Rabajooksust

KUI KOOLI SPORDIPÄEVAD välja jätta, oli Rabajooks minu elus kolmas organiseeritud spordiüritus, millel osalesin. 1976. ja 1977. aastal olin rahvajooksjana teinud tiiru ümber Harku järve ning 1978. aasta kevadel startisin oma esimesel Rabajooksul. Minu ehitusinsenerist isa, kelle sportliku eluviisi lahutamatuks osaks oli kolm korda nädalas jõusaal, laupäevane metsajooks saunaga ning vastavalt võimalustele võrkpall, töötas Eesti Tööstusprojektis. Seega oli loogiline, et suheldes igapäevaselt toonase jooksuidee algatuse initsiatiivgrupiga, oli tema osaline juba esimestel rabajooksudel. Minul oli tol ajal veel sporditegemise motivatsioon leidmata ja kui siis ühel 1978. aasta kevadisel laupäeval ema, isa, minu õde ja mina Rabajooksule suundusime oli see üks laste elu tavapärane rutiin: kui vanemad lähevad, tuleb kaasa minna ja nii lihtsalt on. 5,5 kilomeetrine ring sai kõnniga pooleks läbitud ja lõpus hambad ristis pingutatud, et emast ja õest ennem üle finišijoone jõuaksin.

Enda jaoks teise rabaringi läbisin sama aasta sügisel. Tol ajal toimusid rabajooksud laupäeviti ja laupäev oli reeglina koolipäev. Õppisin Tallinna 21. Keskkoolis, kus eksperimendi korras erinevalt teistest koolidest katsetati 1.-6- klassini viiepäevast õppenädalat. Eks sõbrad-tuttavad teistest koolidest vaatasid sellist privilegeeritud seisust teatava kadedusega, kuid ilmselt tänu sellele ma 78.a. kevadel Rabajooksule sattusingi.

SÜGISEL olin juba seitsmendas klassis ja pidanuksin koolis olema, kuid tõenäoliselt toimus jooks siis 7. oktoobril, mis okupatsioonitingimustes oli mingil perioodil konstitutsioonipäev ja seega vaba. 1979.a. kevad jäi vahele. Mind saadeti hommikul kooli, samal ajal kui ülejäänud pere valmistus Rabajooksuks. Jooksufanaatik ma veel polnud ja suurt traagikat üritusest loobumine ei kujutanud. Suve lõpus käis aga peas plõks ära ja sama aasta sügisest kauplesin endale vanematelt ikka Rabajooksu päevaks koolist vabastuse.

Sellest samast 1979. aasta sügisest on kasutusel uus rada. Seni ajani joosti 5,5 kilomeetrist ringi, mis suures osas langeb praegusega kokku, ainult lõpu ja alguse osa ei tulnud Kalda tänava lähistele välja. Rada pööras enne Harku metsa järve vasakule ja kulges üle luidete praeguse suusaringi kõrval. Uue ringi kasutuselevõtt ja stardi-finišipaiga toomine metsast välja oli põhjustatud ilmselt osalejate arvu kasvust ja metsaalune jäi parkivatele autodele kitsaks. Kõik ei läinud viperusteta. Internetieelsel ajastul oli info, mis enam-vähem kõigini jõudis, et rada on uus. Kui uus ja kas uudsus hõlmab ainult stardipaika ei olnud täpselt teada. Nii juhtuski, et nö tagumise sirge lõpus (umbes seal, kus tänapäeval täitub 4 km ja peab vasakule pöörama) oli keegi rada tähistava noole otseks keeranud ning mina isaga ja paljud teised põrutasid mööda kraavi mitmes mõttes rappa. Varsti saadi muidugi aru, et midagi on mäda, pöörati vasakule ning kraave ja sihte mööda seigeldes jõuti lõpuks Suvila ja Kalda tänava ristmikku ja sealt edasi finišisse. Hiljem pole mul sellist jama rohkem juhtunud, kuid tol korral tekitasid info uuest rajast ja kellegi pahatahtlik käsi paraja segaduse.

1980. aasta kevad on meeles sellega, et see oli viimane kord, kui isa pidi mind veel järgi ootama. Olin juba talvel parajalt suusatanud ja kevadel natuke jooksmas käinud ning omast arust heas vormis. Panin kohe leekima, kuid paari kilomeetri pärast vaevlesin pistete käes ning komberdasin vaevaliselt lõpuni.

Valik vimpleid eelmise sajandi jooksudelt. Vahel anti osalejaile riidest embleem (pildil näha mõned Vändra maratonide, Harku järve jooksude ja Tamula järve jooksu embleemid)

1985. aasta oleks peaaegu vahele jäänud, kuid mingi ime läbi sattusin aprilli lõpus Mongoolia piiri lähistelt Vene kroonust puhkusele ja nii loomulikult ka Rabajooksule.

