Sügis on teadagi parim aeg jooksuharrastajale koormustesti tegemiseks – tähtsamad võistlused on seljataha jäänud ning enne järgmiseks hooajaks valmistumist on mõistlik korraks väike sisekaemus ette võtta. Kas süda toimib korralikult? Millise pulsiga ma peaks treenima? Milline vedelik liigub minu veresoontes? Kas Ligi pidi oma ütlemiste tõttu tagasi astuma? Koormustest annab vastuse peaaegu kõigile sellistele küsimustele. Ning kui midagi jääb kripeldama, saad alati ju arsti käest üle küsida.

Valisin koormustesti tegemiseks Spordimeditsiini Sihtasutuse, mis asub Audentese linnakus – olin seal ka eelnevalt ennast testimas käinud ja tahtsin näha, mis minu organismis viimase kolme aasta jooksul muutunud on. Spordimeditsiini Sihtasutusse helistades olin positiivselt üllatunud – kui varasemalt polnud täiskasvanud inimesel sinna koormustestile üldse võimalik löögile saada, siis nüüd pakuti mulle vastuvõtuaega juba mõne nädala pärast. Selgus, et nimetet asutusse on võetud 2 lisaarsti tööle, mistõttu ka minusugused tavalised harrastussportlased  kiiremini terviseuuringule pääsevad.

Erinevaid terviseuuringu pakette, mille vahel valida, oli Spordimeditsiini Sihtasutusel neli. Valisin neist kõige mahukama, mis hõlmas lisaks tavapärasele ka laktaadi määramist ning maksimaalse hapniku tarbimise testi.  Samas – oleks rahumeeli võinud võtta ka mõne lihtsama versiooni.

Eelmine koormustest jäi maisse 2011 ning kuigi ka 2012. a. oli plaanis klemmid külge panna, siis vigastuspaus lükkas koormustesti paratamatult edasi. Nüüd, mil suuremad vigastused on selleks korraks selja taha jäetud, tekkis konkreetne huvi – millised muutused on toimunud kaheaastase vigastuspausi ajal ning kas mu keha on koormuste tõstmiseks valmis. Tõesti – olen nüüdseks 7-8 kuud juba treeninud-võistelnud ent ühelgi treeningul pole ennast korralikult „rihmaks tõmmanud“ ehk siis valdav osa jooksudest on olnud aeglased ja organismi mitte olulisel määral koormavad.   

Niisiis, olin kell 8.45 Spordimeditsiini SA-s platsis. Kõik protseduurid pidid võtma kuni kaks tundi, eelmisel päeval soovitati tugevat trenni mitte teha ning hommikul kohvist loobuda. Tegin siis eelmisel päeval vaid lühikese taastava jooksu, kuid kofeiinist päris ära öelda ei suutnud. Nõrk nagu ma olen.

Peale registratuurist läbi astumist paluti mul koormustestiks jooksupüksid-särk selga ning tossud jalga panna. Tossud ja sokid sai kohe küll uuesti ära võtta, kuna esimeseks protseduuriks oli pikkuse ja kaalu mõõtmine. Nii – 1.87, oot-oot, lükkame selja sirgu – pikkus endiselt 1.88. Seejärel kaalu peale – 71,5 kg. Eelmisel korral näitas kaal 73 kg, kuid tõenäoliselt olen ca 71-73 kg olnud kogu oma kümneaasta pikkuse jooksjakarjääri. Kehamassiindeks 20.3 kg/m², mis päris seal Etioopia ja Keenia maratoonarite klassis veel ei ole, kuid tõenäoliselt viib minu kehamassiindeksi alla ka ebaproportsionaalselt pikk kael. Kui minu kael asendada maadleja omaga, siis saaks ka tolle indeksi enamvähem paika.

Järgmise protseduurina – keha rasvasisalduse mõõtmine. 3,6% ehk siis rasvkoe mass 2,6 kg. Eelmisel korral rasvaprotsenti ei mõõdetud, kuid 2010. aasta testist on meeles number 11%. Ehk siis kui varem võis mind võrrelda lahjemat sorti hapukoorega, siis nüüd olen selline rammus piimapakk. 

Nii, nüüd antakse sulle miski torupillilaadne aparaat, mis siis kopsumahtu mõõdab. Võtad kopsud õhku täis ja puhud kõik puhhti! torusse. Nina pannakse selle protseduuri ajaks klambriga kinni, klambriga, mitte klammerdajaga. Spirograafia tulemus - 6,17 liitrit kopsumahtu ehk 114% teiste omasugustega võrreldes. Kõik protsendid, mis on üle 100 on ju meeldivad :-) Kolm aastat tagasi oli 6,2 liitrit ehk vähemalt on kopsudes jätkuvalt samapalju ruumi kui varem. Kopsumahu test ütleb ka seda, et mu PEF on 10,64 l/s ning FEV1 4,84 l.  Kui sul on jätkuvalt huvi, siis tea seda – PEF tähendab maksimaalset väljahingamiskiirust ning FEV1 näitab kuipalju sa suudad õhku kopsudest välja hingata esimesel sekundil. Mõlemad näitavad seda, kas kopsud on korras – tulemused selgi korral igati OK ehk taas kord üle 100%. Jess!

