… tabasin end mõttelt pärast üht jooksu.

Tundus nagu kõik asjad-  töö, projektid, Marathon100, elamine ise, oleks otsustanud samal ajal mulle sülle kukkuda. Ja siis veel söögiajad, et oleks energiat, aga et ei jookseks täiskõhuga. Kogu logistika, mis ühe jooksu ümber keerleb, võiks vabalt olla omaette projekt.

Rääkisin ühe teise projektikaaslasega ja ta ütles: "Vaatan, et kõik teised teevad trenni ja on täiega graafikus… ja mina ei ole." Sotsiaalmeedias läheb alati kõigil hästi, eks. Stravas on kirjas, et jooks tehtud, aga ei räägi see midagi sellest, millise tundega ma jooksma läksin või sealt tagasi tulin. Seal on lihtsalt numbrid, mitte need sisemised vestlused, mida pidin pidama, et üldse jooksujalatsid jalga panna.

Üldiselt on nii, et isegi kui mul tuleb tahtmine trenn vahele jätta, siis ma ikkagi ei jäta.
Ja üldiselt kui jooks tehtud, tulen ma peaaegu alati tagasi parema inimesena, kui olin uksest välja minnes.

Aga vot, üks trenn oli selline, et seda paremat inimest ei tulnud. Pärast seda tabasin end mõttelt, et mulle vist ei meeldi see jooksmise asi. See polnud füüsiline väsimus, vaid vaimne kurnatus, mis korraks pani mind nii tundma.
Ja mulle ei meeldinud see tunne. Ja samas pani taipama – see tee ei ole lihtsalt rida "jess, sain jälle tehtud" hetki. Siin sees on ka tüdimust, väsimust, kõikumisi, tagasilööke.

Ma vajan eduelamusi!

Kui sa teed ja toimetad, siis vahepeal on seda halli ala nii palju. Sa justkui näed enda arengut ka jooksutrennides, aga samal ajal sa pole päris kindel, sest justkui see pole käega katsutav.

Kõik, mis on taustal ja toetavad tegevused, on nähtamatud abilised, mis tulevad sulle kasuks siis, kui sa päriselt lähed tulemust realiseerima. Selle jaoks aitavad jooksuüritused, kus korra jalad kõhu alt välja võtta ja katsetada, et mis seis siis ikkagi selle vormiga nüüd on.

01.mail käisin Suurjooksul ümber Viljandi järe ja jooksin ajaga 01:02:00

Kes Viljandis on jooksnud see teab, et see pole stabiilne ja hea teekattega rada, kus aega joosta, vähemalt minu jaoks. Eelmine õhtu oli just sadanud ka vihma ja rada oli mõnusalt märg ja porine.  Ma olin endale oma peas pannud väikese eesmärgi, et kui tunni ajaga ära jookseksin, oleks päris lahe!

9km peal hakkas tunda andma mu põlv, mis ikka aeg ajalt end meelde tuletab – “ära unusta mind, ära hakka end liiga mugavalt tundma”. Õnneks polnud valu nii tugev, et oleksin pidanud katkestama. Jõudsin kenasti lõpuni ja olen kokkuvõttes arvestades rada, end ajaga rahul. Paar päeva ei saanud väga mugavalt trepist kõndida, aga peale seda kõik möödus ja siiani olen ilusti graafikus. Vaatame siis, kuidas edasi.

17. mail osalesin ka maijooksul, kus distantsiks 7km, mille läbisin 30 minutiga. Paraja pikkusega rada, et end mõnusalt proovile panna. Ma sain startida ünsa eest ehk ei pidanud vaeva nägema kusagilt massist ette trügimisele vaid sain kohe hakata oma jooksu jooksma. Äge oli ikka näha seda, et jalad liiguvad, tõusevad isegi maast lahti, kiirema tempoga jooksmine on talutav. See on see eduelamus, mida tuleb vahel kogeda, et oleks seda sädet edasi liikuda!

Kokkuvõtvalt jagangi siia 10 fakti, mille olen nende nelja kuu jooksul jooksurajal enda kohta avastanud:

1. Olen märts-juuni lõpp jooksnud kokku ca 580km.
2. Ma ei ole jätnud ühtegi jooksutrenni vahele. Mõni päev on küll nihkunud, aga kõik trennid on tehtud.
3. Pesurest on kolinud elutuppa ja keeldub sealt lahkumast.
4. Jooksin oma 7 km rekordi – 30 minutiga!
5. Vahel naudin jooksu täiel rinnal. Vahel ootan ainult lõppu. Kõik on osa protsessist.
6. Motivatsioon ei juhi mind. Mind juhib teadmine, miks ma seda teen.
7. Rutiinid sobivad mulle. Kui on plaan, on liikumine lihtsam.
8. Mõistan nüüd, kui suur roll on treeneril ja treeningkaval ja see peab paika ka teistes eluvaldkondades. Kui sa tunned, et üksi pusides ei jõua tulemuseni, võta enda kõrvale inimene, kes sind sel teekonnal aitab.
9. Jooksmine on trenn, mille saab igalepoole kaasa võtta.
10. Ja kõige olulisem, mulle meeldib see projekt! Isegi kui olen väsinud ja kõht on tühi.

 Lea valmistub Swedbanki Tallinna maratoni 21,1 km distantsiks spordiklubis Sparta ja teda juhendab Toomas Tarm.

Grupifoto autor Elis Kaurson