Juba hommikul, kui kell pool kuus mu äratas, olin meeldivalt elevil. Kerge võimlemine, et keha käima saada. Hommikukohv ja -puder küllatulnud sõbra ja abikaasaga vesteldes. Kiire tiir koeraga karges hommikus. Ja oligi aeg spordirõivad selga ajada ja autosse pugeda, et varakult Tartu Maratoni starti jõuda. Ma polnud seal niisama oma lõbuks pikemat maad läbimas. Mul oli tähtis ülesanne - olla tempomeistriks viimasele, 6:30 grupile. See teeb pisut üle 9 minuti kilomeetri kohta ehk pisut alla seitsme kilomeetri tunnis - ehk siis hea tempoga kõnd. Nii me seda omavahel matkagrupiks kutsumegi, ehkki linn matkamisega just ülemäära ei seostu. Võtan registreerimistelgist tempomeistri särgi, mille spetsiaalsesse taskukesse saab torgata lipukese ja kätte õhupalli, millel mõlemal kirjas sihiks olev läbimise aeg.  Teeme teiste tempomeistritega ühise pildi ja jalutame stardikoridori. Viimasel nädalal pures viiruseuss mu abikaasa jooksuvormi auklikuks ja nii otsustas ta minuga ühineda, et esimest korda elus maraton kõndides läbida. 

Stardikoridoris hoiame väärikalt kõige lõppu ja loodame seal ootusärevaid kõnnihuvilisi eest leida. Ootame ära stardipaugu, siis on selge, kes läheb sörgiga eest ja kes jääb reipalt kõndima. Peale ühe eelmisest aastast tuttava paari rohkem kõnnihuvilisi pole. Meie tempod täpselt ei klapi. Mina hoian kindlat takti ja nemad lähevad vaikselt eest. Ja nii me reipas rütmis sammudes imelises, esialgu veel jahedas hommikus vesteldes kulgemegi.  Lähe linnasüdamest mööda Turu tänavat algab tuttavatele lehvitades. Meeleolu on ülev. Pöörame Jõe tänavale  - tore on näha, kuidas aasta-aastalt saab tühermaast elurajoon. Möödume "Ropka tööstuslinnast"  - siia sobiks hästi mõni temaatiline ja motiveeriv plakat, mille taustal pilti tehtaks ja mis meenutaks kõigile Meie Linna muskleid - tööd ja tööandjaid, kelle õlul kogu linn püsib. Just siin on see kõige paremini hoomatav.

Tubli poole tunniga teeme korraliku tiiru boheemlikus, kunstilembeses Karlovas - meeldiv puitarhitektuur ja sõbralikud inimesed kenas hommikupoolikus lehvitamas, kohati on tunda saiakaste hõngu. Siin on toredad tänavanimed - Sõbra, Vaba ja Õnne. Seda viimast mööda on meilgi au sammuda.  Sõpruse silla ületamise järel jõuame Annelinna, et selle idanurgast kergelt läbi põigata ja 20 kilomeetri pärast siia tagasi jõuda. Ja just siis antakse start poolmaratoonaritele. Nendega me ei kohtugi, sest selleks ajaks, kui meie rajad taas kokku saavad on nemad sealt juba läbi käinud. Meie aga teeme ainsaks lühikese kõrvalepõike linnast välja, ülimalt tähendusrikka nimega piirkonda: kõnnime mööda Rõõmu teed keset Rõõmu küla. No see võiks küll mõne vahva plakatiga tähistatud olla! Meie rõõm sellest külast on väga maine - hüppame ühes põõsastega ääristud kohas üle maanteekraavi ja laseme välja hommikukohvi. Kergel sammul edasi astudes näeme viita, et 500 meetri pärast on teeninduspunkt, kus alati ka tualett valmis pandud on. No oleks see nüüd meeles olnud!

Veel mõned pöörded ja oleme Ihastes. Kunagisest "linnarahva suvilarajoonist" on kasvanud meeldiv aedlinn kaunite majade ja aedadega, mille vahel kenade jalgradadega metsatukad. Igati meeldiv elukeskkond ja sõbralikud inimesed. Mitmel pool on jooksjatele raja ääre korviga õunu pandud. Tubli tunnikese veedame selles linnaosas ja siis hakkame taas Eedenisse jõudma. Jah, tartlased pole ülevate nimedega kitsid. Pärast uue silla ehitust on siin eeskujulikult kergliiklustunnelitega varustatud liiklussõlmed, mis teeb läbipääsu omamoodi nauditavaks. Hea eeskuju linnaplaneerijatele, kuidas eri liikumisteed saab kenasti toimima panna - kasutatagu nii linna sees kui ääres. Hea meelega näeks ja jääks pildile kellegiga, kes selle kõik nii kenasti välja mõelnud ja ehitanud on. 

Eedenist edasi kulgemine imelise Emajõe kallasrajal. Alul kruusane, siis asfaltne, siis sillutatud. Ja siin näeme-kuuleme teiselpool jõge antavat veerandmaratoni starti. Hetkeks läheb meiegi samm reipamaks. Edasi minnes teeme väikese kõrvalepõike Kvissentali suunas. Siin võiks viibata ühele Tartu maratoni ürituste sümboli meistritele -  finišisupi tegijatele - sest rada põikab just nende töökoja eest läbi. Sellest supist võiks nii mõndagi pajatada aga jäägu see teiseks korraks. Pöörame tagasi mööda Emajõe poldril kulgevat paplialleed. Kroonuaia silla ületame veerandmaratoonaritega koos. Hetkeks oleme kesk energiast pulbitsevat seltskonda, et siis taas omaette edasi kulgeda. Jõuame järele lonkava maratoonarini, kes kurdab põlvevalu aga mingil juhul ei taha katkestada. Noh, jäänud on ju vaid mõned head kilomeetrid. Ta jõuab sinna kindlasti. Vahelduseks linnale teeme nüüd tiiru dendropargi radadel ja siis ongi aeg asuda lõpusirgele - Laulukaare ja A Le Coq'i tagant, läbi Supilinna, läbi vanalinna, Jaani kiriku ja Ülikooli peahoone eest jõuame koos veerandmaratoonaritega Raekoja taha. Nemad pööravad varsti finišikaare alla, aga meil on üllas võimalus teha auringile Toomemäel. Iga samm siin on justkui pühal maal - siit sai alguse iidne Tartu linn. Siin on Toomkirik - nüüd vaid varemetes -  ja  bastionid, Struve observatoorium, vana anatoomikum, Ingli- ja Kuradisild...  Vaid pisut üle kilomeetrine ring ja kõik tähtsama kogeb omal nahal ära. Mäest alla ja mööda kunagist vallikraavi põhja finišisse: Barklay platsi kõrvalt paremale, raekoja platsile ja seal ta ongi - punane vaip lõpukaare alla.

Mõni minut alla 6:30, just nagu lipukesel ja õhupallil kirjas. Päev täis muljeid, vaatamisväärsusi, avastusi, kogemusi ja parimat seltskonda. Naudime suppi, jalutame aeglaselt tagasi registreerimistelki, et mõned sõnad tegusate kolleegidega vahetada. Aeg on minna koju, kus saun on ootamas. Kahju, et see võimalus imelise elamuse saamiseks pole veel kõnnisõpradeni jõudnud. Nad lihtsalt ei tea, millest nad ilma on jäänud. 

Mart Einasto

Fotod: Kiur Kaasik