SALOMON DOLNOŚLĄSKI FESTIWAL BIEGÓW GÓRSKICH ehk 9 erinevat distantsi 10-st kilomeetrist 240-ni – see on Poola suurim maastikujooksupidu, mis kestab tervelt 4 päeva, 13. – 16. juuli 2023!

Loomulikult ei tahtnud me peost ilma jääda! Pakutavaid distantse oli palju – 10 km, 15 km, 21 km, 33 km, 45 km, 68 km, 110 km, 130 km ja 240 km. Nende vahel tuli enda jaoks sobiv valik teha. Tiim Voka valikud olid poistele Golden Marathon 45 km ja tüdrukutele Golden Half-Marathon 21 km.

Seltskond oli meil kaheksane, poistest mina, Ago, Margus, Priit ja Marko ning tüdrukutest Kristi, Mirjam ja Liisa. Liisa kehastus seekord tugipersonaliks ja toetas meid raja äärest.

Kohalejõudmine jooksupaika polnud üldse keeruline, lennukiga Tallinn-Varssavi-Krakov ja edasi rendiautoga 265 km. Kuna lennuki saabumisaeg oli planeeritud õhtul kella 18-ks, siis oli mõte sõita natuke Krakovist välja. Ööbisime Katowice´s, ca 70 km Krakovist.

Järgmisel hommikul jätkasime teekonda Ladek-Zdroj suunas. Kuna meil olid ka naised pardal, siis oli nende poolt välja otsitud Outlet-City Katowice lähedal, kus me paar tundi shopingule pühendasime. Kes sinnakanti satub, siis soovitan kindlasti läbi käia. Täpsemad koordinaadid saab naistelt.

Teekond jooksupaika kestis ca 2,5 tundi. Üsna pikalt olid head teed, ka tasulised kiirteed (maksumus ca 3,5 eurot), lõpupoole jäi päris palju väiksemaid külasid.

Jooksu start ja finiš olid Ladek Zdroj külas ning trass läbis korduvalt ka Tšehhi Vabariiki.

Ladek-Zdroj´s oli meie võõrustajahotell – kunagine tõeline pärl küla ääres – hotell GEOVITA! Tänaseks oli hiilgusest järele jäänud.. vist ainult hotelli nimi, sest hotelli sisemus nägi välja nagu oleks jõudnud tagasi 1980-1990 aastatesse. Booking.com pildid on nii hästi tehtud, et miski ei reeda ajastu erinevust. Hind oli nagu 4-5 tärni hotelli oma :D Tegelikult olid sellel nädalavahetused hotellide hinnad kordades kõrgemad, kuna terve küla oli rahvast (loe: jooksjaid) täis ja hotellidel külastajatest puudust ei olnud – kõik hotellid olid välja müüdud.

See selleks, magada sai ja hommikusöök oli ka väga hea, kuigi peale hotelli esmatutvust mõtlesime, et arvatavasti siin hommikuks keedetud sardelle pakutakse :D Tegelikult oli hommikusöök selle hotelli parim osa.

Nii maratoni kui poolmaratoni start olid laupäev 15. juulil, maraton kell 8:00 ja poolmaraton kell 11. Maratonijooksjate kohustuslikus varustuses oli mobiiltelefon, oma joogitops ja termotekk. Rajal oli 3 teeninduspunkti vee, spordijoogi, puuviljade, koogikeste ja koolaga – need asusid kilomeetritel 10, 23 ja 33. Arvestades raja rasket profiili, siis oli punkte ilmselgelt vähe. Targemad jooksjad võtsid rajale oma joogikoti kaasa, ka meie hulgas oli üks tark – Priit! Üldiselt hakkas silma vaid paar jooksjat peale meie kes oma joogikotiga rajale ei läinud.

Mehed stardis: vasakult Ago, mina, Marko, Priit, Margus

Stardiprotokollis oli üle 800 jooksja, lõpetas neist natuke üle 600.

Pildilt ei leia naljalt ilma vöö- või seljajoogikotita jooksjat.

Profiil on päris korralik. Lumiseid tippe ei ole, aga tõusu- ja laskumisnurgad on nii meeletult järsud ja neid on nii palju, et paha hakkab – sõna otseses mõttes.

Stardist hakkas kohe tõus pihta ja see kestis umbes 5 km, peale mida rada langes ca 5 km. Jätkuvalt on järsud laskumised nii ebameeldivalt rasked jooksmiseks. Esimest 10 kilomeetrit jooksime ca 1h 30min (mida siledal maal läbiks ca 40-43 minutit (ma ei räägi Priidust)). Naiste esimene 10 km oli täpselt sama rada, neil kulus selleks peaaegu 2 tundi.

10 km teeninduspunktis pakutav:

Mõni ilusam koht oli ka raja peal:

Üks paljudest tõusudest:

Ja laskumistest:

Isiklikus plaanis hakkas juhtuma ca 16ndal kilomeetril, kui vasaku jala hüppeliiges korra väändus. Nendel kividel, kändudel ja juurikatel peab topelt ettevaatlik olema.

3 km hiljem jooksin koos Margusega ja uuesti käis hüpekas ebaloomulikus asendis ära, oli kuulda ka kerget raginat ja silme eest läks korraks mustaks. Margus hea inimesena pakkus tuge ja veendus, kas ma saan ikka edasi liikuda, aga kuna jalg oli ikkagi soe ja järgmisse teeninduspunkti ainult 4 km, siis leppisime kokku, et ma liigun vaikselt sinna ja siis vaatame edasi. Üsna pea sain juba joosta ja teeninduspunkti jõudes oli Marguski veel seal. Kui energiavarud täidetud, panime edasi. Mingi hetk hakkas Margusel pistma, mistõttu võttis ta korraks hoo maha, ma aga läksin oma tempoga edasi. Kuna jalg laskumisi eriti ei kannatanud, siis teadsin, et kuskil laskumisel ta nagunii mulle järele jõuab.

