Ei tea millal luuakse Anonüümsete Maratoonarite rühmad jooksusõltlastele – Tere, minu nimi on Janek, olen maratoonar . . . Kuigi – jooksusõltlastes pole midagi anonüümset, näed neid ju iga suurema jooksuvõistluste stardis ning tunned nime- ja nägupidi.  Kaalulangetajate puhul ju jooksuvõistluste sarnaseid söömisorgiaid ei ole – et tuleme nüüd kõik kambakesi kokku, numbrid rinnal ja hakkame toitu kühveldama, iga veerand tunni tagant on teeninduspunkt ja joogipaus . . .

Jooksjat kummitavad mitmed vigastused, menüü on pikk ja võõrapärane nagu väljamaa restoranis – jooksja põlv, ITB, plantaarfatsiit – ning ei või kindel olla, mis iga nime taga päriselt peitud.  Runner's World'i poolt tehtud küsitluse järgi ründab mõni vigastus aasta jooksul 70% jooksjatest.  Ehk siis pikamaajooksus ei ole pikas plaanis edukamad mitte need, kes suudavad rohkem trenni teha vaid need, kes suudavad kauem vigastustest hoiduda.  Käesolev jutt ongi mõeldud neile, keda vigastused pole veel rajalt maha võtnud. 

Vigastused ei sobi üldse mitte jooksja mentaliteedile.  Kui sul on treeningplaan või lähed võistlema, siis on see midagi väga konkreetset.  Jooksed oma kolm või neli tundi ära, šallalaa ja käed püsti ning saadki oma medali kätte.  Ent paljud vigastused on sellised, mille paranemises ei ole midagi konkreetset – vigastuspaus võib kesta neli päeva, neli nädalat või kaks aastat.

Paljud pikamaajooksja vigastused on ülekoormustraumad – mõni osa kehast saab liiga palju vatti ja on selleks kõigeks vähe ettevalmistatud.  Ka minu vigastus oli ülekoormustrauma ehk vigastus, mis sai alguses omast lollusest.  Ükski tohter sellele probleemile küll konkreetset ladinakeelset diagnoosi ei pannud – plantaarfatsiit oli sõna mis kordus kõige rohkem kuid üks spordiarst ütles, et mul on hoopistükkis skolioos ehk selgroo kõverdumine.

Vigastus, mis oli ilmselt laagerdunud jalas juba aastaid, astus lavale kaks päeva peale Hiiumaa maratoni 2012. aasta juuni alguses.  Hiiumaa maraton läks täiesti tipp-topp, lõpuajaks 3.37 pudinatega ning tunne täiesti normaalne, vaatamata sellele, et kolm nädalat tagasi sai väisatud Riia maratoni.  Kuna kõiksugu asjapulgad soovitavad päev peale maratoni teha kiirema taastumise puhul väikse jooksu, siis tegin seda ka mina.  Taastusin küll hästi aga kanda lõi valu.  Kui varem oli valu märku andnud ainult võlvi all, siis kannavalu oli midagi uut.   



Järgmistel nädalatel üritasin iga kolme päeva tagant ca 5 km joosta, kuid kui kand peale paaritunnist muruniitmist taas tugevalt valutama hakkas, siis oli õige aeg jooksmine ratta vastu vahetada. Juulikuise Stockholm Jubileums maratoni lõpetasin kand punane nagu Saksa õun.  Peale kahenädalast taastumist proovisin uuesti jooksmisega alustada ja iga korraga natuke rohkem joosta. Esimene päev jäi saldosse 2,5 km, teine päev 2,9 km, jõudsin välja 5 km-ni kuni jälle kand valusaks jäi.

Järgmisel kahel kuul oli menüüs ainult rattasõit, sain ka lööklaineravi kannale, mis pidi kõiksugu ebastandardsed luulised moodustised kanna all purustama, kuid tuli välja, et minu kannal sellist lisavarustust polnud veel tekkinud.

Kolmas katse.  Hakkasin taas paari-kolme kilomeetri kaupa jooksma, viisin pikima jooksuotsa kümne kilomeetrini kuni saabus detsember ja kand andis taaskord tagasilöögi.

Jaanuaris 2013 istusin Sparta treeningsaalis sisuliselt iga päev ratta otsas, ühe kuuga tuli täis 1000 km ühel kohal ratta väntamist ja jaanuari lõpuks oli selge – ratturit minust ei saa.  Täiega viskas kopa ette.

