Seiklus algas süsivesikute tankimisega Milanos (kas selleks saaks olla veel paremat kohta kui Itaalia :-), järgmisel päeval kogu osalejate seltskonnaga lend Milano-Tunis-Djerba, ning sealt varahommikul viis tundi bussisõitu Ksar Ghilane oaasi Sahara kõrbes, kust suund põhja Dousz-i linnakesse.



Esimene camp keset silmapiirini ulatuvaid liivadüüne. Õnneks(:)) olime kodus vaadanud eelmise aasta fotosid, kus tundus, et suurem osa rajast siiski kõva pinnasega (kohapeal selgus, et fotod olid Senegali jooksust, kus rada hoopis teine), samuti olime jälginud temperatuuri rannikul, mis jäi mõõduka 23-25 kanti. Seega "praadida" saime ainult ühe öö. Esimene öö "luksustega " campis: überräpased kempsud ja kaheksast olemasolevast dušist üks, millest vett veidi nirises.



Hommikul stardis emotsioon üleval, kerge tuul, 30 kraadi sooja (korraldajate sõnul ideaalsed kõrbejooksu tingimused), ees tundmatus. Ja siis start: pehme tolmutaoline liiv, düünist düüni üles-alla alla joostes liiv põlvini, hoolimata liivakaitsetest tossudes kilo liiva. Nutuvõru ümber suu: appi, koju tahaks. Mõne aja pärast hakkasid jalad harjuma ja rahulikus tempos ei olnudki asi nii hull. Esimese jooku pikkuseks pidi olema 26 km, 25 peal märkasime kõrbes miskit, mis võinuks olla meie järgmine camp. Kohale jõudes selgus, et hoopis mahajäetud baar in the middle of nowhere :-) Edasi kõrged liivadüünid, kui palju lisakilomeetreid??? Kõik kes asjaga tegelenud, teavad, millise hinnaga tulevad pika maa peal kilomeetrid, millega pole arvestanud. 29 km peal tuli siiski lõpuks ka finiš... Väga väsinud, jalad haiged ja õhtul ootamas pealampidega ööjooks...Appi!!! Kuid imekombel tunni möödudes väsimus kadunud ja 7 km pikkune ööjooks paaridena viitstardist väga fun!
Camp kujutas endast 16 Berberi stiilis ulualust (telkideks justkui ei saa neid nimetada), igas 6 jooksjat, Zitoway autokööki, officit, massaažitelki, söömistelki, arstitelki. Vannitoaks kanistritega ühendatud dušhid, loomulike vajaduste rahuldamiseks maailma suurim tualett (nii meile öeldi :-) kogu kõrb, tähtis vaid minna laagrist piisavalt kaugele, et paberid tuulega laagrisse ei kanduks (mida olevat aeg-ajalt juhtunud:))



Järgmisel päeval 30 km jooks, väga väga raske vaatamata kõndides läbitud viimasele 10 kilomeetrile. Varjus 36,6 kraadi, joogivesi seljakotis umbes sama kuum. Polnud mingit vahet, kas imiteerida jooksmist või kõndida. Kõrbes ongi peale liiva ja kuumuse veel kaks väga hullu asja: tuulevaikus või tugev tuul. Kuidas on võimalik järgmisel päeval maraton läbida? Sellel päeval oli nii katkestajaid kui ka neid, kes finišis pildi kaotasid. Arstiabi ja atv-l mobiilne tugikontroll rajal aga oli tasemel, igaljuhul olid kõik järgmisel päeval uuesti stardis. Kuid hirm maratoni ees oli ka vanadel tegijatel. Õnneks muutsid korraldajad seoses eelmise päeva ekstreemsete tingimustega natuke rada ja asendasid viimase 5 km kõrged düünid osaliselt asfaldiga, ning tõstsid stardi tund aega varasemaks.

Maratonipäeva hommikul kell 5 hakkas järsku puhuma tuul ja taevas oli kergelt pilves. Maratonirada pidi olema valdavalt kõva pinnasega, kuid tõenäoliselt on erinevatel rahvustel raja pehmusest erinev arusaam. Igaljuhul, pinnas nii või naa pehme, liivavaalud 10-20 meetriste vahedega. Jooksu keskel muutus tuul väga tugevaks ja rada pöördus vastutuult. Liiva olid täis nii nina-suu-kui kõrvad, raskusi oli rada märgistavate lippude leidmine. Jooksime, silme ees pilt basseinist ja külmast joogist.



