Uudised 30.11.2017
Autor
Mart Einasto

Collserola Trail Run 76!

Uudise pilt

Barcelona linna teavad katalaanide iseseisvuspüüdluste tõttu praegusel ajal ilmselt kõik. Hoopis vähem on tuntud seal korraldatav maastikujooks. Isegi selle ala huviliste tähelepanu alt on see millegipärast välja jäänud. Seda jooksu tutvustavas ülivõrdeis ITRA (maastikujooksude korraldajate katusorganisatsioon, analoogiliselt AIMSiga, kes koondab maratonide korraldajaid) artiklis nimetati seda lausa „hoolikalt varjatud pärliks maastikujooksude seas“.

Ka meie osalemine sellel jooksul oli täiesti juhuslik. Nimelt otsisime abikaasa Ruthiga hooaja lõpetamiseks sobilikku jooksu detsembris, aga kuna sobivad kuupäevad ei klappinud, siis vaatasime novembri lõppu. Ja nii siis kaudsete andmete põhjal (jooksu pikkus, asukoht) otsuse tegimegi. Ja oleme tagantjärele ITRA hinnanguga täiesti nõus. Sellest siis järgnev jutt pajatabki.

Kuidas on võimalik teha maastikujooksu linnas? Lihtsalt mõnel linnal on vedanud. Barcelona paikneb orus, mis jääb Serra de Collserola nimelise mäeaheliku ja Vahemere vahele. Mäed pole küll kõrged (kõrgeim tipp Tibidabo on 512m kõrgune) aga nõlvad on järsud ja metsa kasvanud. Tervet linna raamistab roheline vööt. Metsane ala on kaitstud rahvuspargina ja on kergliiklusteid ja matkaradasid täis. Paljud tänavad lõpevad nõlvadele tõusvate kitsukeste radadena. Nõlvadele on rajatud ka erinevaid spordirajatisi. Ühe sellise, velodroomi, kõrvalt stardib ja lõpeb ka Collserola Trail Run 76 km. Nii pääsebki maastikujooksule metrooga, mis on minu teada küll ainukordne võimalus. Registreerumine on lihtne ja koduleht rikkalik – mitmekeelne, täpsete juhiste, kaartide ja skeemidega. Barcelonasse läheb palju lende, seega on see igati turvaline valik.

Võistluse saab läbida kahel moel. Üksinda täispikkuses ja kahese tiimiga, kus esimene jookseb 47 ja teine 29 kilomeetrit. Sel aastal läbisin mina siis raja üksinda ja Ruth meeskonnas Piretiga. Kohale jõudsime tavapäraselt päevakese varem, et numbrid ja stardimaterjalid varakult kätte saada ja plaan võistlemiseks teha. Kaarte ja rajaprofiili vaadates olin ma üsna kindel, et tegemist on peamiselt kruusateedega ja ka matkarajad on üsna siledad. Seega kiire, vähetehniline rada. Vastavalt sai ka „teatepulga“ ehk gps’i majaka ja ajavõtuchipi üleandmine ajastatud. Ruthiga startisime hommikul kell 7 koos, Pireti tellisime kella 13ks El Papiol’i nimelisse asulasse 47ndal kilomeetril. Ka sinna sai linnatranspordiga, ehkki rong oli selleks ajaks juba maa peal.

Laubalampidega hommikupimeduses

Hommik oli tavaline – tõus varakult ja kerge eine hotellitoas, jalutamine pimedas ja jahedas hommikus stardipaika. Lubas tulla ideaalne jooksuilm: kerges pilves, hommikul 12, päeval 18 kraadi sooja. Tuuletu. Ilma erilise trügimiseta astus ca 450 laubalampide- ja seljakottidega jooksuhuvilist stardijoone taha. Hoidsime Ruthiga lähestikku. Pimedust oli vaid pool tunnikest, siis sai juba lambist loobuda. Algus oli üsna paljudele maastikujooksudele tüüpiliselt kohe mitu kilomeetrit järjest ülesmäge –Serra d’en Fotja aheliku harjale. Nii tõmbus seltskond iseenesest haneritta. Alguses olidki peamiselt kruusateed, nii sai iga soovija hõlpsalt teistest mööda minna ja oma koha leida. Pärast esimest joogipunkti 7,5 km hakkasid ilmnema juba tehnilisemad lõigud. Kohati põikas rada järsult ülesmäge mööda konarlikke matkaradu. Aga need põiked polnud väga pikad ja siis tuli jälle laugemaid krusateid. Ühel sellisel lihtsal kergelt laskuval rajal Serra de la Rabassada nimelisel ahelikul Ruth ootamatult komistas ja kukkus, lüües veriseks mõlemad põlved ja vasaku peopesa. Saime haavad joogipõie veega ära pesta ja kõige katkisema peopesa kohustusliku varustuse hulka kuuluva plaaster-sidemega ära lapitud. Tasapisi võtsime uuesti endise tempo üles, ehkki põlved jätkuvalt veritsesid.

