Berliini maraton - üks kuuest maailma olulisemast maratonist. Miks mitte osaleda? Selline oli mu mõte 2022. aasta septembri alguses. Mis siis ikka -  kodulehele ja registreerima. Üsna pea sain aga aru, et nii need asjad ikkagi ei käi. Sisuliselt tuleb oma huvist anda märku peaaegu aasta varem ning siis jääda pöidlad pihus loosiõnnele lootma. Kui nii, siis nii! Panin oma taotluse oktoobris 2022 teele ja sain detsembri alguses kätte tuima vastuse: “Nein”.

Aasta möödus ja läks teele uus taotlus, aga vastus oli jälle sama. Andsin alla ja registreerisin ennast hoopis käesoleval aastal Pariisi maratonile jooksma (4:06:03), kuid nädal aega enne Pariisi juhtus ime. Sain kirja, et Berliini maratoni starti lubatakse rohkem osalejaid kui planeeritud ning mina olen üks õnnelik, kellel on see võimalus. Korralikult küberkoolitusi läbinuna lõid mul kõik ohutuled põlema, et kas tegu on ehk mingi andmeõngitsuskirjaga? Vaatasin seda kirja siis ühe ja teise nurga pealt ning asi oli ikkagi liiga kahtlane, et lingile klõpsata. Küll aga logisin ennast keskkonda sisse ja vahi imet - oligi võimalus ennast kirja panna. Seejuures olin mõned päevad varem olnud just ühe hiirekliki kaugusel, et oma Berliini maratoniks broneeritud majutus ära tühistada, aga mingi saatuslik telefonikõne tuli vahele.

Raskem osa Berliini maratonist oligi tehtud, sest tegemist on ju väga kiire rajaga, kus jalad pidid iseenesest jooksma. Eks igal ühel on omad nipid, kuidas maratoniks valmistuda ning sellel osal ma peatuma ei hakka. Ütlen ainult nii palju, et kõige magusam suvekuu läks antibiootikumide ja haiguse nahka, aga ega mulle pikki ja aeglaseid jookse ei meeldi nagu nii üldse teha.

24 tundi maratonini ja tõusen lennukiga Brüsseli lennujaamast õhku. Peas keerleb mõte, et kas panna kohver Berliini jõudes kõigepealt hotelli ära ning seejärel minna numbri järele või vastupidi. Maratoni grupp Facebookis on täis sajatusi, et kuhu on kadunud sakslaste ordnung. Reedesed järjekorrad numbrite saamisel on kõik inimesed pöördesse ajanud. Vihastele kommentaaridele sekundeerivad tavapärased küsimused, et kas 12 geeli rajale on ikka piisav ning kui palju enne starti peaks kohal olema.

Jõudes maratoni staapi Berliini vanasse lennujaama ei mõista ma, mis korralagedusest inimesed internetiavarustes pajatavad. Poole tunniga on mul number ja kõik muu tavaar olemas. Jõuan veel rahulikult Berliini ostukeskuses tasuta pastapeost osa võtta ning olen hotellis enne tagasi, kui oskasin unistada.

Numbrit sentimeetri täpsusega särgile mõõtes üritan jooksuplaani paika panna. Esimene tagasilöök - saan aru, et mu stardigrupis D (stardigrupid on A-K) polegi nii aeglast tempomeistrit nagu 3:45. Lohutan ennast, et sellises massis leida ja püsida tempomeistri juures on nagunii juba surnult sündinud plaan. Kell on olemas ja tempo teada - tuleb lihtsalt see 42,195km selles tempos vastu pidada. Ütlen ausalt, et ega seda kindlustunnet ei ole, et lõpuni pean, aga vähemalt proovin. Uinun hästi, aga hommikul on kellal minu katkendliku une kohta oma arvamus.

Uue kujundusega 50. Berliini maratoni medal.

Äratus kl 7.15 ja poen jooksuriietesse. Lähen alla hommikust sööma number kõhu peal ja mõistan kohe, et see oli viga. Ühtegi jooksjat ma ei näe ja laudades istuvad vaid prouad, kelle teised pooled kihutavad ammu juba stardi poole. Kehakeelest loen välja, et kõik on murelikud, aga kas nad on mures, et ma nii hilja sööma tulin või pigem tekkis neil küsimus, et miks nende mehed nii vara starti läksid, sellest ma aru ei saa.