Järgmise tegevuse alguseks palub õde mul protseduuride lauale selili heita. Ei, see ei ole selline koormustest, mis te ometi mõtlesite! Õde on ontlikult voodi kõrval toolil ning paneb klemmid peale, näed välja nagu Matrixi-mees ning kõige selle juures tehakse sulle ära puhkeoleku EKG ehk elektrokardiogramm.   

Hetk hiljem on sul juba nõel veeni lükatud ning käes verevõtukord. Üldverepildi tulemused selguvad kiiresti, hetk hiljem on need juba arsti käes. Hemoglobiin, mis jooksja jaoks üks olulisemaid näite, on sel korral 164 (normaalväärtuse ülemine piir). Pole üldsegi mitte paha võttes arvesse seda, et ma pole käinud ei alpimajas ega keskmäestikus. Kui too hemoglobiin oleks olnud 169, siis mind igatahes Olümpiamängudel suusavõistluste starti poleks lastud. Kolm aastat tagasi oli sama näitaja 152 g/l.  Kahjuks jääb küll arusaamatuks, kust selline hemoglobiini kasv on alguse saanud ehk siis ega ma täpselt ei tea, mida ma selle nimel teinud olen.

Taustaks hemoglobiinist – see valgu ja raua ühend nimelt seob hapnikku ehk siis mida kõrgem on hemoglobiininäit, seda paremini on su lihased tööks vajaliku hapnikuga varustatud. Lihtsustatult siis -- madal hemoglobiin tähendab seda, et väsid kiiremini ja energiat on joostes vähem ja vastupidi.
Üldverepildist ehk hemogrammist selguvad veel ka teised toredad numbrid nagu hematokriit, lümfotsüütide protsent, neutrofiilide protsent ja palju muudki huvitavat. Hematokriit on vikipeedia andmetel näiteks vererakkude osa vere üldmahust. Ei oska öelda, pole hematokriidiga isiklikult varem tuttav olnud.  Ent kõik veres on OK ning võib liikuda järgmise koormustesti osa juurde. Ühtegi soovitust ma vereanalüüsi tulemustele tuginedes igatahes ei saa, sest kõik näitajad on normi piirides.

Järgmisena siirdud kabinetti, kus sulle pannakse uuesti klemmid külge. Enne võtab õde źileti kätte ja tõmbab sellega siuhh üle rinnalihaste – ei teadnudki, et mul karvane rind on . . . 

Klemmid peal, pannakse sulle gaasimaski või respiraatori laadne mask pähe, see ühendatakse vooliku kaudu spetsaparatuuriga ning oledki koormustesti kõige koormavamaks osaks valmis. Olles terminoloogiliselt täpne – järgneb kardiopulmonaalne koormustest, mille käigus pannakse nt paika sinu aeroobse ja anaeroobse läve pulss. Õigupoolest paika ei panda midagi, pigem konstanteeritakse vaid fakti, et aeroobne lävi on seal ja anaeroobne hoopistükkis teise koha peal.


Kardiopulmonaalse koormustesti – on ju toredad kaks sõna, üldsusele tuntud kui töövõimetest,– alguses kõnnid mõnisada meetrit jooksulindil ja saad lihased ilusti soojaks. Seejärel pannakse lint juba sutsu kiiremini liikuma ning tõstetakse kiirust (minul tõsteti 3 minuti tagant). Algul tuleb püsida tempos 6 km/h, mis on selline kiire kõnni tempo. Seejärel 8 km/h, 10 km/h. Peale 12 km/h tõsteti kiirust juba ühe kilomeetri kaupa. Eelmisel koormustestil jäi maksimumkiiruseks 15 km/h, ehk sellest ka need lindi kiirused. Kuna olin valinud kõige mahukama laktaadi ja hapnikuga koormustesti, siis igal kiirusel võetakse näpust kolm tilka verd – no ei ole valus – ja määratakse vere laktaadisisaldus. Samal ajal pead sa püsima jooksulindil ning sealt mitte maha kukkuma. 

Laktaat ehk piimhape on siis süsivesikute ainevahetuse produkt, mis moodustub glükoosi anaeroobsel lagunemisel. Laktaat on seega ainevahetuse kõrvalprodukt, mille eemaldamisega inimese organism tavaliselt hõlpsasti toime tuleb.  Ent kui jooksed kiiremini, siis tasapisi ei tule sinu keha laktaadi lagundamisega enam toime ning jalad muutuvad raskeks. Kuigi väidetavalt on laktaadi toime väsimuse tekkele vähene, siis ei lasku H+ioonide kontsentratsiooni ja lihaste PH väärtust puudutavatesse detailidesse. Jooksjale on oluline vaid see, et aeroobne lävi on lihtsustatult selline pulsisagedus, mil laktaat tõuseb 1 mmol/l puhkeoleku väärtusega võrreldes ning anaeroobne selline, kus laktaati juba 4+ mmol/l kohta, kuigi ega neid lävesid lihtsalt numbrite peale vaadates ka ei määrata. Mis on aeroobne ja anaeroobne lävi – no see on hoopis teine jutt juba.