Kui hanerida veel koos püsis, võis sellist pilti sageli nautida

Teises joogipunktis 22 kilomeetril saadab Ruth esimese teate Piretile. Avastame, et pole välikäimlaid! Mehed saavad on väiksemate hädadega hakkama kus iganes, naistel see nii lihtsalt ei käi. Ehk on järgmises söögipunktis rohkem õnne. Ületame „peaaheliku“, millelt avaneb imeline vaade kogu Barcelona linnale ja pöörame põhja suunas, Serra del Ginestar’i ahelikule. Siin lähevad rajad tasapisi üha tehnilisemaks – kiviseks, kohati paljas kalju. Rajad on sagedamini kitsad ja kuna kohalik taimestik on pea eranditult okkaline, siis kriibivad need vastikult. Järgmises joogipunktis 32 kilomeetril on selge, et piknikuga tegemist pole ja Ruth saadab Piretile sõnumi, et hilineme pisut. Samas selgub kurb tõsiasi, et vetse pole ka siin! Selle üllatuse peale tõstab Ruth tempot, ehkki rajad on nüüd juba laustehnilised. Siin saame ka aru, miks need rajad sellised on – need on maastikuratturite tehtud, kellega me pidevalt kokku puutume. Nad on väga viisakad, tõmbavad kõrvale ja ergutavad. Ja neid on nii palju neil radadel! Ruthil on laskumiste peale eriline anne ja mul on tema tempos püsimisega suuri raskusi. Sealt, kus mina koperdan, ta justkui hõljuks kergelt üle. Jõuame El Paliol’i asulasse, jalgpallistaadioni ruumidesse, kus toimub „teatepulga“ üleandmine. Näen Piretit vaid vilksamisi, ta on ootamisest tüdinud ja tõttab hoogsalt rajale, hõigates, et küll ma talle järele jõuan. Mina lähen sööma-jooma. Jätame Ruthiga hüvasti, ja ma olen jälle rajal.

Tüüpiline vagu mäeküljes, see siin on selline lihtsamapoolne

Ruthi veriseid põlvi märkavad igavlevad meditsiinitöötajad ja muidugi saab ta parima hoolitsuse osaliseks. Haavad puhastatakse, seotakse. Hoolikalt kontrollitakse, ega luumurde pole. Dokumentide täitmisele kulub üksjagu aega. Ja siis öeldakse häbelikult, et kui ta veel pool tundi ootaks, siis nad viiks ta kiirabi autoga hotelli. Milles küsimus? Parasjagu on aega, et süüa ja hinge tõmmata. Ja varsti sõidutataksegi Ruth otse hotellitreppi!

Arvasin kohe, et küllap puhanud Piret on korraliku edumaa teinud aga see mind ekstra pingutama ei pannud. Rajad olid jätkuvalt tehnilised, jooksime nüüd Serre de Can Julia nõlvadel. Tasapisi jõudis mulle pärale, kuidas need rajad nii konarlikuks on kujunenud. Ratturid kulutavad laskumistel maapinda vaid kerge vao, aga seda hakkab vihm kiiresti süvendama. Kõik teele sattuvad kivid pestakse puhtaks ja nad jäävad lahtiselt raja põhja lebama, vaheldumisi nendega, millest vaid nukk väljas. Nii rada muudkui süveneb. Mõnes kohas jõuab ka aluskaljuni välja, aga enamasti oli põlvesügavune kivine vagu. Kohati läks see ka sügavamaks, ühes kohas ulatudes lausa üle pea! Kuna sealt läbi pugemine-sõitmine olnuks liiga pöörane, siis oligi sinna kõrvale tekitatud uus rada. Nii need mäed maailmast ära kulutataksegi.

Laugetel kohtadel sai naerunäoga lennata.

Nagu öeldud, oli raja teises pooles tehnilisi osi rohkem. Õnneks vahele ka mõned „siledad“ kilomeetrid, siis sai himuga joosta. Juba hakkaski uuesti hämarduma. Viimasest söögipunktist teele minnes jäi vaid 8 kilomeetrit. Tuli ületada taas pea-ahelik ja laskuda velotrekini. Ohkasin mõttes kergendatult, kui taas mõnusatele laugete kruusateedele jõudsime, lootsin lampi läitmata hakkama saada. Aga võta näpust! Viimane kilomeeter oli pea täies ulatuses üks ropp ja raske kakerdamine mööda väga järsku, kivist vagu. Ja lamp tuli ikkagi põlema panna. Ja Piretile muidugi järele ei jõudnud.

Ja ühtäkki paistab väikese tänavajupi järel jälle tuttava tulesära. Finiš. Ruth ja Piret ootavad selle kõrval. Korraldajate GPSi süsteem toimis reaalajas, nii et nutitelefoniga sai jälgida, kaugel tiimiliige on. Ja siis enne lõppu temaga ühineda. Nii sai meeskond koos lõpetada, mida nad just äsja ka teinud olid. Meie vahe jäi alla viie minuti. Nojah, parem võidab alati. Ja sellestsamast nutitelefonist saame ka teada, et Ruth ja Piret on oma vanuseklassi võitjad! Korraldajad kontrollivad selle hoolikalt üle ja järgneb poodiumile tõus! Mul on ka nii uhke tunne meie tublide tüdrukute üle.

Järgneb tavapärane õhtu – väike puhkus, õhtustamine. Järgmisel varahommikul tagasisõit. Ja muljeid jagub lõputult! Imeline elamus meile kõigile. See on võistlus, mille nimel maksab raha korjata ja pikk reis ette võtta!

Mart Einasto

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30