Pool tundi kerget sörki ja olen jõudnud stardiala juurde. Kiire turvakontroll ja liigun vaikselt oma stardikoridori. Õhk on karge ja olen õnnelik, et panin pusa peale, mis pärast starti leiab uue omaniku kusagil Berliini kõledatel tänavatel. Mida lähemale jõuan stardikoridorini, seda lühemaks jäävad tualeti järjekorrad. Tark ei torma.

Kõlab stardipauk ja näen, kuidas jooksjad oma soojendusdressid kahele poole rada viskavad. Amatöörid, sest reaalsuses kulub meie stardigrupil stardijooneni ja jooksmiseni veel 15 minutit. Mõnel on selleks ajaks juba kananahk ihul ja huuled sinised.

Kell käima ja jooksusamm sisse. Jõuan vaevalt kilomeetri joosta, kui mobiilikoti takjakinnitus õlavarrel lahti hüppab ja vaid kiire reaktsioon päästab telefoni asfaldiga kokkupõrkest. Pulss jõuab hoobilt 170ni. Mööduda tuleb esimesel viiel kilomeetril samuti üksjagu, sest paljud aeglasemad jooksjad on ennast esimestesse gruppidesse munsterdanud, et rohkem armuaega finišijoonele jõudmiseks saada. Nimelt on Berliinis ajalimiit 6 tundi ja 15 minutit ning mida varem sa stardist jooksma pääsed, seda rohkem on sul aega.

Tundub, et kõik, kes pole tulnud jooksma, on raja ääres kaasa elamas. Sisuliselt on kogu raja ulatuses pealtvaatajate melu selline nagu Tallinna maratoni viimasel 500 meetril. Lippude võistluse raja ääres võidavad kindlasti mehhiklased - kohati tekib tunne, et see jooks ei toimu Euroopas. Naljakate kirjadega plakateid leiab igale maitsele. See on suurjooksude võlu.

Minu tulemusegi päästavad pealtvaatajad. Kui esimene pool maratonist möödus sündmuste vaeselt, siis teises pooles hakkas ärevus kasvama, et millal läheb raskeks. Kusagil 32. kilomeetril tunnen, et kilomeetrid on pikemaks muutunud, aga tempo ja pulss püsib. 35. kilomeeter ning jalgu tuleb juba rohkem sundida. 38. kilomeeter ja saan kella vaadates aru, et aeg 3:45 läheb väga raskeks. Ootan seda päästvat pööret, mis avaks tee Brandenburgi väravale.

40. kilomeeter, lonksuke vett ja päästev pööre. Järgmise nurga taga varitsevad jooksjaid hulk fotograafe. Mõttes vihastan, et kellele küll on neid pilte vaja ning miks need fotograafid ei võiks oma pilte teha jooksu alguses, kus on inimestel veel kenad näod. Tempo on langenud 5:40 peale kilomeetri kohta. Päris tugev kukkumine.

Maratoni võitja Tigist Assefaga (vasakul)

Lõpuks viimane sirge ja värav paistab. Õnneks või kahjuks olen lugenud, et finiš on 400 meetrit pärast väravat. Kangesti tahaks jalutada, aga see rahvavägi raja kõrval ei lase lihtsalt. Ma ei tulnud siia selleks, et jalutada suursuguse ehitiseni. Seda võiks ma ka igal teisel päeval teha. Täna tuleb joosta. Lõpuks hakkab ka see finišijoon paistma - 3:46:14. Tuleb leppida sellega, mis on. Rada võib ju kiire olla, kuid jalgu tuleb ikka ise liigutada.

Õlletopsi taga ütleb tundmatu kaasteeline, et never again. Muigan vaikselt, sest maraton on sõltuvus. Kui selle orki ei taha langeda, siis ära registreeri ennast kunagi 10km distantsile. Sest just sellest kõik see pihta hakkab - süütust ja lühikesest jooksuvõistlusest. Nädala pärast olen Brugge poolmaratonil - olen juba lootusetu juhtum.

Ps. See lugu on pühendatud kõigile neile, keda pole valitud “Eesmärgiks Tallinna maraton” programmi. Ka mina olen üks mittevalitu.