Neljas jooksukatse lõppes mulluse Vändra maratoni poolmaratoni läbimisega ja viies katse jooksmisega alustada mullu kahekümne neljandal septembril. 

Kogu selle aja jooksul liikusin ma järjest kaugemale maratonist.  Esimesel SEB Tallinna maratonil, mida raja kõrvalt pildistasin, oli tõsiselt valus kõiki neid jooksjaid vaadata – ise oleks tahtnud rajal olla. Teisel Tallinna maratonil oli juba tunne – mida nad siin jooksevad? Ma peaks ikka peast puha loll olema, et nii pikka maad tampida . . .

Võib olla oleks neid katseid jooksurajale naasta veel lõpmatult palju tulnud, kuid minu päästjaks sai . . . teine vigastus.  Joogalaagris sai end liigselt venitatud ning too side mis põlvelt puusa juurde jookseb (ja mis oli ka enne jäik olnud ja valu teinud) muutus nii valusaks, et tekkis tunne – ega ma midagi ära ei venitanud.  Läksin spordiarsti juurde, kes pani mulle diagnoosiks jooksja põlv – kuigi põlv ei teinud mul miskit valu . . .

Kuigi ei arst ega füsioterapeut ei keelanud otseselt jooksmist, tegin oma peaga otsuse – ei tee enne ühtegi jooksusammu, kui enam üksi koht ei valuta.  Ei jooksnud oktoobris, novembris, detsembris, jaanuaris ehk jutti neli kuud puhkust.  Isegi ratast ei sõitnud. Ainuke tegevus oli ÜKE ehk siis kerelihaste tugevdamine.

Selle aasta veebruaris otsustasin – aitab! Alustasin treeninguid kõndimisega.  Algul viis kilomeetrit kiiremat kõndimist, seejärel kümme ja rohkemgi.  Kiire kõnd tundus raskemgi kui aeglane jooks ning peale kõnnitreeningute alustamist muutus suhtumine kepikõndijatesse drastiliselt. 



Paar-kolm nädalat ja lisasin viie kilomeetri sisse ka kilomeetri-kaks jooksu, veebruari lõpus sai valdavaks jooksmine.  Esialgu käisin iga 1,5 km jooksmise järel 300m, peale kahte nädalat suutsin joosta juba 2,5-3 km, tänaseks ei julge üle 5-6 km ilma käimispausi tegemata joosta.  Pikimaks jooksuotsaks enne pühapäevast Haapsalu maratoni oli 23 km, kokku sai 2,5 kuu jooksul joostes läbitud 450 km, mida on loomulikult maratoniks ettevalmistuseks liiga vähe. 

Haapsalu maratonile läksin üheainsa eesmärgiga – testida, kas jalavigastus lubab läbida 42,2 km nii, et kand lõpus karjuma ei hakka.  Tegelikult polnud kand sel aastal jooksutrennides endast kordagi märku andnud. Tempo tahtsin hoida allpool aeroobset läve ehk ca 6.00-6.15 min/km, mis treeningutel tähendas pulsisagedust ca 135-140 lööki minutis.  Igas joogipunktis ehk keskmiselt iga 5-6km järel oli plaanis teha minuti-paarine kõnnipaus.  Kiireim aeg, millega oli eesmärk finishisse jõuda oli 4.30 ent salasoov oli jõuda lõpuni ajaga alla viie tunni.

Tegelikkus aga – esimest korda ületas pulss sellesama tempoga joostes 180 lööki kahekümnendal kilomeetril . . . Igas joogipunktis jõin ära ühe topsi spordijooki, ühe topsi vett ning valasin kaela kaks topsi vett, väike jahutus tõi küll pulsi alla aga mitte kauaks. 



Kahekümnekuuendal kilomeetril jõudsin hetkeks järele Ain-Ivarile, kes ütles, et üritab veel päästa mis päästa annab – jookseb viis minutit ja kõnnib seejärel minuti.  Mõtlesin, et mina küll nii nõrk ei ole . . . ja alates kahekümne kaheksandast kilomeetrist läksin üle ainult kõnnile.  No keda ma siis petan – kui ei jõua joosta, siis tuleb kõndida.  28 km jooksmist on ju korralik pikk trenn ning kui ma järgmised 14 km ka kõnnin, siis see peaks kõiksugu laktaadi organismuses ilusti lagundama.