Kuna minu kell kooles eelmisel päeval tõenäoliselt kuumuse tõttu, jooksin Kalle kellaga, mis aga otsustas tühjaks saada enne maratoni lõppu, seega finiš tuli justkui imekombel 3 km varem kui olin arvestanud ja seetõttu sai ka finišisse korraliku jooksusammuga joosta:) Maratonipäev oli kokkuvõttes lihtsam kui teised jooksud ja ka 42 km aeg kiirem kui eelmise päeva 30 km aeg. Samas pean kohe ütlema, et sellisele üritusele ei saa minna aega või kohta tegema. Minnes võistlema kellegi teisega peale iseenda ja looduse, on väga reaalne lihtsalt kiiresti läbi põleda. Emotsioon finišis kirjeldamatu. Kokkuvõttes kulus meil 108km läbimiseks 13,5 tundi, millest viimase päeva maratoniaeg oli 4.36 ja statistikasse kuuluvad kohad 34 Kallel ja 37 koht mulle (naiste arvestuses 6 koht)



Kui eelnevatel päevadel olime rajal mõelnud, et see jääb ühekordseks ürituseks, siis lõpugalal slaide ja videot vaadates oli selge, et järgmine selline seikus ei ole mägede taga. See on kõige tugevama emotsiooniga reis, millel olen olnud. On lausa uskumatu, kuidas aju tegeleb ainult olemasoleva hetkega ja muu elu kaob kaugele-kaugele. Tõeline aju restartimine :)



Kindlati peame tänama korraldajaid: Zitoway meeskonda: korraldus uskumatult hea ja itaallaste kohta toimus kõik punktuaalse kellaajalise täpsusega. Paljud neist teevad tööd heategevusena,seega tuhat tänu.
Oma osa positiivsel emotsioonil on kindlati väga toredatel jooksukaaslastel. Kahjuks oli valdav osa neist itaallased, kellega pidi suhtlema käte-jalgade-miimika abil, kuid sai hakkama sellegagi. Eredaimateks kujudeks olid 68-ja 74-aastased inglise vanaprouad, kelle peent inglise huumorit võis nautida lõpmatuseni. Ja Nike Ida-Euroopa esinduses töötav noor naine, kes üritas Nikele truuks jääda ja pidi kahjuks katkestama kolmanda jooksu, kuid oli uuesti maratoni stardis ja läbis viimased 10 km maratonist sokkides. Tema sai ka eriauhinna “real running spiriti” eest.



Ja kõige toredamad šveitslased: juba mitmendat korda üritusel käijad, kes süstisid meisse positiivsust juba lennujaamast alates.

Siis veel endine Itaalia kuulus jooksja Prof. Fulvio Massini: Firenze maratoni tehniline direktor, kes tegi meiega koos venitushajutusi, andis soola ja küpsist ja tõi mulle uue mütsi, kui eelmise ära kaotasin.
Eredaim kuju oli kindlasti roosa kübara, neoonraamidega päikeseprillide, lehvivate hallide juuste, piraadihabeme ja käreda häälega Roberto: varalahkunud Marco Pantani endine ihumassöör, kelle teeneid ka meie saime proovida. Temal oli alati kaasas ka mõnus väike elektrilöögiaparaat, millega ta kõigile armastas särtsu anda. Ju siis on lihastele hea:))) Roberto palus kindlasti saata palju tervitusi Jaan Kirsipuule, keda tal oli olnud au samuti Giro ettapidel abistada.



Väga-väga oluline on kõrbes õige varustus: liivakatted tossudele ( meil olid poole vinnaga, mille tulemuseks mul 2-3 kaotatud varbaküünt ja palju-palju ville), compeed plaastrid (mis lasevad siis edasi joosta), hüdratatsioonisüsteemiga seljakotid (1 joogipunkt etapil, kus kotte veega täita), prillid, kõrbemütsid, sahara sallid ja kindalsti soolakapslid.Kahjuks sellist varustust Eestist väga keeruline saada.

Kokkuvõttes: soovitan kõigile, läbimine eeldab head treenitust, kuid on tehtav. Mina loodan, et meie järgmine kord tuleb Namiibias, kus viimasel etapil sees ka 30 miljonit aastat vana ja 400m kõrge maailma suurim liivadüün :)