Olin jõudnud umbes 28-ndale km-le, oli laskumine, üsna kitsas, vasakul põõsad ja kallak alla, paremal heinane toetav mägi. Just sellel hetkel kui mõtlesin, et kannatab ka allamäge joosta, käis vasaku jala hüppeliiges konkreetselt 90 kraadi, raksatus kajas üle oru ja mina lendasin vasakule põõsasse. Silme eest lõi heledaks. Paarkümmend sekundit oigasin seal, siis roomasin üle kitsa raja paremale poole heina sisse. Räigelt valus oli. Jooksjad, kes minust möödusid, tundsid huvi, kas kõik on korras – näitasin pöialt, aga tegelikult olin omadega täiesti pe…s. Üks jooksja peatus vaatamata minu pöidlale, pakkus mulla soola ja juua. Olin tänulik.

Lõpuni on 19 km.

Peale umbes 5 minutilist lebamist otsustasin proovida jalale astuda – …

Jalg kandis, aga koormust sellele rakendada ei saanud, seega jooksmine oli peaaegu välistatud.

Peast käisid läbi erinevad mõtted – kas luud on terved? Kas Ironman 70.3 Tallinn 3 nädala pärast jääb vahele? Kas tõesti pean vigastuse tõttu hakkama oma lemmiktegevustest loobuma?

Eesmärk nr 1 oli jõuda finišisse ja siis päev-päevalt edasi mõelda.

Igatahes.. Margus jõudis ka peagi mulle järele ja väidetavalt oli tal ka hapnik juba miinuspoolel, et jooksmine tekitas pigem ebamugavust, siis võttis ta solidaarselt hoo maha ja kõndis koos minuga. Järskudest laskumistest allatulek oli piin omaette.

Vahemärkusena: olles juba rohkem kui pool ajast rajal olnud, tuli telefonile SMS, mis hoiatas kõrgete üle +30 kraadiste temperatuuride eest ning andis soovituse püsida varjus, vältida füüsilist pingutust ja rohket higistamist:

See kõik oli meie tegevusele vastupidine.

33-ndal km-l oli viimane teeninduspunkt, peale seda muutus rada inimlikuks, aga temperatuurid veelgi tapvamaks. Paar km peale joogipunkti oli keel uuesti kurgulaes kinni, lõpuni oli 10 km, mis meie tempot arvestades kestis üle 1,5 tunni.

Esimest korda selle aja jooksul voolas raja kõrval ojake. Võtsime topsid välja, algul maitsesime natukene ja siis juba korralikult kuni janu kustutatud.

Õnneks oli viimane 10 km jalasõbralik – kruusane metsatee, mis on ka autodele läbipääsetav.

Ca 6 km enne lõppu oli üks hea vabatahtlik voolikuga raja ääres, kes kastis soovijaid.

1,5 km enne lõppu möödus rada meie GEOVITA hotellist, napilt enne jõudsime asfaldile. Otsustasime, et sealtmaalt sörgime finišisse. Finišis ootasid meid ülejäänud narkomaanid (loe: spordinarkomaanid).

Kuna naiste viimased 5 km olid samad, siis Priit sättis tempo just sellise, et jõuaks koos Mirjamiga lõpetada. Mul oli sama plaan Kristiga, aga nagu öeldakse, kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab..

Seekordne tiimi järjestus:

Ago                     6h 16min

Priit                     6h 27min

Marko               6h 27min

Margus              7h 45min

Ringo                  7h 45min

Naised 21 km järjestus:

Mirjam 3h 26min

Kristi                   3h 29min

Kõik meeletult tublid! Ega Liisal ka kerge polnud, selle kuuma käes meid oodata ja tähelepanelikult jälgida, et kõik ikka pildile saaks!

Minu jalg läks peale jooksu korralikult paiste, aga meie oma füsio lohutas ja lubas, et Ironmaniks olen taas enamvähem konditsioonis 😊

Raske on saada Lehismetsasid kaamerasse vaatama 😊

Õhtul hakkasime kulutatud kaloreid tagasi laadima. Meie GEOVITAs oli sigarituba nahktugitoolidega (kusjuures väga mugavad – nende peal sai korralikult kõikuda), seal toas katsime omale laua, lasime Spotify´st muusikat ja võtsime päeva kokku.

Jooks oli sedavõrd raske, et veel 6 päeva peale jooksupäeva olid jalalihased mõnusalt valusad!

Järgmisel hommikul sõime hotellis kõhud täis ja adjöö GEOVITA! Krakov ootab!

Meie – jalgadega Tšehhis, taustal Poola 😊

Teel Krakovisse tegime ühe kultuursema peatuse Auschwitz´is. Seda ajalugu, mis seal 1940-45 aastatel toimus ei soovi siin lahata, aga koht ise on külastamist väärt. Kolme kilomeetrise vahega on kaks koonduslaagrit, Birkenau ja Auschwitz. Hoolimata kuumast ilmast tegime mõlemale tiirud peale.

Krakovis veetsime oma reisi 2 viimat päeva. Võib isegi olla, et Krakov on üks ilusamaid linnu Euroopas! Jalutasime Wisla jõe ääres, vanalinnas ja külastasime keskväljaku äärseid restorane. Vaatasime hobuseid kaarikutega möödumas ning nautisime maitsvat toitu ja kosutavat jooki. Hotell oli sel korral tänapäevasem 😊

Kogu meie reis kestis kuus päeva 13 – 18.07.2023.

Tuleb uus suvi, uus koht, uus jooks. Sõpruskond jääb!

#tiimvoka #investeerimemälestustesse