RABAJOOKSU JUHENDIS oli varemalt alati märgitud, et igaüks võib joosta vastavalt soovile 1 – 4 ringi. 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses, olles oma parimas jooksuvormis, kasutasin tavaliselt seda maksimaalset võimalust. Seda kuni 1995. aasta kevadeni. Tookord osalesin oma perest üksinda, jooksin tiirud ära, kuid jäin ilma traditsioonilisest vimplist. Osavõtjate arv oli hüppeliselt kasvanud, 450 vimplit said tilgatumalt nii otsa, et ka isal ei õnnestunud töö juurest tutvuste kaudu tagantjärele ühtki lisavimplit leida. Järgnevalt olen alati piirdunud ühe ametliku ringiga, siis finišeerinud ja vahel sörkinud mõned ringid „mitteametlikult“ peale. Kuidas ma ka ei pingutanud, alla 22 minuti pole rabaringi kunagi läbida õnnestunud. Parimaks üksiku ringi ajaks on jäänud aastakümnete tagune 22:11 ja nelja ringi tippmargiks 1:36:07.

Ilm on olnud Rabajooksul alati üks oluline näitaja. Stabiilse ürituse taustainfona annab see tavaliselt võrreldavat teavet kevadete või sügiste kulgemisest. On olnud päikest, vihma, lund ja jääd. Kõige ekstreemsem jooks oli 2013.a. kevadel, kui talvine lumikate polnud veel jõudnud sulada, kuid oli piisavalt pehme, et sinna igal sammul poole sääreni sisse vajuda.

Rabajooks pole kunagi ära jäänud. Alates 1978. aastast on mul olnud au osaleda igal aastal vähemalt ühel jooksul. Viimasel ajal tavaliselt kevaditi, kuna sügisene üritus on kahjuks loksunud paika samale päevale Viljandi linnajooksuga. Seepärast unistan, et vanad head ajad, mil Rabajooks toimus laupäeviti, tuleksid tagasi. Jõuaks mõlemale.

Osaletud rabajooksude vimplid (puudu on kevad 1995 ja kevad 1998, esimest ei jätkunud ja teine on kuhugi kaotsi läinud)

Vimplitest ja medalitest

Kodusest arhiivist rabajooksude vimpleid välja otsides sattus näppu ka muud aastakümnete jooksul kogunenud atribuutikat. Näiteks vimpleid. Viimasel ajal on sotsiaalmeedias hakanud aeg-ajalt pead tõstma arutelu jooksudel jagatavate medalite teemadel. Tõstatatud on küsimus, kas ikka on igal jooksul ja igal maratonil vaja igale osavõtjale medalit? Kes on hakanud rahvajooksudel osalema sel sajandil või veel enam viimasel kümnendil, ei kujuta vist ettegi, et sadadele või tuhandetele suunatud spordiüritus võiks toimuda ilma finišeerijamedalita. Ometi on see varemalt nii toiminud. Eelmise sajandi 70-ndatel ja 80-ndatel aastate rahvaspordiüritustel oli normiks, et osalejatele anti vimpel, riidest embleem, mida sai soovi korral oma riietele peale õmmelda või nn Norma märk. Norma oli nõuka ajal tuntud ettevõte, mis kogus palju kuulsust mänguasjade valmistajana ja oli üks pioneere autode turvavööde tootmises. Muuhulgas tehti Normas ka plekist ümmargusi rinnamärke. Neid valmistati nii kõikvõimalike ürituste tarbeks kui ka lihtsalt müügiks. Väiksemad maksid 11, suuremad 30 kopikat. Norma märkide kogumine oli piiratud võimalustega riigis paljude jaoks täiesti arvestatav hobi.

MÕNEL ÜRITUSEL anti osalejaile plastmassist dekoratiivne kirjaklamber. Soliidsematel võistlustel võis saada soliidsema emailitud või stantsitud märgi. Neid valmistati kunstitoodetele spetsialiseerunud kombinaadis ARS. Nimetatud kategooriasse kuuluvad näiteks 80-ndate ja 90-ndate Tartu maratoni ürituste märgid.

Dekoratiivsed suveniirkirjaklambrid ja kaks tänapäevases mõistes medaliväärset auhinda: Tallinna noorte meistriks tuleku eest saadud Norma märk ja pealinna  koolinoorte meistrivõistluste kolmanda koha vimpel

Umbes 80-ndatel hakkasid moodi tulema esimesed osavõtudiplomid. Varemalt oli normiks, et diplomeeritud sai ainult esikolmik. Esimesi medaleid hakkasid rahvasportlased pälvima alles 90-ndatel. Avapaugu andis vist 1989. aastal 60. Viljandi järvejooks, kus suure ja soliidse auraha, mida praegu jagatakse minu teada veel sajale esimesele, said mõned aastad pea kõik lõpetajad. Medalikommet aitasid juurutada Rahvajooks ja Tallinna maraton. Esimestel toimumisaastatel autasustati Rahvajooksu 30 paremat samuti medaliga, aga konkurents oli tihe ja sellele marjamaale jõudmiseks pidi näiteks poolmaratoni läbima 1:15-ga.

