Hollywood ja tiktokisekundid on elutõdede õpetamisel oluliselt mõjusamad mistahes pedagoogidest. Kõik me ju teame, et klounid on kurjad, röövivad panku ja kiusavad inimesi. Klounifoobiast ämblikukartuseni on samuti lühike samm, sest teleämblikel on klounidest märksa rohkem jalgu ja nad liiguvad kiirelt ja märkamatult, otsekui Tom Cruise. Kaks sekundit ja ongi oma karvaste jalgadega voodi all tolmurullide taga oma järgmist ohvrit luuramas. Võehh!

Ent õnneks istutab meedia meie pähe ka meeldivaid tõdesid, üheks selliseks ka Toskaana. Sõna „Toskaana“ kuulub ilmselt samasse perekonda sõnadega „piparkook“, „jõuluvana“ ja „beebid“, sest seosed, mida see meis tekitab, on üdini positiivsed. Veinimõisad. Lainetavate mägedega maastik. Oliivipuu salud. Pererestoranid. Julia Robertsi naeratusega naised ning tõrvane espresso.

Toskaana loodusest ja maastikust kirjutamine on tegelikult ülekohtune, tegelikult ka pildistamine.

Seetõttu tuli ka otsus minna Toskaana südamesse Chianti Classico maratonile kiirelt ja kergelt, isegi, kui nimetatud jooks pole ei kiire ega kerge. Profiililt täiskasvanud Vooremaad meenutava Toskaana jooksuüritus ei saa ju olla mingi sileda asfaldi linnamaraton. Korraldajad pakkusid osavõtuks kolme distantsi: 10 km pikkust higivaba kulgemist, ligikaudu 22 km pikkust poolmaratoni ja 53 kilomeetrist ultrat. Sel korral jäi näpp pidama poolmaratonil, sest arusaamatul kombel on vanadus väga püsiv vigastus.

Poolmaratonil oli korraldajate sõnutsi tõusumeetreid 700 meetri jagu ehk umbes 4-5 korda rohkem, kui Tallinna maratonil. Ent tegemist on siiski kultuurse jooksuüritusega, mille kandvaks osaks on toitlustus- ja joogipunktid. Kohustusliku varustuse nimekiri vilest akupankade ja toiduvarudeni, mis mägiultratel on tavapärane Chianti Classicol puudub. Lihtsalt tule ja naudi.

Firenze lennujaamast Mercatale külas asuvasse võistluskeskusse sõidame SportTraveli grupiga rendiautodes ning kogeme üsna pea, et aeg kulgeb Toskaanas omasoodu. Stardimaterjale jagatakse kooli võimlas, kuid selle uksele kleebitud paberileht ütleb isegi itaalia keele mitteoskajale mõistetavalt „Tulen tagasi kell 16.00.“ Ehk siis pooleteise tunni pärast. . . Ei noh, ega numbrite jagamine pole pissihäda, mis ühelt jalalt teisele tammuma ajab ning keset päeva töö tegemine on ju teadupärast ebameeldiv. Lõuna on söömiseks ja puhkamiseks. Küll need jooksjad kannatavad ära. Võtke rahulikult. Nautige hetke ja sööge-jooge ise ka. Söömegi. Apelsinid ei ole plastmassist, külmpressitud oliiviõli on röstitud saiaviilul ootamatult vürtsikas ning elu lihtsalt seisab.

Tavaliselt öeldakse selle asja kohta maratoni expo, mis Toskaanas tähendab otsetõlkes koolivõimlat.

Poolteist tundi hiljem saame numbrid peale väikest lunimist Giovannilt (või oli ta Alfredo?) kätte. Enne numbrite ulatamist peab mees küll kolleegiga mõne minuti nõu, kas me ikka oleme usaldusväärsed ja käitume numbritega vastutustundlikult. See pikendab põhja- ja lõunamaalaste vahelist kontakti põhjamaalaste jaoks arusaamatutel põhjustel veelgi. Ootad Müncheni konkreetsust aga saad hoopis münnhausenlikku loba. Ent tegemist ei ole letargia või hoolimatusega, lihtsalt minut ongi Toskaanas mõttetult lühike ajaühik.

Maratoni expo asemel on keskväljakul hoopis kohalike toodete turg, mis sobib sinna energiageeli lõpututest ridadest märksa paremini.

Numbrid käes, saadetakse meid küla keskväljakule tagasi. Maratoni särke nimelt ei jagatagi kooli võimlas, kuigi võiks ju. Naaseme taas kord Mercatale keskväljakule, juba kolmandat korda lühikese aja jooksul, ja saame kätte nii jooksusärgid, kui pudeli Chiantit, mis on teadupärast Toskaana tuntuim jook. Chiantit enne jooksu manustama ei hakka ning lõpuks lendab see pudel koos meiega Eestisse tagasi.

