Istusin samal ajal ühel teenindusalasel konverentsil, kui märkan, et Janek on mulle Facebookis sõbrakutse saatnud. Esimene mõte: “Oota nüüd… kas see võib midagi tähendada?” Teine mõte (täiskasvanulik versioon): “Rahu, Lea. Iga sõbrakutse ei tähenda kohe midagi.”

Aga siis – bam! – sõbrakutsele järgneb kiri:
“Palju õnne, teie olete need kuus õnnelikku!”

Ja siin ma siis nüüd olen, kirjutan oma esimese kuu kokkuvõtet. Äge, mis elu ikka teele viskab, kui selleks võimalus anda.

I samm. Vana valu hirmust üle olemine

Olin saanud kätte oma esimese treeningplaani. Lugesin selle rahulikult läbi, kõik tundus loogiline, küsimusi polnud ja ainus asi, mis vajas tegemist, oli alustamine. Esimese kuu kava nägi välja selline: 2 jooksutrenni ja 1x jooksuharjutuste ühistrenn Järve metsas. Just täpselt paras ports, et aidata regulaarsusel tekkida ning kehal koormusega harjuda.

Aga enne, kui ma üldse oma jooksuplaani nautima sain asuda, oli mul vaja ühe “vana sõbraga” asjad selgeks rääkida. Saame mu sõbraga siis lähemalt tuttavaks. See sõber ilmutas end eelmisel suvel, kui ma ei olnud väga palju jooksutrenne teinud ja andsin lubaduse joosta ühe jooksuürituse raames palju ja seda ilma ettevalmistuseta. Teadsin oma peas, mis see võib kaasa tuua. Ja palgaks sain selle, mida ise küsisin. Keha nalja ei mõistnud ja peale seda ei saanud ma ca pool aastat üle 1,5km järjest joosta, ilma, et see valu põlve kõrval end ei ilmutaks.

Kuna jooksmine mulle meeldib ja ma naudin seda tulemust nii füüsilises kui vaimses vormis, siis ma alustasin eelmise aasta sügisel uuesti tasa ja targu. Hakkasin jooksma lindil, mis on pehmem ja jalale sõbralikum pinnas. Kuigi ma tahan mainida, et ma ei naudi lindil jooksmist, siis see oli kindlasti tollel hetkel abiline ja parim otsus edasise suhtes.

Ja nüüd siin ma siis olen, õues ja valmis üle pika aja esimeseks 10km jooksuks. 7 km joostud, kõik sujub, enesetunne on hea, samm üsna kerge ja siis sealt ta mind uuesti tervitab – minu “vana sober”. Jäin seisma, venitasin, võimlesin veidi ja jooksin edasi. Ja nii ma lõpuni tegin, iga 1km järel väike paus ja lõpuks 10km täis. Jah see tõmbas mul hetkeks emotsioonid alla ja mõtlesin … päriselt, praegu, miks? Tagantjärgi ma ütlen, et seda oli vaja, minu teadlikus enda keha olukorrast ja tunnetamisest on täna veelgi parem.

Esimesele jooksule järgnesid puhkepäevad, kus sain lasta jalgadel rahulikult olla. Ja järgnevatel kordadel tegin enda jaoks sõbralikumad valikud, st valisin metsarajad, hakkasin rõhku panema soojendusele ja venitusele ning  siiani olen saanud kenasti kõik trennid 100% kaasa teha ilma, et mu “vana sober” end taas näidanud oleks.

II samm. Teadlik tegutsemine, tunne ja kambavaim!

Teadliku treenimise juures meeldib mulle kõige rohkem see, et kui sul on plaan, siis sa lihtsalt lähed, olgu väljas rahe, tuul või niisama üks nendest rasketest päevadest.

Järjepidevus ja rutiin, mis viivad samm-sammult eesmärgini, sobivad mulle. Tean, et kui tahan päriselt tulemust, siis “natuke nagu teen” ei vii mind kuhugi. Tuleb panustada 10x rohkem. Nagu öeldakse, et keskpärase tulemuse jaoks ei ole plaani vaja. Ja sama kehtib ka muudes eluvaldkondades.

Üks asi, mis on mulle veel palju juurde andnud, on jooksuharjutuste ühistrennid. Ma pole varem neid regulaarselt teinud, aga seal koos teistega, ühise eesmärgi nimel, teeb kambavaim juba pool tööd ära. Tänu jooksuharjutustele tunnen, et jalad ei väsi enam nii kiiresti, samm on kergem ja isegi jalad tõusevad maast lahti natukene rohkem.

Esimese kuu võtsin täiega trenn by trenn, tunne by tunne. Lasin kehal harjuda, lasin meelel järgi tulla. Nüüd olen juba teise kuu plaanis, kus on üks trenn rohkem, kokku 3 jooksu ja 1 ühistrenn nädalas.

Ja ma pean aus olema, ma ei mäleta, et oleksin viimase kahe aasta jooksul nii heas jooksuvormis olnud kui juba praegu.  

Gasellivorm, ma olen su poole teel!

Näeme ja kuuleme peagi! 😊

Lea valmistub Swedbanki Tallinna maratoni poolmaratoniks spordiklubis Sparta ja teda juhendab Toomas Tarm.