev tundub, et jooksen aeglasemalt kui jalutajad kõnnivad, siis meenutan endale: ka see samm viib edasi. Ja see ongi kõige tähtsam.

Ps! Minu jooksu teekonnal saad silma peal hoida minu instagramis: kristiinamaemuru

Mine ka õue jooksma, see on mõnus!

-Kristiina

Kristiina valmistub oma esimeseks maratoniks spordiklubis FB Jooksmine