Järgmisel hommikul seame sammud taas kord tollele keskväljakule, kus on nii jooksuvõistluse start kui finiš. Pika maa (ultra trail) jooksjad saadetakse rajale juba kell 7.30, poolmaratoni (lihtsalt trail) osavõtjad kell 8.30 ning 10 km kulgejad kell 9. Start on varajane, sest päike kütab keskpäevaks õhu jooksmise jaoks ebameeldivalt soojaks.

Chianti Classico rada viis vahel ka allamäge

Poolmaratonile läheme koos Annelyga, kel samuti kehas mõne koha peal lupja lubamatult palju on,  mistõttu plaan joosta ja kõndida vaheldumisi igati ontlik tundub. Eestlaslik plaan joosta ja kõndida vaheldumisi kahjuks ei sobitu Itaalia maastikule, sest jooksurada tundub minevat alguses mäkke, siis veel natuke mäkke ja lõpuks veel mäkke. Alustuseks nii umbes poolteist kilomeetrit. Mäkke kõnnime, tasasematel lõikudel ja allamäge jookseme ning kordagi pole põhjust kella pealt tempot jälgida. Ajal on Toskaanas teistsugune tähendus ning ka liikumiskiirus tuleb valida mitte plaani, vaid maastiku järgi. Oleme siis kohalike vastu viisakad ja ei vaata kella. No stresso.

Viiendal kilomeetril ootab meid esimene joogipunkt koos hea ja paremaga, kuid midagi nagu oleks puudu. Kohalikud jooksjad kougivad nimelt taskust joogitopsi välja, kuid meile pole keegi öelnud, et võtke tops kaasa. Ju siis ununes. Kasutame tühje pudeleid topsina ja saame vajaliku vedeliku kehasse. Joogipunktides pakutakse loomulikult jällegi Chiantit, kuid ka šokolaadisaiu ja salaamisaiu, poolikuid croissante ehk kolmandat sorti saiu ning lõpuks ka jooksjasõbralikke banaane.

Saia on, aga topse pole. Tavaliselt on vastupidi

Maastik ja sellest tulenev tempovalik säästab keha, sest ei saa end lihtsalt võhmale joosta. Ongi hea. Saab nautida nii seltskonda kui ümbruskonda. Rada viib mööda nii viinamarja- kui oliivipuudest, vaated on tagasihoidlikult öeldes hunnitud ja Toskaana voored lainetavad tõesti nagu filmis. Ei imestaks, kui mõne künka tagant Julia Robert või Sophia Loren välja astuks. Ja ei, Sophia Loren ei ole surnud, on hoopis 90aastane. Guugeldasin.

Eestis öeldaks taamal asuva hoone kohta ilmselt maakodu, tegemist on ühe jooksurajale jäänud veinimõisaga.

Tuleb välja, et elu ongi Toskaanas nagu filmis. Kuna tegemist on varakevadega, on kõik mäenõlvad mõnusalt rohelised ning taevas pole eestimaiselt hall. Filter primavera magnifico. Ilm õnneks säästab meid, sest hommikune pluss 16 muutub keskpäevaks küll 23ks kraadiks, kuid selleks ajaks oleme juba lõpetanud. Ning +20 on lörtsiprognooside maalt tulles tegelikult mõnus. Saab joosta lühikeste pükstega ning kindaidki pole vaja.  

Kaks joogipunkti ning kümneid oehh-kui-ilus ohkeid hiljem jõuame tagasi külakeskusse, kus saame kaela savist medali, mis on loomulikult veinitünni kujuline. Chianti Classico ikkagi. 22 kilomeetrit võtavad aega natuke alla kolme tunni, kiiremad ultrajooksjad naasevad 53 km pikkuselt distantsilt nelja ja poole tunniga, kuid viimaseid vaadates jääb mulje, et nemad küll rajal midagi ei söönud. Ilmselt terve maikuu ei söönud. Äkki juunis antakse midagi.

Chianti Classico maratoni medalid on unikaalsed ja kätkevad endas piirkonna eripära

Meiega pea samal ajal lõpetavad ka 10 km kulgejad. Selgub, et lühidistantsi kandvaks osaks oli seitsmendal kilomeetril paiknenud toitlustuspunkt, kus pakuti head ja paremat lausa taldrikutega. Nagu grillfest. Süüa oli nii palju, et olevat lausa järjekord tekkinud. Kuna „10 km a passo libero“ oli ajavõtuta distants ei häirinud pikale veninud söögipaus kedagi. Kuhu sa siin ikka kiirustad. Söögidistantsi kontseptsioon töötas hästi, rahulikku kõnniringi oli pühapäeval tulnud tegema sadu inimesi, kõik rõõmsad ja õnnelikud, mõni isegi sportlik. Eks nii saabki „tavalised inimesed“ liikuma, präänikuga. Kes see piitsa ikka ihkab. Elu tuleb nautida ning kui söömiseks tuleb natuke kõndida, siis võib ju ka sedasi.