Valik 20 sajandi spordiüritustelt kogunenud Norma märke

MIKS TOL AJAL KÕIGILE OSAVÕTJATELE medaleid ei jagatud, sellel on mitu põhjust. Esiteks oli nende tootmine tänasega võrreldes oluliselt kulukam ja teiseks puudus traditsioon ja otsene vajadus. Praeguse ajaga võrreldes oli spordiüritusi kordades vähem, niisamuti osavõtjaid. Kuid välisvõistlusi ei olnud, või täpsemalt ei olnud võimalik neil osaleda, ja enam vähem kõik tulid kõigile üritustele välja. Võistluste vahel puudus kapitalistlikule ühiskonnale omane konkurents. Praegu on medalist kujunenud üks peibutusartikkel. Olgu jooksudistantsiks 5,3 või 6,2 kilomeetrit, iga korraldaja püüab osalejaid võimalikult ilusa ja uhke medaliga. Vähegi aktiivsel rahvasportlasel kuhjub koju paari-kolme aastaga arvestatav kogus suhteliselt raskeid enamasti metallist suveniire. Olenevalt kodu suurusest, isiklikest väärtushinnangutest ja muudest faktoritest tekib mingil hetkel olukord, kus kõike seda kraami seinale riputada lihtsalt ei mahu. Vahet pole, kas see juhtub aasta, kümne või viiekümne pärast. Siit on ka arusaadav, et levivad üleskutsed osalusmedalite jagamisest loobuda. Siin tuleks aga mõelda, et alati on olemas inimesi, kellele võib-olla just see planeeritav ilma-medalita-maraton on elu esimene või teine, võib-olla ainus maraton ja oleks tore, kui seda jääks meenutama mõni hästi kujundatud mälestusväärne suveniir. On normaalne, et igal nädalal maratonil või muul jooksul osalev jooksunarkomaan suhtub potentsiaalsesse medalisse teisiti kui oma esimest poolmaratoni ette võttev algaja või aastas kahel võistlusel osalev trennihull. Mida on palju, selle väärtus paratamatult devalveerub.

80-ndate ja 90-ndate Tallinna orienteerumisneljapäevakute unikaalsed keraamilised medalid. All servas minu esimene metaallist medal ja esimene lindiga metallist medal

Mina hakkasin teadlikult sportima 1980-ndal. Muidugi tahtsin kohe medalit. Esimese aurahani läks aega pea terve aasta. Osalesin suvel kõigil Tallinna orienteerumisneljapäevakutel ja sügisel riputati mulle kaela… savist medal olümpiamaskott Vigriga. Neid unikaalseid, praegusel ajal reliikviatena tunduvaid, keraamilisi medaleid kogunes järgneva paarikümne aastaga usina osalemise ja mõnel hooajal ka esikolmiku koha eest üle kümne, kuid tookord olin ma kergelt pettunud. Medal oli minu vaimusilmas ikkagi mingi metallist kaelariputatav liistakas, mitte suur saviketas. Esimese metallist medali sain 1987. aastal, kui Tartus nn Võidumaratonil, mida sponsori järgi ka sidemaratoniks nimetati, olin linna meistrivõistluste arvestuses teine. Üldarvestuses olin ajaga 2:57:30 kaheteistkümnes ja selle eest oli osaluspreemiaks pisike umbes 5 x 10 cm suurune vimpel. Ent Tartu linna medal oli karbis, ilma paelata, seega ka mitte veel see „päris“. Esimene metallmedal riputati mulle kaela 1991. aastal, kui Kadriorus toimunud ekideni teatejooksul kuulusin kolmandaks tulnud võistkonda. Oli aeg, kus esimese „päris“ medali saamiseks kulus 11 aastat! Praegu, kui me koroonaviiruse hetkeks unustame, võib nädalaga saada mitu medalit. Teinekord ei pea isegi kodust kaugele minema, virtuaaljooksudel saab vajalikud kilomeetrid ümber maja täis tiksuda. Medali hind on muutunud. Ma ei ütleks, et praeguses medalibuumis oleks midagi halba. Ajad lähevad, kombed muutuvad. Vaevalt et möödunud sajandi kolmekümnendatel aastate oskas mõni Viljandi järvejooksul tagumises pooles lõpetanu unistada finišis ootavast märgist, vimplist või medalist.

Valik 30-40 aasta vanuseid stantsitud spordimärke

Olen jõudumööda püüdnud spordiüritustelt kogunenud atribuutikat säilitada. Mida aeg edasi, seda põnevam on vanu trükiseid, protokolle ja meeneid uurida. Viimastega seondub ikka mõni põnev mälestus. Ah jaa, üritasin oma medalid kokku lugeda. Sain numbri suurusjärgus 500. Täpset arvu ei selgunudki. Kuskil läks piir medali ja mälestusplaadi vahel piisavalt ebamääraseks ja tulemus hägustus.