Nii ma siis kõndisin järgmised 11 kilomeetrit.  Ei teinud ca 1,5 tunni jooksul ühtegi jooksusammu.  Mitte ühtegi. Igas joogipunktis toetasin oma ahtri pingi peale, jõin vett ja lobisesin joogitüdrukutega.  Korduvalt käis peast läbi katkestamise mõte, kõige tugevamalt ca 31-32 km peal.



Kuni 39.-ndal kilomeetril jõudis mulle järele Heiki Rebane – pidin siis jäneseks hakkama ja eest ära jooksma. . . Lõpuajaks 5.08 koma midagi, senine aeglasem maraton oli 4.29, kiireim 3.32.  Kuid aeg ajaks – vigastus lubas joosta ja jalg ei jäänud valusaks!

Kuigi tegemist oli minu kahekümnenda maratoniga, siis tunne oli nagu esimesel ning peaks sellele numbrile väikse reset'i tegema.  Kui õnn soosib, siis peaks aasta lõpuks iseendalt kaela saama 25 maratoni läbimise medali . . .

Kokkuvõtteks ehk mis siis sellest vigastusest õppida.  Kuigi väga palju sellest kehtib vaid jalavõlvi vajumisest tulenevate hädade kohta, siis vast on siit ka teistel jooksjatel midagi kõrva taha panna.
1. Kui sa oled südamega jooksmise juures (alternatiiv – jooksed mõistusega) – ja enamus jooksusõltlasi ju on – siis leiavad vigastused sind varem või hiljem üles.  Mida varem sa vigastusega tegelema hakkad, seda väiksemaks kujuneb hilisem vigastuspaus.  Põhimõte mille juurde jõudsin lõpuks – kui peale trenni on jalg valusam kui enne trenni, siis oota järgmise trenniga niikaua kuni jalg on saavutanud trennieelse konditsiooni. Kui tunne ei lähe trennis halvemaks, võid joosta juba järgmisel päeval.
2. Ära sea vigastusest paranemisele ajalisi eesmärke vaid kuula oma keha.  Meie kehad on erinevad ning vigastus, mis ühel jooksjal võib paraneda kahe nädalaga võib teisel võtta kaks kuud.  Kaks nädalat pean pausi ja siis alustan jooksmisega – vale! Pean niikaua pausi, kuni tunne on hea – õige!
3. Kuigi ma päris lõpuni pole kindel, mis kõigest mida ma vigastuse raviks tegin, mind aitas, siis tõenäoliselt 80% paranemisest võib kirjutada neljakuulise jooksupausi arvele.  Puhkus on vigastuse parim ravi, kuigi vähesed meist tihkavad seda kasutada.
4. Vigastus on selge märk sinu organismi nõrkadest külgest – nüüdseks teen iga nädal kuuel päeval seitsmest jalavõlvi ja talla-aluseid väikseid lihaseid tugevdavaid harjutusi.  Kuuel päeval seitsmest ning senikaua kuni ma tahan maratone joosta.
5. Hea massöör-füsioterapeut on vigastusest vabanemisel ülioluline – peale massaažilaual käimist läks jalg iga korraga järjest paremaks.  Massöör-füsio soovitab sulle harjutusi mida teha ja ka massaažinippe, mida kodus kasutada.
6. Kõik jooksud, ka viie kilomeetri pikkused taastavad otsad, teen hetkel jalg kinni teibituna.  Kui jalalihased pole piisavalt tugevad, siis on igasugune väline tugi abiks.


7. Mida ma veel tegin:
- vahetasin välja jooksutossud;
- hankisin uued sisetallad;
- tegin vaheldumisi külma-sooja vanne jalale;
- masseerisin golfipalliga tallaaluseid;
- lasin 3-4 korda päevas kannast jääklotsiga üle;
- ostsin spetsiaalse jalavõlvi toetava kompressioonsoki (Amazonist, Eestist selliseid ei leia), mida kasutasin jooksujärgselt;
- muutsin jooksutehnikat – enne jooksin üle kanna, nüüd ainult üle pöia, vahel ka täistallale maandudes;
- alati kui võimalik jooksen pehmel pinnasel, ilmselt rohkem kui varem;
- põletikukreemid, Olfen-plaastrid, jms talla alla;

Kas ma siis olen maratonisõltlane? Kui seda nimekirja lugeda, siis ilmselt olen . . .Järgmised jooksud kolme nädala pärast Šotimaal ning juuli alguses Võsul Südasuve maratonil.  Septembrikuisel SEB Tallinna Maratonil võiks aga eesmärgiks olla juba neljast tunnist kiiremini joosta.