Lõpetamise järel seame sammud kohalikku sööklasse, kus korraldajad jagavad taas kord veini, kuid ka tahkemaid süsivesikuid. Toidud on head ja kodused ning neid pakutakse suurtest kastrulitest sööklatädide poolt, kel põsed läigivad nagu oleks nad terve elu köögis toidu keskel veetnud. Ei ole Saksa maratonidele iseloomulikku õuna või müslibatooni, ega kolmnurkseid võileibu ega cateringi, on hoopis päris toit, lihahunnikute, kikerherneste ning tomati-saia plödiga, mille kohta kohalikud pappa al pomodoro ütlevad. Maitseb sama hästi kui kõlab.

Kokad, kes tekitavad usaldust.

Kuna me läksime Toskaanat avastama SportTraveli grupiga, siis ei lõppenud reisiseiklus loomulikult maratoniga. Kui piirkonnas on 12 500 veinitootjat, siis on veinimõisa külastamine iga kultuurse inimese jaoks kohustuslik osa programmist ja eestlased on teadupärast väga kultuursed. Veinimõis oli otsekui järjekordne teeninduspunkt, sest aega läks meil seal neli ja pool tundi. Kõik, mis pakuti, võtsime vastu. Äkki solvuvad muidu. Ikka hoolid ju.

Söögist-joogist märksa olulisemal kohal oli veinimõisa peremees, Rafaello nimeks, täpselt nagu neil kommidel. Võib olla Rafaello oli lihtsalt hea fantaasiaga vana või mõisahärraks palgatud näitleja, sest kõik lood kõlasid kaunilt ja muutsid toidu imeheaks aga eks see tema eesmärk oligi. Rääkida toit heaks ja vein mõnusaks. Supermarketi letis toit sinuga ju ei räägi. Või kui Alma piim sulle Prismas midagi ütlema hakkab, siis on ilmselt viimane aeg arsti juurde minna. Ent Rafaello tahtis rääkida ja üritas oma sõnutsi kaasaja veidrusi vältida. Näiteks veebimüük on tema sõnutsi saatanast. Nagu ka satelliittelefonid, QR-koodid ja suurem osa kahekümne esimesest sajandist. Toskaana on ju midagi kuuekümnendate-kaheksakümnendate mustvalgest maailmast, mis oli lihtne ja muretu.

Mees, kes teab toidust rohkem, kui kogu meie SportTraveli grupp kokku ja kellega pole mõtet ses osas vaielda. It's perfect!

Sealsete inimeste suhtlemisoskust ja soovi kogeme päev hiljem kohalikus külarestoranis einestadeski. Kõrvallauas öeldakse toidusoovituste peale „Sounds good,“ mille peale boss kõva ja karismaatilise häälega kostab „It’s perfect!!!“ Tuleb nõustuda. Toidukullereid Toskaanas ei kohta, küll aga suurepäraseid suhtlejaid, kes ei ole pealetükkivad, kuid ka tagasihoidlikud mitte.

Eks Toskaana selline ongi, lihtsate inimeste maa ja selles lihtsuses lummav. Veinipiirkonnas ei kohta suuri supermarketeid ning teedevõrgustikki on selline nagu oleks keegi hunniku spagette mägedele valanud. Vahet pole kas pöörad vasakule või paremale, sest otse ja sirgelt ei liigu siin miski. Seetõttu on siin säilinud ka see eripära, mis tõmbab ikka ja jälle. Lood muudavad kohad eriliseks ning inimesed muudavad lood eriliseks lisades neile vürtsi ja värvi.

Eks Toskaanasse jääb ka piisavas koguses toredaid keskaegseid linnakesi, fotol on ka selle piirkonna ainus kinnisvaraarendus.

Muidugi, igast paigast oleks hea enne midagi teada, kuid õnneks on meie grupijuht Sven SportTravelist selle töö kenasti ette ära teinud. Viimasel päeval Siennas söögikohta otsides tõdeme, et on ikka hea küll, kui keegi selle valiku sinu eest ette ära teeb. Omapäi otsides ei sobi ju ei esimene, teine ega kolmaski restoran ning neljas kuhu me lõpuks maandume pakub klimpi keedetud makarone. Itaalias!

Eks grupireiside väärtus peitubki inimestes. Inimestes, kes otsivad õiged kohad välja ja teavad, kuhu ja kuna minna. SportTraveli Toskaana reisil lisandus sellele veel teinegi nüanss. Aktiivsete inimestena jagasime samu väärtusi ja leppisime samade veidrustega, mistõttu jooksuüritus muutus peatselt seltskonnaürituseks, mis sobis mõnusalt lainetavasse Toskaanasse imehästi.