Aga tagasi testi juurde. Minu isiklik laktaat, mis algselt oli 1,7 tõuseb aeglaselt 1,9, seejärel 2,2,  2,7 ning lõpuks kiirusel 14 km/h ka 4,2-le. Eelmise koormustestiga võrreldes koguneb laktaati kiiruse kasvades mõnevõrra vähem, näiteks 2011. a. tõusis laktaat lõpuks 5,2-le. Pulsinäidud on samas eelmise testiga võrreldes keskmiselt 2-4 lööki konkreetse kiiruse juures kõrgemad. Ehk siis kui 2011. a. lõi süda kiirusel 13 km/h 176 korda minutis, siis nüüd 180, järgmisel kiirusel on pulsid 188 vs 190 – kõrgemate pulsside põhjuseid võib otsida taas kord vigastuspausist. Ent laktaadi näidud on igati positiivsed ja näitavad, et organismus suudab endiselt laktaati verest eemal hoida. 

Maksimaalseks kiiruseks jääb selgi korral 15 km/h, pulss kerkib 195 peale ning jääb sinna ka viimasteks minutiteks pidama. Arst küsib iga kiiruse juures hinnangut väsimuse kohta, kuid hapniku testi mask peas on rääkimine üsna raske.

Kogu protseduuri juures pannaks paika ka maksimaalne hapnikutarbimine ehk VO₂max. 2011. a. oli see näit endalegi ootamatult 60,8 ml/kg, sel korral jääb see number pidama 51 ml peal – taaskord selge näide sellest, et kui ennast trennis hingetuks ei jookse, siis ka maksimaalne hapnikutarbimine langeb. 

Koormustesti läbi viinud Spordimeditsiini SA spordiarst doktor Virve Vask lisab koormustesti kokkuvõttesse selle kohta omalt poolt – aeroobne võimsus on langenud võrreldes eelmiste näitudega.  Peale testi lisas doktor, et pikk vigastuspaus on ilmselgelt mõjutanud testi tulemusi, muutused kolme aasta taguse testiga võrreldes olid ilmsed.

Loomulikult fikseeritakse jooksulindil jooksmise ajal ka vererõhk. Lindilt maha tulles saad jälle pikali heita, jälgitakse taastumist ning tehakse taaskord EKG. Esimese kolme minuti jooksul tehtav EKG pole päris korras, kuid süda käitus samasuguselt ka kolm aastat tagasi – natuke ootamist ning kõik on taas jonksus. Taastumise EKG on kolmeaastase taguse ajaga mõnevõrra halvenenud.

Doktor annab teada ka minu aeroobse läve pulsisageduse – 144-147 lööki minutis ning anaeroobse läve
– 176-180 lööki. Eelmisel korral fikseeriti läve 140 ja 172 löögi peal ehk siis taas kord väikene muutus.
Mõne päeva möödudes saan doktorilt ka koormustesti kolmeleheküljelise protokolli, kus kirjas nii kõik analüüsitulemused kui spordimeditsiinilise terviseuuringu otsus, mis lühidalt järgmine -- viimase aja terviseprobleem taandus trennipausiga, mis ilmselt mõnevõrra mõjutas funktsionaalset seisundit (langenud VO2max, madalam VE max). Samaks jäi üldine töösuutlikkus, mõne löögi võrra on kõrgem pulss koormusastmetel. Laktaaditest (graafik) omane natuke väsinud maratoonarile (alguskoormuste la veidi kõrgemad). Võib treenida ja võistelda, kuid...Ettevaatust! Soovitan hoida tervist, jälgida enesetunnet, hommikust pulssi. 

Oeh! Otsus seega järgmise hooaja peale mõeldes positiivne – võib treenida ja võistelda. Koormustest näitas ära ka organismi nõrgad ja tugevad küljed ning andis selge info treeningute kiiruste/pulsitsoonide kohta. Kui ma tahan maksimaalset hapnikutarbimist tõsta, siis tuleb treeningplaani võtta ka lühemaid lõike anaeroobsest lävest kõrgema pulsisagedusega. Iseasi, kas ma seda tahan. VO₂max on võib olla tõesti oluline lühematel distantsidel, kuid maratoni läbimist praegusel keskmise rahvasportlase tasemel ilmselt ei takista. Kuigi VO₂max on kolme aastaga langenud 61-lt 51-le, siis maratoni tulemus on langenud vaid 3.32-lt 3.45-le ehk hoopiski mitte nii palju. 

Kas ma peaks aga muret tundma oma keha madala rasvasisalduse pärast? No ma ei tea . . . Hakata ainult rasvasisalduse suurendamiseks õhtul õlut jooma pole vist ka õige.